Kutse mängule. Mõnda uuematest eesti pildiraamatutest

20. nov. 2020 Mari Niitra Tartu ülikooli lastekirjanduse nooremlektor, Liivi muuseumi juhataja - Kommenteeri artiklit

Illustraator Martin Salisbury on välja toonud, et viimastel aastatel on pildiraamatud pidanud üha nutikamaks ja kaunimaks muutuma – eeskätt seetõttu, et tuleb võistelda kõikvõimalike ekraanidega. Tänu sellele on kätte jõudnud üleüldine pildiraamatu kuldaeg. Rõõm on näha, et ka viimaste aastate eesti pildiraamatusaagist nopib hulganisti nii sõna- kui pildimängulisi teoseid.

Mis võiks veel paremini lapse fantaasiat ja loovust stimuleerida kui mitte mänguline pildiraamat? Sünnib see siis kirjaniku ja kunstniku kongeniaalses sähvatuses või hoopis autoriraamatuna ühe inimese käe all.

Erinevalt illustratsioonidega raamatust, kus pilt on kirjasõnale allutatud, kombineerib pildiraamat terviku loomiseks sõna ja pilti kõikvõimalikul viisil. Pilt ja sõna täiendavad, kommenteerivad, isegi õrritavad teineteist, vahel räägivad koguni teineteisele vastu. Oluline on silmas pidada, et ei verbaalne ega visuaalne tekst üksi saaks pildiraamatu mõtet edasi anda.

Visuaalne kirjaoskus

Pildiraamat on ühtaegu nii kunstiobjekt kui lapsepõlve esimene lugemisvara. Üha rohkem räägitakse järjest visuaalsemaks muutuva kultuuri puhul ka sellisest mõistest nagu visuaalne kirjaoskus. Seda enam, et kui laste sõnaline väljendusoskus on veel piiratud, suudavad nad pildikeeles edasi antud nüansse väga teraselt vastu võtta.

Iseäranis tundlikud on lapsed värvigamma ning piltidel edasi antud meeleolude suhtes. Kui aga ärgitada lapsi loetud-vaadatud pildiraamatute põhjal ise pilte joonistama, saavad nad väljendada ka neid mõtteid, mida veel sõnastada ei suuda.

Tänapäevane meisterlik pildiraamat on justkui kutse mängule – ta kutsub lapsi enda sisse sukelduma, kaasa mõtlema ja fantaseerima ning enda tundeid tagasi peegeldama. Lausa kurjast oleks pildiraamatu võimalusi laste loomingulisuse äratamiseks kasutamata jätta. Rõõm on näha, et viimase paari aasta eesti pildiraamatusaagist nopib hulganisti nii sõna- kui pildimängulisi teoseid. Järgnevalt tutvustan põgusalt mõningaid uusi ägedaid pildiraamatuid kohalike autorite sulest.

Kertu Sillaste „Kõige ilusam seelik“, 2019.

Lapseliku käekirjaga pilt

Ühe suundumusena võib välja tuua lastepärase joonistuslaadi laialdast kasutamist – justkui kriipseldatud, kohati üle kujutise ääre ulatuvad või vaba käega „plätserdatud“ värvipinnad. Seda teeb nii Kertu Sillaste oma autoriraamatutes (näiteks „Kõige ilusam seelik“, 2019) kui Anne Pikkov (Ülo Pikkov „Kop-kop“, 2019). Sillaste raamat räägib imelistest tikanditega Läänemaa rahvariideseelikutest. Tikand pole piltidel aga filigraanne, hoopis lapselikult lihtsustatud ja kohmakas, ent ometi väga kaunis.

Otsekui lapsekäega joonistatud tegelasi ja tsentraalperspektiivi puudumist leiab ka Mirjam Siimu piltidelt Kadri Kiho raamatule „Auklik päev“ (2019). Teerajajana torkavad sellise kujutusviisi puhul kohe pähe Vive Tolli illustratsioonid Ellen Niidu „Pille-Riini lugudele“ aastast 1963. Lastepärane väljenduslaad tuleb väikesele lugejale otsekui poolele teele vastu – sellised pildid ei tekita aukartust, vaid kutsuvad kaasa tegema, kandes sõnumit: mina oskan ka! Lapseliku käekirjaga pilt tühistab lapse ja suure vahelise barjääri.

Kadri Kiho „Auklik päev“, 2019. Illustreerinud Mirjam Siim.

Kollaažitehnika on samuti suurepärane võimalus last kaasa tegema meelitada. Vaadakem näiteks Kertu Sillaste illustratsioone Markus Saksatamme lustakale luuleraamatule „Tere-tere, täheloomad“ (2020). Pilt ja sõna põimuvad osavalt kollaažina loodud kujutistel, kandes edasi tähendust. Näiteks sõna „KrrrrrrrOkodilllllllllllllllllll“ kulgeb piki hirmuäratava eluka rohekat keret, alustades ninast ja lõpetades sabaotsaga, suur O markeerimas silma. Koera saba on aga tabatud liikumises, liputamise hetkel.

Leidlikke visuaalseid kujundeid kasutab Lembe Ruben oma autoriraamatus „Maja“ (2018), mängides minimalistlike koomiksi laadis tušijoonistustega. Lugu on väga nutikalt üles ehitatud, nimelt antakse metsa maja kerkimist edasi mitmesuguste loomade – sipelgatest põtradeni – vaatepunktist. Samamoodi pakub üllatusi visuaal, näiteks võib lähemalt uurides täheldada, kuidas puud on ühel pildil justkui õudusest käed näo ette asetanud.

Emotsionaalset mõõdet annavad lugejale osavalt edasi Piret Jaaks ja Marju Tammik raamatus „Emme draakon“ (2019). Jutustaja hääl ja pildil nähtav põimuvad ning põrkuvad ootamatul viisil. Lugu on räägitud lapse vaatepunktist, visuaalne tekst viitab aga täiskasvanu perspektiivile.

Kaja Lotman „Hommikukontsert Matsalus“, 2018. Illustreerinud Marju Tammik.

Aastal 2018 Kaja Lotmani raamatu „Hommikukontsert Matsalus“ illustratsioonidega lastekirjandusse ilmunud ja seni peamiselt moejoonistustega tegelenud Marju Tammik kasutab suuri ekspressiivseid värvilaike, olles samas osav emotsioone edasi andma. Võime lausa füüsiliselt läbi teha ema ahastust stseenis, kus laps on äsja kakaotassi voodilinadele ümber ajanud, ning tajume omal nahal, miks emme draakon seepeale koledasti möirgama hakkab.

Mõtteainet jagub küllaga

Praegu ilmselt rahvusvaheliselt tuntuim eesti lastekirjanik Piret Raud kasutab hoopiski filigraanset graafikat, kujutades tegelasi seejuures laste joonistustele iseloomulike proportsioonide ja detailidega. Viimastel aastatel on temalt ilmunud ridamisi pildiraamatuid: „TRööömmmpffff ehk Eli hääl“ (2016), „Lugu väikesest majast, kes tahtis olla kodu“ (2018), „Kõrv“ (2019) ja „Juurtega aed“ (2020). Absurdi ja mängulisust armastav Raud urgitseb lastele arusaadavas võtmes keeruliste teemade kallal.

Piret Raud „Kõrv“, 2019.

Mitmes viimaste aastate pildiraamatus kordub teistsuguse, mingist väljakujunenud ja suletud sootsiumist erinemise teema. Raua „Juurtega aed“ (2020) räägib pisikesest puust, kelle kodumets maha raiutakse ja kes ilma mööda rändama läheb. Jõudes viimaks uhkesse korrastatud aeda, leiab ta eest kõrgid asukad kõikvõimalike ennast täis puude ja lillede näol. Nende arvates on kõige tähtsamad siin elus juured. Õnneks jõuavad nad kogemuse varal mõistmiseni, et elus võib tähtsamgi olla hoopis see, kui on tore.

Ülo ja Anne Pikkovi raamatus „Kop-kop“ ilmub metsa punase peaga rähn, kes tekitab metsaasukais oma lärmaka kopsimisega palju meelehärmi. Viimaks aga selgub, et suure toksimistöö tulemusena on rähn kuivanud kuusest välja tahunud hiiglasliku vilepilli, mis tuulega muusikat teeb. Tiiu Kitsiku autoriraamat „Krokodilli saba“ (2019) räägib krokodilli näitel teistest erinev olemise muredest, üksindusest ja sõbra leidmisest.

Kristi Kangilaski autoriraamatu „Kõige õigem“ (2020) peategelane on viisakate ja kombekate inimeste maa kuningas, kes laia maailma endale naist otsima läheb. Inimesed selle kuninga valitsetaval maal on niivõrd heade kommetega, et näiteks ühtepuhku bussis istet pakkudes seisavad kõik hoopiski püsti. Kuningas püüab omakorda ilmarännakul võõraid ja veidraid kombeid hukka mõista ja teistele õpetada, kuidas on õige. Viimaks laseb ta olude sunnil säärasest hoiakust lahti. Jäigad nõudmised selja taha jätnud, leiabki kuningas just selle õige naise – selle, kellega on õnnelik.

Hasso Krull „Kurja kala kohvik“, 2019. Illustreerinud Marja-Liisa Plats.

Hasso Krulli „Kurja kala kohvik“ (2019) Marja-Liisa Platsi piltidega on pealtnäha lihtne lugu, tegelaseks ongi kuri kala, kes „armastas kõiki näksata“. Raamatu napis tekstis ja lopsakais piltides on aga kõikvõimalikke mütoloogilisi, piibellikke ja isegi psühhedeelseid viiteid. Kes ootab moraalisõnumit, peab (nähtavasti?) pettuma – kuri kala heidetakse supipotti ja kalasupi sees saab temast lõpuks ka ligimestele miskit head.

Kertu Sillaste „Mina olen kunstnik“ (2018) tutvustab aga kunsti olemust lihtsate näidete varal – kuluks ka täiskasvanutele kunsti mõistmiseks ära! Näib nii, et mida rohkem pildiraamatute filosoofiliste lugemisviiside üle juurelda, seda sügavamad need on. Mõtteainet jagub küllaga kõigile lugejatele alates põlvepikkustest kuni auväärt hallpeadeni välja. Leidkem viimase aja suurepärased algupärased pildiraamatud üles ja võtkem vastu kutse mängule.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!