Kuidas aidata tõsiste käitumisprobleemidega lapsi?

Tõsised käitumisprobleemid saavad alguse võrdlemisi varases eas ning on sageli seotud psüühikahäiretega, mis jäävad märkamata või adekvaatse ravita. Aja jooksul korrarikkumised võimenduvad, tuues kaasa kokkupuuted politsei ja kohtusüsteemiga. Lapsed satuvad kinnistesse koolidesse, kuid jäävad sageli mõjusa abita, toob välja 2018. aastal tehtud Praxise uuring. Millised võimalused on neid lapsi aidata?

Psühholoog Mihkel Velströmi hingeteema on lapsed, kes meie haridussüsteemi ära ei mahu. Praegu tegeleb ta nendega Maarjamaa hariduskolleegiumis, mis on kinnine kool suure abivajadusega psüühikahäirete ja käitumisprobleemidega lastele ja noortele. Lisaks on ta psühholoogina ametis Kuusalu vallas ning korraldab täiskasvanutele koolitusi. Sel sügisel alguse saanud koolitused käsitlevad antisotsiaalse käitumise ja psühhiaatria ühisosa ja ta viib neid läbi koos Baeri kliiniku psühhiaatri-psühhoterapeudi Kati-Riin Simiskeriga.

Miks sellist koolitust vaja on?

Mihkel Velström: Üks põhjus on see, et liiga sageli satub psühhiaatrilise diagnoosiga noor tagasi haiglasse, kuigi haigla töö on juba tehtud ja teda tuleks hoopis väljaspool haiglat toetada. Sama on kinniste koolidega. Kui lapsel on aeg vanasse kooli tagasi pöörduda, ei olda seal alati valmis teda vastu võtma.

Koolitustel toongi elulisi näiteid selle kohta, mida olen oma praktikas tugispetsialistina teinud. Uurin aegsasti, mida piirkonnas teha annab ja kellele noor tagasi minnes saab toetuda. Kõik sõltubki kohapeal olevatest inimestest. Arvan, et keerulise taustaga noore toetamiseks ei pea tingimata kõik olema eriharidusega spetsialistid. Sageli piisab sellest, kui olla lihtsalt hea inimene. Leian, et rohkem on vaja teha ja mitte nii palju rääkida. Tegutseda ja otsuseid vastu võtta tuleks kiiremini.

Kui on näha, et ühes keskkonnas ei saa toetamisest asja, tuleb keskkonda muuta, mitte oodata-vaadata pool aastat, et äkki läheb asi paremaks. Nii ei saa, et noor tuleb kliinikust või kinnisest koolist välja, aga veel ei ole isegi plaani, kuhu kooli ta läheb või mis temast edasi saab. Sellise noore peab võrgustik kohe üle võtma, töö temaga peab hakkama pihta septembris, mitte oktoobri teises pooles.

Tagasilangust tuleb märgata kohe ja sellele kiiresti reageerida. Esimesed kaks kuud on hästi olulised. Muidu juhtubki, et kahe kuu pärast ümarlauas kokku saades tõdeme, et enam ei saagi midagi teha ja noor satubki tagasi ühte või teise asutusse. Tähtis on, et kohapeal keegi päriselt töötaks nendega. Korraldajaid on praegu liiga palju ja liiga vähe on neid, kes päriselt asju teevad.

Räägime aastaid, et spetsialiste on puudu.

Mihkel Velström: Jah, see on lõputu teema. Järelikult tuleb hakkama saada nendega, kes on. Pean tunnistama, et selliste noorte puhul ei ole mul psühholoogina Rajaleidjast palju kasu. Seal on ametis väga palju häid spetsialiste, mina paneks nad praeguses olukorras n-ö põllule tööle. Mis süsteemi saab korraldada, kui süsteemi ei ole! Koolidesse saadetakse soovitused, mitu korda nädalas vajab noor psühholoogi, eripedagoogi, logopeedi tuge. Õige jutt, aga kes seda teeb? Rohkem on vaja tegeliku töö tegijaid.

Kõige rohkem napib psühhiaatreid, mis oleks lahendus?

Kati-Riin Simisker: Selle küsimuse võiks esitada meie meditsiinisüsteemi rahastajatele ja korraldajatele. Oluline on silmas pidada, et tõsistest käitumisprobleemidest rääkides ei ole psühhiaater kindlasti kõige olulisem lüli. Jah, Eestis ei saa paljud protsessid alata enne diagnoosi väljapanemist või registreeritud õigusrikkumist, kuid probleemidega saab tegelema hakata kõvasti enne kauaoodatud psühhiaatri vastuvõttu. Meil on väga palju häid spetsialiste, kes ei ole psühhiaatrid.

Kes teie koolitustel osalevad ja mis neid kõige rohkem huvitab?

Mihkel Velström: Peamiselt osalevad koolide tugispetsialistid: psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid, lastekaitsetöötajad, sotsiaaltöötajad, noorsootöötajad, on olnud ka politseinikke ja inimene töötukassast. Palju küsitakse just raskete juhtumite kohta: mida teha ja kuidas toime tulla siis, kui tundub, et mitte midagi ei saa enam teha? Mida teha, kui perre sünnib järjest lapsi, aga ei suudeta olla lapsevanem? Mida teha, kui lapsevanem oma käitumisega kahjustab last? Kuidas tõestada seda, mida ei saa tõestada? Kuidas psühhiaatriline diagnoos noore käitumist mõjutab?

Kuidas diagnoos käitumist mõjutab?

Kati-Riin Simisker: Koolitusel oleme peamise rõhu pannud käitumishäiretele ning aktiivsus- ja tähelepanuhäiretele. Mõlema puhul on antisotsiaalne käitumine oluliselt esindatud. Põhjuseid on palju. Varasemalt oleme rohkem keskendunud ümbritsevatele teguritele, nagu pere ja sotsiaalmajanduslik olukord. Praeguseks on selge, et antisotsiaalse käitumise puhul on geneetilised tegurid vähemalt sama olulised, võib-olla olulisemadki kui sotsiaalsed.

Mihkel Velström: Aktiivsus-tähelepanuhäire puhul on seos eriti hästi näha. Nooruk on aktiivne ja teeb palju, aga tal ka juhtub palju ja ta satub pahandustesse. Koolis käia talle ei meeldi, suhted kaaslastega muutuvad halvaks, sest ta võib käituda agressiivselt ja teisi segada. Ühel päeval ta enam kooli ei lähe, aga koju istuma ka ei jää. Ta leiab üles kambad, kus tema aktiivsus leiab rakenduse, sest sinna on ta oodatud. Tulevad hulkumised, vargused, muud seadusrikkumised ning lõpuks juba politsei ja kinnine kool.

Kui palju mõjutab last kodune keskkond?

Kati-Riin Simisker: Väga palju. Enamasti saavadki lapse probleemid alguse kodust. Kas puuduvad peres usalduslikud suhted, kas on üks vanematest haige või kodust eemal või on põhjuseks muud traumeerivad tegurid – miski ei alga tühjalt kohalt. Ei ole nii, et 14-aastane hakkab ühel päeval halvasti käituma, selle taga on alati pikk lugu.

Edukuse müüri ladumine algab juba enne kooli, inimsuhetest tähtsamad on sageli hinded ja tulemused. Vastuvõttudel näen, kui suur on noorte koormus – kõikvõimalikud trennid, huviringid, selle nimel, et olla edukas. Töös ärevate ja depressiivsete noortega on läbiv teema ajanappus. Perel ei ole aega kordki nädalas koos ühe laua taha istuda ega kuulata, kuidas kellegi päev läks, peretraditsioone on väga vähe. Peetakse normaalseks, et igaüks elab oma elu. Kui 10–12-aastasega on võimalik hea tahtmise korral veel kontakti leida, siis mingist vanusest alates on rong läinud.

Kui palju tuleb psühhiaatril pereprobleeme lahendada ja kas selleks on piisavalt aega?

Kati-Riin Simisker: Noorukite puhul on pereprobleemidega tegelemine sageli primaarne, kuid mitte alati. Aega selleks tegelikult ei piisa, sest laste ja noorukite vastuvõtul on lisaks patsiendile vastuvõtul ka pere. Pole ka harv juhus, kui vastuvõtul olevad inimesed näevad olukorda erinevalt. Samuti on töö noortega intensiivsem ja ajamahukam kui täiskasvanutega.

Kumb on tulemuslikum: ravimid või teraapia?

Kati-Riin Simisker: Praeguseks teame, et psühhiaatrias on sageli kõige tulemuslikumad sekkumised, mis kombineerivad psühhoteraapia ja farmakoteraapia. Nõustamisest on abi alati, oluline on valida õige hetk, kui nooruk või nooruki lähedased on valmis seda vastu võtma. Aga ka ravimeid ei pea kartma.

Kuidas psühholoog keeruliste noortega töötab?

Mihkel Velström: Kõigepealt õpin igaüht neist põhjalikult tundma, uurin tema minevikku ja püüan aru saada, kuidas praegu lood on, siis hakkame koos tema probleemile lahendust otsima. Noor tuleb minu juurde enamasti jutuga, et tal ei ole midagi viga, kõigil teistel on. Püüan talle näidata ja selgitada, mida võiks teisiti teha, ning edasi algab juba katsetamine, ta läheb ja proovib neid võtteid, mis me koos oleme välja mõelnud. Kui need ei tööta, mõtleme uuesti. Võib võtta kaua aega, et leida lahendused, mis tema puhul töötavad.

Ilmselt tuleb noortega kontakti loomisel kasuks, et ma ise käitusin nooruses samuti võrdlemisi antisotsiaalselt. Õnneks jäid mul hullemad valikud tegemata, aga tänu isiklikule kogemusele ei mõista ma neid hukka ja jagan oma kogemust nendega hea meelega. Nende noortega töötamise alus on austus ja hoolivus.

Kas võimekus noori aidata on Eesti eri paigus erinev?

Mihkel Velström: Väga erinev. Mõned piirkonnad tulevad olukorraga palju paremini toime kui teised. Mul on hea meel, et alaealiste komisjonid kaotati, sest kõik noored, kes minu juurde suunati, suhtusid psühholoogi juurde suunamisse kui karistusse. Nende asemele tulid spetsialistide võrgustikud, mis tegelevad ka ennetustööga. On omavalitsusi, kus võrgustikutöö läks algusest peale hästi käima. Lastekaitse-, noorsoo- ja sotsiaaltöötaja, noorsoopolitseinik, kooli tugispetsialistid käivad regulaarselt koos ja lepivad kokku, kes noore puhul mida teeb ja milliseid meetmeid plaanida, et selliseid asju enam ei juhtuks. Aga enamikus kohtades see nii ei toimi.

Olen näinud spetsialiste, kes on kolmkümmend aastat teinud oma tööd südame ja entusiasmiga, samuti neid, kes teevad tagumikutunde ja veeretavad tööpäevi õhtusse. Suuresti sõltubki kõik inimesest, kes seda tööd teeb. Riik võib luua ükskõik kui hea süsteemi, aga tööd teevad inimesed.

Kui käin mööda koole ja räägin direktoritega, kuulen, et üks, mis on kaduma läinud ja mida igatsetakse, on kogukondlik vaim. Oleme muutunud ühiskonnana järjest individualistlikumaks, isiklik edukus on hästi oluline. Meie-tunnet on oluliselt vähemaks jäänud ja mina-tunnet palju juurde tulnud. Ütluses „kui laps ei tunne, et küla teda hoiab, põletab ta selle maha, et soojust tunda“ on sügav tõetera sees. Kogukonnal on selliste laste aitamisel väga tähtis roll.

Millest te puudust tunnete või mis võiks paremini olla?

Kati-Riin Simisker: Oluline on omavaheline ladus koostöö ja tõhus infovahetus. Laste ja noorukitega töö on mitu korda vastutusrikkam kui täiskasvanutega, sest mured ja probleemid ei kao nooruki täisealiseks saamisel iseenesest mitte kuhugi. Neist samadest probleemsetest noortest saavad muidu probleemsed täiskasvanud.

Mihkel Velström: Igal noorel, kellel on tõsistele käitumisprobleemidele lisaks psühhiaatriline diagnoos, peaks kohapeal olema tugiisik ehk mentor, kes võtab tema toetamise enda südameasjaks. Sellised ravikodusid nagu Hiiumaal ja Ida-Virumaal Torujõel peaks olema palju rohkem nagu ka eri tüüpi erikoole ja kinniseid koole. On hea, et vana erikoolide süsteem lammutati, sest sinna sattusid lapsed liiga lihtsalt ning sattus ka neid, kes seal olema ei pidanud. Samas peab olema võimalus neid lapsi eraldi õpetada, sest ei saa eeldada ega nõuda, et õpetajad kõigi õpilastega tavakoolis hakkama saaksid, eriti suures klassis. Kindlasti peavad need olema head koolid, kus töötavad inimesed, kes oskavad ja tahavad nende noortega tööd teha. Sellistes erikoolides võiksid õpilased õppida algkoolist kuni põhikooli lõpuni, kinnise lasteasutuse teenust pakkuvates koolides mitte nii kaua.

Ehkki eesmärk on saata õpilane kinnisesse kooli üheks, maksimaalselt kaheks aastaks, oleme jõudnud selleni, et järjest rohkem on neid, kes tahavad samas koolis jätkata. Noor ilmselt ise tunneb, et muidu ta ei püsi järje peal ega lõpeta kooli. Seepärast võiks luua võimalusi, et õpilane saaks elada kinnisest koolist tulles mujal kui kodus. Kõigil juhtudel ei ole pere juurde tagasi minemine ja vanasse keskkonda sattumine hea plaan, sest endised probleemid võivad korduda. Õpilaskoduga kool, kus laps elab viis päeva kohapeal ja käib nädalavahetusel kodus, sobibki just sellistele lastele.

Kui paljusid lapsi õnnestub aidata?

Mihkel Velström: Edulugusid meil on, paraku ka juhtumeid, mis ei leia lahendust. Jõuetuks teevad lapsevanemad, kes ei ole valmis koostööd tegema. Pärast ühte koolitust võeti minuga ühendust ühe keeruliselt käituva noormehe pärast. Ütlesin, et olen nõus ümarlauale tulema ja aitama lahendusi otsida, aga lõpuks peab ikkagi olema kohapeal keegi, kes neid asju reaalselt tegema hakkab. Tulemusi ei saa oodata kohe, jutt käib aastatepikkusest toetamisest. Kui noor on olnud mitu aastat depressioonis, ei lähe see üle paari kuuga, vaid võib võtta aastaid. Tuleb olla valmis pikalt pingutama, ning kindlasti koostöös psühhiaatri ja teiste spetsialistidega. Hea on teha koostööd inimestega, kes ei tõmba piiri vahele, et siinkohal minu töö lõppes, vaid kõik on valmis pingutama ja vastutama.

KÜSIMUS JA VASTUS

Sotsiaalkindlustusameti ennetustalituse juht Kiira Gornischeff, mida teha, et laps ei satuks tagasi kinnisesse kooli?

Alustan pisut kaugemalt. Kuna 2018. aastast vastutab kinnise lasteasutuse teenuse (KLAT) osutamise eest sotsiaalkindlustusamet, hakkasime koguma laste kohta statistikat, analüüsima nende muresid ja kinnisesse lasteasutusse suunamise põhjuseid ning nägime, et paljud lapsed tulevad teenusele tagasi.

Põhjuseid on erinevad, üks peamistest on aga seotud sellega, et lapse käitumine ja toimetulek kinnises koolis paraneb, kuid keskkond, kuhu ta naaseb (kodu, asenduskodu, kool, kogukond) enamasti mitte, mistõttu toimubki tagasilangus.

KLAT-i teenus on mõne osapoole jaoks pigem justkui vahepealne puhkus keerukast noorest. Peame meeles hoidma, et KLAT-i teenusele suunatud lapsed on kõik ühel või teisel moel traumeeritud, nende käitumine on põhjustatud nende traumadest ning täiskasvanutena oleme abi osutamisega hiljaks jäänud.

Eelmise aasta lõpus esitasime koos justiitsministeeriumi ning Maarjamaa hariduskolleegiumiga avaliku sektori innovatsiooniprogrammi taotluse jätkutoe süsteemi väljatöötamiseks. Jaanuarist 2020 oleme teinud pea 40 intervjuud laste, vanemate, spetsialistide, omavalitsuste jt osapooltega ning selgitanud välja mitmesugused kasutajateekonnad, teisisõnu, kuidas laps süsteemis liigub ning kuidas ta tajub süsteemi.

Kasutajateekonnad on aidanud meil mõista, kus on võimalik/mõistlik sekkuda, et hoida ära tagasilangusi. 27. oktoobril tutvustati innovatsiooniprogrammi projektide esialgseid tulemusi ning žürii tunnustas meie projekti suurima potentsiaalse mõjuga projektiks.

Kuidas on jätkutoega seotud „Ringist välja“ mudel?

„Ringist välja“ on võrgustiku koostööl põhinev mudel, mille tõi eelmisel aastal maale justiitsministeerium ning hakkas seda katsetama Pärnus. Kuna tulemused olid head, otsustasime proovida oma jätkutoe piloodis sama mudelit, sest nägime, et meie kinnise lasteasutuse teenuse laste võrgustikutöö on pigem nõrk ning rollid tihti segased. „Ringist välja“ mudel pärineb Soomest (n-ö Pasila-mudel, mille töötasid välja MTÜ Aseman Lapset, OÜ Edu-Signaali ja nende partnerid), kuid oleme seda Eestis kohandanud meile sobivamaks. Mudel tõhustab koostööd spetsialistide vahel, võimaldab paremini hinnata noore vajadusi ja võimalusi, vajadusel kavandada kiiret ja efektiivset sekkumist ja aitab koordineerida alaealist toetavate tegevuste elluviimist.

Valisime kümme last, kes suvel naasid koju/asendusperre seitsmest omavalitsusest. Korraldasime suve alguses kolm koolitust laste võrgustikele Tallinnas, Tartus ja Pärnus tõhustatud võrgustikutöö mudeli järgi. Katsetamine kestab kuni 2021. aasta jaanuarini. Oktoobris tegime vahehindamise ning kõik võrgustike osapooled tõid välja, et antud mudel on väga tõhus.

Kui me algselt arvasime, et kinnise lasteasutuse teenuse jätkutoena on meil vaja laps suunata mingisse programmi, siis praegu näeme selgelt, et me ei vaja mingit järjekordset programmi, vaid tuleb panustada maksimaalselt lapse elukeskkonda, kogukonda ning kooli, kuhu laps naaseb samal ajal, kui ta on veel KLAT-i teenusel. Teisisõnu, kirjeldada ära osapoolte (KOV, lastekaitse, teenuse osutaja, noorsoopolitsei, kriminaalhooldaja, noorsootöötaja, pere jt) rollid ning vastutus ning luua nende toetamiseks tegevused.

„Ringist välja“ mudeliga me kindlasti jätkame, kuid hakkame seda rakendama hoopis ennetava teenusena enne KLAT-i.

Milles seisneb intensiivne võrgustikutöö?

See tähendab, et võrgustik suhtleb tavapärasest tihedamini ning info vahetamise asemel sõlmitakse konkreetsed kokkulepped, vastutus jaotatakse eri osapoolte vahel ning kõik tegutsevad lapse heaolu nimel.

Last ja tema heaolu vaadatakse tervikuna, lapsega planeeritud tegevused lähtuvad nii lapse riskidest kui ka tema ressurssidest. Tegevused ongi suunatud lapse tugevustele.

Intensiivse võrgustikutöö eesmärk on toetada last õiguskuuleka käitumise omandamisel ja hoidmisel. Tegevus juhindub põhimõttest, et ükski amet või isik ei suuda üksinda näha alaealise õigusrikkuja elust terviklikku pilti, küll aga võib tal olla teadmisi ja informatsiooni, mis on noore käitumise mõistmisel ja muutmisel üliolulised. Operatiivses ja süsteemses võrgustikutöös tekib terviklik pilt ja sellest lähtuvalt saab ühiselt välja töötada tegevuskava, mis toetab noore õiguskuulekat käitumist. Lisaks lapsele suunatud tegevustele töötab võrgustik ka lapse pere/asenduskodu/kooli/kogukonnaga.

Millised ootused on teil koolidele?

Paraku näeme oma töös liigagi tihti, et nii kaasõpilased kui kahjuks ka koolipersonal tõrjuvad kooli tagasi pöörduvat last. Tasub meeles hoida, et need lapsed on tihti traumeeritud ja enamasti on neil kõigil n-ö nähtamatu pagas: väärkohtlemise või muu traumeeriv kogemus, tõsised probleemid kodus, koolikiusamine, tervisemured jne.

Meie teenustele jõudvate laste toimikuid lugedes näeme kahjuks harva koolist tulnud iseloomustust, kus oleksid välja toodud lapse tugevused, oskused ja pingutused, enamasti keskendutakse vaid probleemidele ja väljakutsetele.

Kinnise lasteasutuse teenusel olles ei ole lapse peamine ülesanne omandada haridust ning õppida viitele. Kõige olulisem on taastuda traumast, kogeda normaalseid ja häid suhteid, omandada sotsiaalseid ning toimetulekuoskusi. Kui laps läheb tagasi oma vanasse kooli, siis soovime väga, et ta oleks sinna oodatud ning et osataks hinnata neid muutusi, mis temaga on toimunud. See eeldab ka kooli poolt pingutust, lepitust, andeks andmist, mõistmist.

Uuringud näitavad väga selgelt, et kinnistest asutustest naasnud lastel võib tekkida esimestel kuudel koolis tagasilangusi, mis on loomulik. Siin tuleb noort aidata ja leida paindlikke võimalusi, mitte teda sildistada. Kinnise lasteasutuse teenuse osutajad ning sotsiaalkindlustusamet on valmis kooli selles osas abistama. Lapsega KLAT-i teenuse ajal töötanud õpetajad ja sotsiaalpedagoogid on alati valmis personaliga kohtuma, rääkima lapse eripäradest ja tugevustest. Sotsiaalkindlustusamet saab pakkuda ka mitmeid toetavaid teenuseid, nagu lepitus, konfliktivahendus, taastavad ringid, nõustamine. Vaid koostöös on võimalik last aidata.

Loe ka