Kuidas näha pildil lehma?

20. ja 21. sajandi kunsti ajalugu käsitleva gümnaasiumiõpiku ilmumine on sattunud tähenduslikule ajahetkele. Pärnu linnavoliniku hiljutine enesekindel moodsa kunsti mittetundmine tõstatas ühiskonnas laiema küsimuse: kuidas mõista moodsat kunsti? Miks ei näe me pildil lehma, kui pildiallkiri seda lubab?

Et Hollandi kunstniku Theo van Doesburgi (1883–1931) geomeetrilist abstraktsionismi järgivalt maalilt mitte tõsimeeli lehma otsida,  tuleb tunda kunsti arengulugu, 19. sajandi viimasel kolmandikul alanud julget muutumist, mis sai erilise hoo sisse möödunud sajandi algul ning on jõudnud 21. sajandil hoopis uute rajajoonteni. Võtmesõnaks on siin haridus – kunstiharidus, kunstiajaloo tundmine, oskus vaadata, näha ja mõelda.

2011. aastal kehtima hakanud õppekava kohaselt on Eesti gümnaasiuminoortele maailma ja Eesti kunstipärandiga tutvumiseks mõeldud vaid kaks kursust (võrdluseks: muusikas kolm kursust). Kuivõrd periood esiajast realismini on mahutatud ühe kursuse sisse, võib 20.–21. sajandi kunstile pühendatud teise kursuse juures ju tunduda, et aega selle käsitlemiseks jätkub, kuid tegelikult jääb seda puudu. Kunstimaailma rikkuste, kunstiajaloo arengusuundade ja nüüdisaegse kunstivälja tutvustamine nii vähese õppemahuga on suhteliselt võimatu missioon, seades õpetaja valiku ette: millest rääkida, millest loobuda. Et õpetajatel oleks toeks nüüdisaegne, kokkuvõtlik, terviklik ja kunsti kõige värskemaid arenguid hõlmav õppematerjal, on kirjastus Maurus võtnud ette väga tänuväärse, ühtlasi keerulise ja töömahuka ülesande – gümnaasiumi kunstiajaloo õpikute väljaandmise. Esimese kursuse õpik „Kunstiajalugu gümnaasiumile“ (autorid Heie Marie Treier, Sigrid Abiline) ilmus 2017. aastal (uustrükk 2020). Sel sügisel nägi ilmavalgust teise kursuse õpik „Kunst ja visuaalkultuur 20. ja 21. sajandil“ (autorid Sigrid Abiline, Lumi Kristin Vihterpal).

Mida ja kuidas rääkida moodsast kunstist?

Mille poolest on uus õpik tähelepanuväärne? Mida pidasime õpikut koostades oluliseks? Esmalt muidugi kõnelemist inimkeeles, sooja ja positiivse tundetooniga, et äratada ja kasvatada õpilastes huvi kunstiloo vastu. Kunsti tegemine ja vaataja poolt selle vastuvõtmine on vägagi subjektiivsed tegevused, kõik kunstisuunad ja kuulsad näited ei peagi kõigile meeldima. Muutmist vajab levinud hoiak, et moodne kunst on midagi kauget, võõrast ja arusaamatut, mille mõistmiseni küünivad vaid vähesed. See on paraku olnud tuttav stereotüüp ka koolinoorte seas, kes justkui vabandades teatavad juba õppeaasta esimeses tunnis, et nad hinnet üle kolme ei tahagi, kunst neile ei meeldi, nad ei saa sellest aru.

Kunstiajalugu on seotud ajastu ühiskondlik-poliitilise taustaga, kunst ei sünni väljaspool aega ja ruumi. Oleme teadlikult asetanud nimed ja kunstinähtused ajateljele, et need koos ajaloo- ning ühiskonnaõpetuse tundides omandatud teadmiskillukestega moodustaksid võimalikult tervikliku mosaiigi. Näiteks võib vaba eneseväljendus eri ajaperioodidel ning eri maades olla soositud, aga ka piiratud. Seda on kunstinäiteid uurides vaja teada ja arvesse võtta.

Üldtuntud faktide ja seisukohtade kõrvale oleme toonud kunstnike elu- ja loomeloo isikupäraseid detaile, mis annavad tekstile ruumilisust ja kunstnikele elulisust. Mis teeb Ants Laikmaa Marie Underi portree nii õnnestunuks? Kuidas sündisid Konrad Mägi lummavad värvikooslused? Kust tulid Wiiralti kuulsad põrgunägemused?

Üks eesmärk oli pühendada umbes pool õpiku mahust Eesti kunstile. Globaalsete suundumuste pealetungi ajastul tuleb teadvustada, hoida ja tutvustada meie oma kultuuri. Kui Eesti kool ei räägi Eesti kunstist, siis kes seda veel teeb? Meie muuseumid teevad väga head tööd. Just muuseumite ja koolide koostöös saab sirguda haritud kunstipublik, kes tahab ja oskab kunstiga suhestuda.

Uudsed vaatenurgad

Õpiku uudsus ja tugevus seisneb 21. sajandi Eesti ja maailma kunsti terviklikus käsitluses tänase päevani välja. Esile on toodud uusimad suunad ja trendid, mis kajastavad meie heitliku aja väljakutseid. Uurime lähemalt feministlikku ja postkolonialistlikku vaatenurka kunstiajaloole, mis seab kahtluse alla pikalt valitsenud valge mehe maailmapildi ja huvid. Õpik toob esile need võimusuhted, mis on naiskunstnikud kunstiajaloos teenitud tähelepanuta jätnud, samuti võimusuhted, mida kätkeb euroopalik vaatepunkt kunstis. Nende teemade kohta koostasime eraldi peatükid. Pidasime õpikus oluliseks esitada näiteid naiskunstnike loomingust, torkides sellega kunstiajaloos välja kujunenud valgete meeskunstnike kaanonit, seda kriitiliselt ümber hinnates. Näiteks peetakse esimeseks rõhutatult abstraktseks teoseks Vassili Kandinsky akvarelli „Nimetu (Esimene abstraktne akvarell)“ (1910), ent hiljem on avastatud, et enne Kandinskyt maalis abstraktselt juba Rootsi naiskunstnik Hilma af Klint (tema loomingut on näidatud ka Kumus 2015. aastal).

Igasuguse õppekirjanduse keeleline külg peaks olema kõrgendatud tähelepanu all. Õpik ongi see, millest õpitakse. Kunstis on tähtis oskussõnavara, mida tundmata ei saa kunstist rääkida. Oluline on õpetada noori väljendama oma subjektiivseid muljeid, tundeid ja mõtteid, mis kunstiteost vaadates tekivad. See peaks olema laiem ja nüansirikkam tavapärasest, lihtsast „meeldib – ei meeldi“ skaalast. Mõistagi ei saa õpilase arenenud sõnavara kindlustada üheainsa õpikuga, kuid saab toetada selle arengut, pöörates õpikus teadlikku tähelepanu emotsionaalsele ja väljendusrikkale sõnakasutusele. Õpilaste huvi, eeldused ja võimed on erinevad. Kuidas kirjutada kunstist nii, et see oleks arusaadav, kõikidele mõistetav? Meil on olnud silme ees n-ö tavaõpilane, kes gümnaasiumi lõpetades peab mõistma üldtuntud võõrsõnu, suutma abstraktselt mõelda, loetut-nähtut analüüsida ja oma arvamust kujundada ning väljendada. Kunstist ei pea rääkima keeruliselt, aga seda ei peaks tegema ka üksnes lihtlausetega. Pigem olgu latt õpilase jaoks pisut kõrgemal, et oleks, mille poole pürgida, kasvada.

Kunsti mõistmine nõuab kaasamõtlemist

Peatükkide lõpus on teemakohased kordamisküsimused, mis on valdavalt lihtsad, üldistavad, et aidata jätta meelde kõige olulisemat. Samas on alati üks küsimustest pisut nõudlikum. Õpetaja saab selle vajadusel anda lisaülesandeks huvilisele õpilasele. 

Õpiku lahutamatuks osaks on iga peatüki juurde kuuluvad mõtle-ülesanded, mis ruumipuudusel on paraku kolinud küll veebi (koos kahe lisapeatükiga) ning kättesaadavad paberõpiku tellijatele. Lihtsalt väljaprinditavad ühepoolsed töölehed panevad õpilased kunstinäiteid analüüsima, võrdlema, oma arvamust avaldama. Neid on sobiv kasutada tunni elavdamiseks, kas individuaalse tööna või ühiselt arutledes, samuti võib neid anda koduseks tööks või kasutada lisaülesandena. Kogemused on näidanud, et taolised ülesanded sobivad õpilastele hästi ja neid tehakse meeleldi.

Kunstiajaloo õpik pole mõeldav ilma illustratsioonideta. Kelle pildid, millised pildid, kui palju – iga peatüki ja kunstniku juures jätkus peamurdmist. Sageli oli määravaks argumendiks autoriõigus; oli töid ja kunstnikke, kelle loomingu näiteid lihtsalt polnud võimalik kasutada. Kirjastus Maurus ja õpiku toimetaja Margo Roasto tegid ära hiiglasliku töö illustratsioonide kokkusaamisel ja lubade hankimisel.

Lugemist ka laiemale publikule

Gümnaasiumi moodsa kunsti õpik võiks olla sobiv lugemisvara ka neile, kel kool ammu läbi või kes pole kunstiajalugu eraldi õppeainena õppinudki. Kui modernismi klassikute nimed tulevad paljudele tuttavad ette, siis nüüdisaegse kunsti käsitlus võiks olla silmaringi avardav nii teiste ainete õpetajatele kui ka lihtsalt kultuurihuvilisele lugejale. 

Kunsti roll pole pakkuda üksnes silmailu. Kaasaegne kunst on kolinud välja suletud näituse- ja muuseumiruumidest, kõnetades inimesi lausa tänavatel. On kunstnikke, kes kasutavad tänapäeva kunstikeelt globaalsetele valupunktidele või sotsiaalkriitilistele probleemidele tähelepanu juhtimiseks, oodates publikult aktiivset kaasamõtlemist, ka tegutsemist. Näiteks võib tuua Edward von Lõnguse grafiti Tartu linnapildis, mis kujutas koondatud Lydia Koidulat ja A. H. Tammsaaret (2010). Tegu oli kunstniku kriitilise kommentaariga euro kasutuselevõtu ja majanduskriisi kohta. Analüüsi eeldus on kultuuritekstide ja kunstikeele tundmine.

Aga mida siis ikkagi teha, kui pildilt lubatud lehma ei leia? Ehk aitab kunsti arengusuundade, selle sisu ja vormi muutuste tundmaõppimine ning ka silma ja aju koostöö treenimine näha lubatud lehmast midagi palju olulisemat.