Kuidas õpetaja saaks oma tööd kergendada?

Õpetajate sõnul viiruse ajal nende töökoormus kahekordistus. Mida saaks nende olukorra kergendamiseks teha? Kindlasti oleks abi õpimeeskondade loomisest.

Õpetaja peaks pidevalt oma töökorraldust optimeerima. Ta ei peaks tegema asju, mis tema tööd ja õpilaste elu raskendavad – eriti viiruse ajal, kui töökoormus on nii palju kasvanud. Kui õpetaja oma tööd paindlikult ümber ei korralda ega vähenda harjumuspärast, ka mõttetut tegutsemist, tekib tal suur tööstress. Tema suurenenud tööstressi tõttu kannatavad ta õpilased, ta ise ja tema pere. Pealegi teeb õpetaja palju tühja tööd.

Vaatlejana ainetundides olen mõnikord olnud hämmastunud. Õpetaja särab klassi ees terve tunni, aga õpilaste näost paistab tüdimus ja ükskõiksus, mõnel on pea käte peal, vahel pilgus masendus, motivatsiooni pole ollagi.

Õpimotivatsiooni tekke põhialus on õpilase kaasatus niimoodi, et ta saab ise toimetada, rõõmu tunda ja tunnustust oma tegutsemisest. Mida raskem on ainet õppida, seda väiksem on soov osaleda, sest pole lootust edule ega õnnestumisele. Etendust, monoloogi, kus õpetajal peaosa, ei saa nautida, sest hinnet ei saa ju õpetaja, vaid õpilane ise. See muudab etenduse igavaks, kui mitte lausa vastumeelseks. Siis on heaks õpilaseks vaid oivikud. Muidugi sõltub kõik suhetest klassis ja õpetajaga. Kui õpetaja sellise tunni eest häid hindeid paneb, võib õpilane kõrvaltvaataja osaga isegi leppida.

Särama peaksid hoopis õpilased

Õpilase kaasamise ja särasilmse tegutsemise alus on jõukohase ja huvitava ülesande lahendamise võimalus sellisel viisil, et teised klassikaaslased saaksid teda tunnustada. Põhikooli viimastes klassides pole õpetaja tagasiside, isegi mitte hinde näol, enamasti kuigi tähtis. Kui, siis ainult neile, kes õpivad hinnete pärast. Kodu sunnib või on saavutusmotiiv kõrge. Enamik õpilasi õpib ikkagi soovist olla vähemalt samal tasemel kaaslastega, kui pole võimalik olla neist targem. Kuigi see soov alati välja ei paista.

See õpetaja, kes suudab oma klassis õppimise nii korraldada, et iga õpilane saab kogeda edu ja selle tõttu särada, saab oma töövaeva palju kergendada. Õpetaja ei pea olema kogu tunni jooksul esiplaanil, ta ei pea olema ise A ja O, kes oma tarkusega hiilgab ja kõiki ülesandeid lahendada oskab.

Kui õpetaja suudab loobuda tunni õpetajakesksest ülesehitusest, jääb tal küll säramist vähemaks, aga ka töökoormus väheneb. Ta usaldab õpilasi nende kogemustes, teadmistes, infootsingutes, koosõppimises ja üksteise hindamises.

Õpimeeskonnad tulevad õpetajale appi

Kõige arendavam õpilastele ongi õppetöö korraldamine rühmapõhiselt ehk püsivate õpimeeskondade kaudu. Õpetajal endal on siis palju lihtsam. Kui õpetaja rühma liidrit ja meeskonna tegevust usaldama hakkab, saab vastutuse anda õpimeeskonnale.

Õpetaja oleks siis põhiliselt juhendaja ning õpimeeskonnad vastutavad klassis mitte ainult teema käsitluse, vaid ka korra eest tunnis. Rühmapõhise õppega tunnis pole suuri käitumisprobleeme, kuna õpilased arvestavad oma kaaslastega, kellega neil on võimalus ka edu ja töörõõmu kogeda.

Loomulikult ei tule selliste õpimeeskondade moodustamine ja väljakujunemine, liidri esile tõusmine ja grupireeglite toimima hakkamine iseenesest. Edu saavutamise nimel peab õpetaja aega võtma meeskonnateemade õpetamiseks klassis, ise seda teemat tundes. Nii annab ta suure panuse oma õpilaste sotsiaalsele arengule, sest 21. sajandi töökultuur pärast kooli ongi noortele koostöö meeskonnas. Pealegi paranevad meeskonnana õppimise korral õpitulemused, laste suhted omavahel ja õpetajaga. Juba see teeb õpetaja töö kergemaks. Aga vaatame, mis võimalusi veel on.

Õpimeeskonnad saavad tunde ise ette valmistada

Õpilaste meeskonnad saavad teha järgmise tunni uuest aineosast PowerPointi esitluse, leida sobiva video või selle ise filmida. Pööratud klassiruumi õppe korral just nii tehaksegi. Selleks on vaja, et meeskondadel oleks pikemaks ajaks, lausa õppeveerandiks selge plaan, mida ja millal selles aines õpitakse. Plaani jagamine lapsevanematele kergendab neil lapse toetamist haiguse korral või kodus õppimise ajal. Plaanipäraselt õppides on aega esitlust ja ettekannet pikemalt ette valmistada. Õpetajal on vaid juhendamise vaev. Plaanitud ajal saab meeskond esineda tunnis ja särada oma suurepärase ettekandega. Meeskondliku töövormi käivitamise puhul võib õpilaste vaatenurgast olla takistuseks see, et nende initsiatiivil koostatud esitlus saab õpetaja norivate nõudmiste ja kriitika osaliseks. Kui õpilased saavad esitluse teha enda keeles ja endale arusaadavas vormis, siis nad innustuvad. Õpetaja saab õpetada neid panema esitlusse ka selle vajaliku, kohustusliku õppesisu nii, et sellest saaks hea õppematerjal.

Õpilased võivad vastastikku ülesandeid koostada

Õpimeeskonnad saavad oma meeskonnas koostada õpitava teema kohta ülesandeid teisele meeskonnale lahendamiseks. Ette peaks olema antud ülesande mall ja kokku lepitud reeglid koostamiseks, lahendamiseks. Soome matemaatika didaktikud olid Eestis koolitades üllatunud, kui raske oli meie põhikooliõpilastel tekstülesandeid lahendada. Elus pole valmis tekstülesandeid, vaid on probleemid, mille lahendamiseks peaks õpilane ise leidma sobiva matemaatilise viisi ehk tegema ise sobiva tekstülesande. Sõnastusi ja lahendusi olukorra lahendamiseks võib olla mitmes vormis – tähtis on vaid õige lahendus! Loeb õpilase matemaatiline mõtlemine ja loomingulisus. Meeskonnaga koos tehtav loominguline ülesanne teiste jaoks annab õpilastele võimaluse leida elulisi ja olulisi probleeme aine õppimisel. Huvitav on koostöö isegi oluliste probleemidega uuringute läbiviimiseks nii koolis kui ka kodus vanematega. Rühmasisene individuaalne töö või isegi ideede võistlus parima ülesande peale kuulub asja juurde

Las õpimeeskonnad hindavad ja tagasisidestavad ennast ise

Kõige suurem õpetaja ajaröövel on hindamine ja sõnaline tagasiside õpilastele, mis just psühholoogiliselt on paljus tema ajaraiskamine. Aga kui palju õpilased selle tagasisidega arvestavad? Küsige põhikooliõpilastelt, kui palju arvestavad nad kujundava tagasisidega, mis õpetaja on neile kirjutanud. Te võite kogeda, et õpetaja pingutused on olnud tühised eriti juhul, kui suhted on halvad. Miks? Ainult sotsiaalses arengus teatud arengutasemel õpilased peavad põhikoolis vajalikuks saada „peegeldust“ õpetajalt, ja loomulikult positiivset. Arengus on siis kõige olulisem kaaslastelt saadud peegeldus, kus meeskonnakaaslased hindavad sinu tegevust ja soorituse korrektsust.

Gümnaasiumis on õpilane enamasti nii küps, et soovib ise leida vastuse enda tegevuse tulemuse, saavutuse sobivuse, edukuse kohta. Vaja on anda õpilastele võimalus hinnata oma tööd ja probleemi lahenduse õigsust. Alati on kuskil internetis olemas õige vastus või analüüsimudel, millega saab oma tööd ise hinnata. Algklassides on ka õpikutes õige vastus enamasti leitav.

Kas hindad ennast ise või koos oma meeskonnaga – igal juhul pole see õpetaja, kelle hinnang loeb, eriti kui suhted õpetajaga on keerulised või sassis. Nii on õpetaja suur tööpanus õpilasele enamasti väikese mõjuga. Tulevases tööelus ei ole õpilasel vajadust oma töö välise hindamise järele. Samas on talle hädavajalik osata ennast pidevalt ise hinnata – kas mu pingutus oli eesmärgipärane ja lahendus selle probleemi jaoks sobiv. Õpetaja saaks seda eneseanalüüsi ja -hindamise oskust õpetada juba koolis.

Kui õpetaja tunneb, et tema aeg kulub ülemääraselt palju isetegemisele ja õpilastele tagasiside väljamõtlemisega seotud pingutustele, võiks ta katsetada neid lihtsustavaid võtteid ja panustada oma klassis just meeskonnaõppele. Pole ju mõtet teha endale juurde tööd, mis õpilastele niikuinii kuigi palju mõju ei avalda. Aga eelkõige võiks õpilaste käest küsida, kuidas neile meeldiks klassis toimetada.