Kunstnik ja kunsti õpetamine

6. nov. 2020 Margus Meinart kunstnik - Kunstnik ja kunsti õpetamine kommenteerimine on välja lülitatud
Margus Meinart. Foto: erakogu

Miks on kunstnikuks õppinu hakanud õpetajaks, kuidas on läinud nende kahe ameti ühitamine? Oma magistritöös analüüsisin Tartu kunstikoolide kunstnike-kunstiõpetajatega tehtud intervjuusid ja mujal maailmas samal teemal kirjutatut. Allpool tutvustan, milliste järeldusteni jõudsin.

Tiina Nurga raamatus „Kõrgem Kunstikool „Pallas““ on kirjutatud: „Kunstikool „Pallase“ juhatajaks ja õppejõududeks võivad olla isikud, kelle tehnilised võimed ja teoreetilised teadmised on avalikult kindlaks tehtud ja kes pedagoogilise töö kõrval kestvalt oma erialal tegutsevad.“ Sajanditagune tsitaat esitab nõudeid kunstnikule, aga mitte pedagoogile. Õppejõud peab eelkõige olema hea kunstnik, kes on kohustatud tegutsema pedagoogilise töö kõrvalt oma erialal, milleks on kunst. Pedagoogika oli oma erialateadmiste edasiandmine.

Tänapäeval on nõuded pedagoogidele palju komplitseeritumad kui sada aastat tagasi. Kunstnikult-kunstiõpetajalt eeldatakse suurt hulka õpetamisoskusi. Näiteks lubab TLÜ kunstiõpetaja õppekava, et selle läbinu hakkab osalema ühiskonna hoiakuid kujundavas protsessis. Kunstiõpetaja õppega seostatakse loovust, rahvuslikkust, kultuurimälu, otsivat vaimu, valmisolekut piiride ületamiseks ja väljakutseteks, kunstiprotsesside mõtestamist, seoste nägemist ja loomist, ideede genereerimist, eri kunstikeelte lugemist ja moodsate tehnoloogiate kasutamist. Lisaks teadmisi poliitikast ja psühholoogiast.

Laiemalt vaadates jääb mulje, et kunstiõpetuse eesmärkides ja sisus puudub ühtne ja selge seisukoht. Kunstiõpetaja töö teeb keeruliseks võimalus kunstiõpetamise tulemusi ja kogu kunstiõpetuse valdkonda hinnata teisiti kui muid valdkondi. Kunstiõpetuse tulemused pole lihtsalt ja üheselt mõõdetavad. Õige vastuse asemel tuleb hinnata fantaasiarikkust ja huvitavust. Samas on õpetajad ikkagi sunnitud õpilastele tavasüsteemi kohaselt hindeid panema ja see tekitab segase olukorra, kus kunstiõpetus kaotab oma põhisisu, selle, mida see valdkond püüab arendada.

Kes on professionaalne kunstnik ja milline on tema amet, selle määramiseks puuduvad selged kriteeriumid. Publiku vaatevinklist on kunstniku töö vabaduse nautimine ja loomine ehk vaba aja veetmine ja mitte töö. Eeltoodu tingib ka defineerimise komplitseerituse – näiteks ei öelda: oskab maalida, joonistada jne. Mina lähtusin oma töös kunstniku defineerimisel kahest põhimõttest: kunstnik pidi ennast ise kunstnikuks pidama ja tal pidi olema kunstiringkondades kunstniku staatus (aktiivne kunstnikutegevus, näitustel osalemine). Õpetaja defineerimine on lihtsam tänu õpetajaametit määratlevatele parameetritele, nagu kutsestandard ja palgaastmed.

Kunstnik-kunstiõpetaja ehk Ametite ühitamine

Kunstiõpetajate hulgas on neid, kes ise kunstiloomega ei tegele, ja neid, kes on aktiivsed loojad ehk kunstnikud-kunstiõpetajad. Kunstnikest õpetajad peavad kahte ametit: pedagoogi ja kunstniku oma. Nad on kunstnikud, kes tegelevad kunstiloomega, ja õpetajad, kes jagavad õpilastega oma teadmisi kunstist. Nende kahe ameti ühendamist on laialdaselt käsitletud ja jõutud kahe täiesti vastuolulise tulemuseni: ühelt poolt leitakse, et need ametid on täiesti ühitamatud, ja teisalt peetakse neid suurepäraseks koosluseks.

Oma töös lähtusin eeldusest, et küsitletu on esmalt omandanud kunstnikuameti ja õpetajatööle asudes on tal kunstikooli diplom ning hinges soov tegutseda kunstnikuna. Kunstnikupraktika ja õpetajaameti ühitamise teema tõuseb päevakorda just seoses kunstnikuameti ebamäärasuse ja tema tööst saadava sissetuleku puudumise või vähesusega. Kunstnike võimalused vabakutselisena majanduslikult toime tulla on enamasti keerulised. Seetõttu on paljudel kunstnikel teine amet, mis võib asuda kunstide äärealadel (nt kunsti õpetamine, reklaamtoodete loomine) või kunstikauges sfääris (nt koristamine, töötamine ettekandjana). Enamik kunstnikke teenibki suurema osa sissetulekust oma teise ametiga ja paljud neist valivad kunstiõpetaja ameti.

Poolt- ja vastuargumendid

Kunstnikust kunstiõpetaja kasuks räägib sajandite pikkune traditsioon – ikka on kunstnikud õppinud kunstnikelt ja nii ka tänapäeval. Kunstnik-kunstiõpetaja suudab võrdselt käsitleda nii praktikat kui ka teooriat, valdab nii loomist kui ka mõtlemist. Kunstnik on mänguline, valmis katsetama. Ta oskab hinnata uudishimu ja kujutlusvõimet, avatust ja vabadust. Kunstnik peab ebaõnnestumist loomisprotsessi osaks, teda ei hirmuta mitteteadmine. Kunstnikust õpetaja ei anna edasi otseseid teadmisi, ta on vahendaja, kes kaasab õpilasi õppeprotsessi. See on kogemuslik õppimine, kus saab kunstiga tegeldes katsetada, mängida ja riskeerida. Kunstnik ei arva, et on eksimatu, vaid samastab ennast õppijatega. Ta on aktiivne otsija, kes arutleb oma edusammude üle.

Teisalt on kunstiõpetajana töötades raske leida aega loominguga tegelda. Tekib sisemine vastuolu kunstnikuks olemise ja õpetajatöö vahel. Kunstnik on iseseisev ja sõltumatu looja, kes keskendub kunstile, aga õpetajal lasub vastutus õpilaste eest ja ta peab arvestama kindla ajakava ja tunniplaanidega. Kunstniku ja kunstiõpetaja eesmärgid, töö, meetodid ning tulemused on väga erinevad. Kunstnikud lähenevad kunstile peamiselt praktika kaudu ja kunstiteooriaid käsitletakse vähe. Kunstitundide suund olla „tegemise“ tund tähendab tihti imiteerimist ja kordamist. Oluline oleks aga tund, mis aitaks arendada õpilaste kriitilist mõtlemist. Õpilased peaksid aru saama ideedest, millel rajaneb kunst, ja kasutama neid ideid oma plaanide ellurakendamiseks. Õpetajana peab mõtlema teistmoodi kui kunstnikuna. Kunstiõpetaja ei peaks koolis kunstiloomega tegelema, see oleks vastuolus õpetamise eesmärkidega.

Probleem on ka kunstnikuidentiteedi sobitamine õpetajaametiga ja leppimine asjaoluga, et uus amet vähendab märgatavalt aega kunsti jaoks. Algajal õpetajal ei ole mõistlik loota, et tema professionaalsus kunstnikuna säilib või taastub kiiresti, kui ta õpetajana alustab. Ta peaks oma energia suunama eelkõige oma nõrgema külje, õpetajaoskuse arendamisele. Identiteediprobleemid kaovad, kui kunstiõpetaja tunneb end uues ametis sama kindlalt kui kunstnikuna tegutsedes. Kunstniku- ja õpetajaameti vahel tasakaalu saavutamiseks peab algaja kunstnik-kunstiõpetaja õppima kõigepealt õpetajaks ja leidma oma õpetajaidentiteedi, et siis juba varem olemas olnud kunstnikuidentiteediga koostöös edasi minna.

Ühendatud ametid

Võib väita, et kunstniku kujunemine õpetajaks on reeglipärane juhuslikkus. Reeglipärasus väljendub kunstnikest kunstiõpetajate rohkuses ja juhuslikkus kunstiõpetajaks sattumise ootamatuses. Kunstnikud ei ole õpetajaks saamiseks enamasti valmis, teoreetilised teadmised on vaid vähestel. Alustavad kunstiõpetajad toetuvadki eelkõige omaenda kunstnikuoskustele. Õpetaja ametioskused omandatakse iseõppimise käigus või hilisemate pedagoogiliste õpingute raames. Õpetajaametit võidakse näha kui kunstnikuametit toetavat tegevust ja sellele soovitakse pühendada just nii palju aega, kui on vaja majanduslikuks hakkamasaamiseks. Soovitakse, et see ei segaks kunstitegemist. Aja planeerimine ongi üks põhilisi kunstniku- ja õpetajaameti ühitamise nurgakive. Oma eluga ollakse rahul siis, kui need kaks valdkonda on tasakaalus. Tundes paremini oma võimeid kunstniku ja pedagoogina, arendades oma oskusi mõlemas valdkonnas, saab kunstnik-kunstiõpetaja hakkama nii kunstniku kui ka õpetajana. Kunstniku-kunstiõpetajate jaoks on olemas ka kaks täiesti erinevat rahulolu. Üks saadakse õpetajatööst, teist pakub kunstnikuamet. Õpetajatööst saadavat rahulolu kirjeldatakse kui koostöist: õpilaste edusammud, nende arengu nägemine, tunne, et ollakse teistele kasulik. Kunstnikutööst tulevat rahulolu iseloomustavad aga isiklikkus, enesekesksus, egoism. Tähelepanu keskmes on „mina“. Kunst puhastab, avab, võimaldab tegeleda sellega, mis on sügaval enese sees.

Mitmed intervjueeritavad leidsid, et andekas õpetaja on parem kui suurepärasest tegevkunstnikust andetu õpetaja. Enamik vastanuist pidas tegevkunstnikuna toimetamist õpetajatöö jaoks kasulikuks, sest kunstnikuna tegutsemine lisab õpetamiseks vajalikku enesekindlust: nii on lihtsam aru saada õpilase tasemest ja sellest, milliseid oskusi edasi anda. Kunstniku enesekindlus lubab kutsuda üles õpilasi mässama, tegema teisiti.

Kahe ameti ühitamise suurim takistus on enamasti ebapiisav pedagoogiline ettevalmistus. Enne kunstiõpetajana tööle asumist peaks kunstnik läbima õpetajakoolituse, milles väljenduksid selgelt kunstiõpetajatele esitatavad ootused. Professionaalne õpetaja tagab kunstiõppe kõrge taseme ja suudab oma aega planeerida. Ühitamine ei tähenda üheks tegemist, vaid ühte sobitamist. Pedagoogiliste oskuste suurenedes, õpetajaameti koormust kohandades ja kunstitööks piisavalt aega leides muutub olematuks identiteediprobleem ja kahe ameti sisulistest erinevustest hoolimata täiendavad need teineteist suurepäraselt. Kaks ametit ei saa üheks, kuid nad on ühitatavad.


Tutvu Margus Meinarti Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias kaitstud magistritööga

https://loimik.kultuur.ut.ee/kultuurikorraldus/margus-meinart/.