Kuidas on sattunud Eesti põhikool PISA tippu?

6. nov. 2020 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Mida on vaja meie hariduses muuta? Aruteluringis avavad teemat haridusjuhtimise professor Eve Eisenschmidt, HTM-i nõunik Maie Kitsing, sotsiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets ja haridusinnovatsiooni keskuse juhataja Kätlin Vanari. Foto: Raivo Juurak

Meie kool on võistluslik. Vallad ja linnad toetavad kooli ja lasteaeda. Meil on palju hariduslikke MTÜ-sid ja idufirmasid. Inspektorite asemel on kooli sisehindamine. Õppematerjalid ja koolitoit on õpilasele tasuta. Meie kooli juhitakse moodsa organisatsioonina.

Sellised olid mõned üksikasjad, millega põhjendati Eesti nii häid tulemusi PISA testides konverentsil „Haridusmõte 2030“, mida peeti 30. oktoobril Tallinna ülikoolis.

Haridusjuhtimise professor Eve Eisenschmidt tutvustas konverentsi ettekandes materjali, mis ilmub peagi edukaid haridusmaid tutvustavas väljaandes „Empowered Educators“. Seal on juba tutvustatud nt Uus-Meremaa õppesüsteemi ja järgmises numbris antakse ülevaade Eesti, Soome, Kanada, Korea ja Hongkongi koolisüsteemist.

„„Empowered Educatorsile“ Eesti kohta käivat materjali kokku pannes hakkasime nägema Eesti kooli justkui väljastpoolt,“ ütles professor Eisenschmidt, kes on väljaande Eesti osa toimetaja. Ta lisas, et väljastpoolt on oma hariduselu kasulik vaadata, sest „purgis sees istudes sa ei näe, mis on purgi peale kirjutatud“.

Näiteks meie õpetaja teeb ületunde ega mõtle, et võib-olla oleme pärinud eelnevatelt põlvkondadelt protestantliku moraali, mis ütleb meile, et tee tööd ja näe vaeva. Meile ei meeldi võistluslikkus, kuid ometi valime aasta õpetaja, aasta õppija, aasta kooli, aasta praktikandi jne. Isegi aasta ema ja isa valime, mis sest, et see paneb välismaalasi õlgu kehitama ja muhelema. Aga võib-olla on see „hea võistluslikkus“ üks meie PISA edu võti?

Teiseks märkis Eisenschmidt, et me enamasti ei mõtle, kui palju on meie koolil toetajaid. Näiteks hariduse MTÜ-d (KiVa, Vepa, Noored Kooli, Tagasi Kooli, Asendusõpetajad, Edumus, AÕTK jpt). Digipöörde programm viidi läbi IT-ettevõtete toel, kirjastused aitavad õppematerjale digiteerida, lastevanemad löövad kooli ettevõtmistes palju kaasa.

Kolmandaks osutas Eisenschmidt, et me pole endale selgelt teadvustanud, et Eesti kool on üks autonoomsemaid maailmas. Kool koostab ise oma õpilastele jõukohase õppekava, tänu millele on meil näiteks riigigümnaasiumid selgelt spetsialiseerunud. Reforme koolidele peale ei suruta, vaid toetatakse koolijuhtide ja õpetajate professionaalset arengut ning koolide koostööd. Meie koolijuhtidel on rohkem õigusi kui teistes maades. Inspektorite asemel on meil sisehindamine.

Miks on osal lastest „hing krussis“?

Peapööritust edusammudest aitas konverentsil maha jahutada teine põhiettekanne, mis oli professor Mati Heidmetsalt. Ta tutvustas 2020. aasta õpilaste- ja lasteaiauuringut. Heidmets tõi välja, et pea viie tuhande koolilapse vastustest selgus mõndagi rõõmustavat. Näiteks 33% põhikooli- ja 55% gümnaasiumiõpilastest käib koolis ja õpib väga hea meelega, nende puhul kehtib määratlus „õnnelik lapsepõlv ja mõnus noorukielu“. Spordiga väitis ennast tegelevat koguni 70% ringis õpilastest, väga paljud tegelesid ka muusikaga. Teisalt osutus, et lausa veerand õpilastest tunneb ennast koolis halvasti, neil ilmnevad nii depressiivsed kalduvused kui läbipõlemine. Heidmets nimetas neid krussis hingega lasteks. Üllatuslikult on „krussis hingede“ hulgas rohkem tüdrukuid kui poisse.

Professor Heidmets küsis konverentsil osalenud õpetajatelt ja koolijuhtidelt, kas nende arvates tunneb tõepoolest nii palju õpilasi, tervelt veerand, ennast koolis halvasti. Saalist vastati, et nii suur masendunud õpilaste arv on usutav, samas mõnes koolis on neid märksa vähem, teises aga rohkem. Kõige olulisema põhjusena pakuti välja kodust olukorda: laps võtab kodu probleemid kooli kaasa. Koolipsühholoogide sõnul toetab seda meie protestantlik hoiak, mille kohaselt koolis tulebki rasket tööd teha ning kõik välja kannatada – halvas enesetundes ja katkises hinges ei nähta probleemi. Samuti pakuti seletuseks, et murdeealistel on maailmavalu ja tahtmine kõigele vastanduda tavaline ehk kõike ei saa kodu või kooli kaela veeretada. Nii laialdane koolimeeldivuse puudumine võib olla põhjustatud sellestki, et tänapäeval julgevad lapsed välja öelda, kui neil on muresid ja raskusi. Suur osa õpilasi märkis ankeedis, et on tunnis unised, sest ei saa välja magada. Toodi välja ka konflikte õpetajatega. Näiteks ühes ankeedis kirjeldas õpilane oma suhteid õpetajaga ja lõpetas kategooriliselt: „Selline õpetaja, kes mõnitab, tuleks vangi panna!“ Vaoshoitumates vastustes kirjutati, et tunnid on igavad ja sellepärast kool masendabki.

Mida ette võtta, et ennast koolis halvasti tundvate õpilaste osakaal vähenema hakkaks, küsis Heidmets. Saalis olevad õpetajad pakkusid ühe lahendusena, et tunnid võiksid alata kell üheksa, siis saaksid lapsed ennast rohkem välja magada. Kuid kohe tuli saalist vastuseks, et ühes koolis algavadki kell üheksa, kuid vanemad toovad lapse kooli ikkagi kella kaheksaks, sest neil algab siis töö. Õppimist tuleks rohkem huvipõhiseks muuta, arvati selle peale. Ka sellele väitele tuli saalist ruttu vastuseks, et õppekavad on huvitavaks õpetamiseks liiga mahukad. Sellele vastati, et eesmärk on pädevused, mitte õppekava läbivõtmine.

Mati Heidmets rõhutas, et koolirõõmu suurendamine on meie kooli – maailma parima! – üks suuremaid väljakutseid järgmisteks aastakümneteks. Ta selgitas, et see pole ainult kooli, vaid ka noore inimese edasise tööelu küsimus, tema pereelu ja kogu ühiskonna tasakaalu küsimus, sest koolidepressioonil on kalduvus ennast ühiskonnaelus taastoota.

TLÜ 2020. aasta kooliuuring näitas, et ligi veerand õpilastest tunneb end koolis halvasti. Selle olukorra parandamine on meie järgmise aastakümne peamine ülesanne, märkis professor Mati Heidmets.

Kogumik „Haridusmõte“

Kuna Tallinna ülikoolis ja tema eelkäijates on nüüdseks õpetajaid ette valmistatud juba sada aastat, anti selle juubeli tähistamiseks välja soliidne artiklikogumik „Haridusmõte“, mille autorid on TLÜ õppejõud (toimetanud Mati Heidmets). Kogumik on üle 500 lehekülje paks ja konverentsil heideti isegi nalja, et riike juhitakse säutsudega, kuid Tallinna ülikool annab välja paksu raamatu.

Üks teema, mida kogumikus valgustatakse, on traditsiooni ja uuenduse vaheline pinge. Samal teemal pidas vanemteadur Rain Mikser konverentsil ettekande „Miks on enamik tänaseid „uuendusi“ unustatud vana?“. Ta selgitas, et kogenud õpetajad uuendustest alati vaimustuses ei ole. Näiteks on nad öelnud, et tänapäeval rõhutamist leidev meeskonnatöö igaühele ei sobi. Mikseri uurimuses osalenud eakamad õpetajad ütlesid näiteks „Vihkan koolitusi, mis algavad sõnadega „Ja nüüd võtame rühmadesse!“. No tore! Kannatame ära!“. Või selline tsitaat: „Vanasti oli „meie“, nüüd rabab igaüks enda eest.“

Kui Rain Mikserilt küsiti, kumb on siis meie koolile tähtsam, kas traditsioon või uuendamine, küsis ta vastu: „Kumb jalg on tähtsam, kas vasak või parem?“


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!