„Mina mängin Robinsoni …“ ehk Üksiku lapse mängude eripära algupärases lastekirjanduses

Põhineb Krista Kumbergi ettekandel seminaril „Laps kirjanduses“ 22. oktoobril 2020

Tavaarusaama kohaselt peaks nii õnneliku lapsepõlve kui menuka lasteraamatu jaoks vaja olema rohkem lapsi kui üks, näiteks kaks või koguni kuus-seitse nagu Bullerbys. Samas leiab nii vanemast kui uuemast algupärasest lastekirjandusest raamatuid, mis kujutavad üksiku lapse mänge.

Üksikul saarel pappkarbis otse keset tuba

Suur vend linna vahel hängib,

õde arvutiga mängib

mingit imelikku mängu,

aga mind ei võeta mängu.

Noh, mis siis kui mind ei võeta,

mängin vennata ja õeta.

Istun karbis terve päeva.

Karbist välja ma ei roni.

Las siis vend ja õde näevad,

mina mängin Robinsoni.

See Ilmar Trulli luuletus ajendas mind vaatama, kas ja kuidas kujutatakse kirjanduses üksiku või mingil põhjusel ilma mängukaaslaseta lapse mänge. Kõrvale jäid teosed, kus esineb kujuteldav kaaslane või elustunud mänguasi.

Kui kirjanik kirjeldab last, kes on iseenese mängukaaslane, siis on tegelases tublisti teda ennast, sest ükski laps ei oska kõrvalseisjale rääkida, mida ta niisuguses olukorras tunneb ja mõtleb. Lapsel puuduvad selleks veel sõnad, puudub analüüsi- ning väljendusoskus.

Laps, kes peab ise enesele tegevusi leiutama, ei pruugi olla üksiklaps. Võtame või Lindgreni Karlssoni lugude väikevenna, kellel olid vanem vend ja õde, kusagil ka Krister ja Gunilla, ja ometi tundis ta ennast nii üksi. Ka Trulli luuletuse poisil on ju rangelt võttes vend ja õde, kellega laps mängida sooviks. Selle asemel loeb ta raamatuid ja mängib kujutlusmänge.

Südant puudutav on Ulf Starki lugu „Vennas“, kus autor kirjeldab väikese põnni suurt õnne, kui vend ja selle sõbrad põnniga vangivõtmist mängivad. Seovad ta puu külge kinni ja lippavad ise pagaritöökotta. Ja muidugi unustavad … Ent põnn on hilja õhtul peaaegu et külmununa õnnelik – minu vend mängis terve päeva minuga!

Mis lapsed need on?

Millised on need lapsed, kes raamatulehekülgedel enesele ise meelelahutust otsivad (ja leiavad), nende perekonnad ja nende mängud? Siinkirjutaja subjektiivsesse valikusse sattusid Tuglase „Väike Illimar“, Rannamaa „Kadri“, Niidu „Pille-Riini lood“, Vainola „Ville“, Tomuski „Tere, Volli!“, Raba „Sander Säinas ja lendav siga“, Kivirähki „Oskar ja asjad“ ja Saksa „Trepp eikuhugi“.

Friedebert Tuglase väike Illimar on tsaariaja poiss, kes elab isa ja emaga maal. Omaealised seltsilised poisil puuduvad. Ei ole tõenäoline, et mõisa moonakatemajas ühtki põnni polnud, aga nendest ei tehta juttu.

Silvia Rannamaa Kadri elab kahekesi vanaemaga keldrikorteris. Mängukaaslasi tal pole, ega range vanaema lubakski mingit trilli-tralli ja sõprade rallit. Ellen Niidu Pille-Riin lasteaias ei käi. Tema ema töötab õpetajana, isa kirjutab ja tõlgib kodus raamatuid. Õdesid-vendi tüdrukul pole. Kätlin Vainola Ville käib küll lasteaias, aga üksik laps on temagi nagu Pille-Riin. Selle vahega, et Villet kasvatab vanaema, kes käib polikliinikus tööl.

Ilmar Tomuski Volli ema ja isa töötavad mõlemad ja Volli veedab päevad üksinda kodus. Heidi Raba Sander Säina ema kasvatab poega üksinda. Poiss käib koolis, aga sõpru tal (esialgu) pole. Andrus Kivirähk on kujutanud kaht üksikut last: esimene on „Kaelkirjaku“ Kai ja teine Oskar. Mõlemad on täiskomplekti vanematega üksiklapsed, elavad linnas ja mõlemal on suurepärane mängukaaslane – nende isiklik kujutlusvõime. Reti Saksa raamatu „Trepp eikuhugi“ Piibe ei käi lasteaias ega ka koolis, on päevad läbi omaette.

Mida nad mängivad?

Kui neil lastel puuduvad omaealised mängukaaslased, siis mida nad mängivad? Ja kas nad on sunnitud omaetteolekus õnnetud? Kas neil on piinavalt igav olla? Kas nad enam oskavadki omaealistega suhelda?

Illimar ei näi kellestki ega millestki vähimatki puudust tundvat. Tuglas on ta asetanud vaatleja rolli, kelle kaudu kujutab toonast eluolu ning karaktereid. Poisi päev algab „multikate“ vaatamisest. Tänase päeva mudilased klõpsavad puldist teleri käima, Illimar jälgis enne voodist tõusmist valguse mängu truubil, kus avanevad talle üha uued maastikud ja tegevused. „Kõiki neid ja veel palju muudki võis seinal näha, kui aga omaltki poolt pisut mõtet pingutada …,“ ütleb kirjanik.

Tuglas ei kirjelda Illimari tavamõistes mängivana. Küll aga oli Hirmu Juhani juures heeringa hänna söömine mõlemale poolele ettearvatav, sellele vaatamata rahuldust pakkuv rituaalne etendus, ühine korduv mäng.

Piibe kõnnib üksinda mööda koduhoovi ja kodutänavat, vaatleb ja märkab nagu Illimar, käib keldris ja pööningul, mis tekitavad temas tiba jubedaid kujutluspilte, mängib iseendaga kivisillutisel kõndimise mängu.

Kadri pole vaatleja nagu Illimar ja Piibe, tema on unistaja. Ta pihib, et uskus väiksena muinasjuttudesse ja mõtles vahel, et tema on röövitud printsess ja tema range vanaema on nõid. Koolist koju minnes unistab laps enesele hoopis teistmoodi kodu kui seda niiske keldrikorter on. Kadri oma üksiolekut ei naudi – ta soovib väga, et tema ainsad sõbrad poleks üksnes raamatud ja lugemine.

Ka Pille-Riini hommik on pikk ja rahulik nagu Illimaril. Mõnikord jälgib ta selliseid „multikaid“ nagu Illimar – pakaselisel hommikul jäälillede tekkimist aknale näiteks. Ellen Niit aga pole lapsest pelgalt vaatlejat-mõtlejat teinud nagu Tuglas. Pille-Riin matkib üksi tegutsedes täiskasvanute töid ja kutsub ellu sündmusi. Ta mõtleb kollase kühvli lapseks ja viib ta loomaaeda ning kinno, joonistab lapsele toa ning jätab üksi koju – sest ema läheb tööle! Ta kujutab liivapildil hooletusest alguse saanud tuleõnnetust – joonistab tulekahju ja kustutab selle samas. Tema kujutluspildid pole aga õõvastavad nagu Piibel. Võimalik, et Pille-Riinil on temast rohkem turvatunnet.

Kodune üksiklaps on oma esimeses raamatus ka Ilmar Tomuski Volli, kes elab juba sellel ajal, kui hommikuti teles multikakanalid töötavad. „Isa ja ema läksid hommikul nii vara tööle, et Volli veel magas. Kui Volli lõpuks ärkas, vaatas ta natuke aega multikaid, siis sõi ühe võileiva, kohukese ja natuke jogurtit. Kohe pärast seda hakkas tal igav. Ta vaatas aknast linde. Oleks ise ka tahtnud lind olla. Erinevalt Illimarist läheb Vollil kujutlusmäng üle praktiliseks tegevuseks – vaja leida suled (isa sulejope), siis need endale ümber kleepida ja soojapuhuri tekitavates õhuvooludes end linnuna tunda.

Niisiis on Volli kaugel sellest, et teleri ette hanguda või omaette mõtisklustesse süüvida. Tema otsiv mõistus leiab üksi kodus olles hulgaliselt tegevust, mida vanemate juuresolekul ei saa teha.

Kätlin Vainola Ville on lasteaias teistega koos, õhtuti kahekesi vanaemaga ja talle meeldib lugeda. Ville on selles kambas ainus poiss, kes üksi olles igavust tunneb.

Heidi Raba laseb raamatus „Sander Säinas ja lendav siga“ peategelasel end ise iseloomustada: „Kui sul juhtub olema punane pea, seltsimatu loomus ja sa kipud kaaslastele sapiselt nähvama, ei ole sõprade leidmine sugugi lihtne.“ Viimaks hakkas Sander uskuma, et tal polegi sõpru vaja. Ta pühendub pikkadeks tundideks oma lemmikhobile – robootikale.

Oskar Andrus Kivirähki raamatust „Oskar ja asjad“ ei vaja vähimatki seltsi. Vastupidi. Suvi vanaema juures, kellega tal seni on olnud vaid põgusad suhted, tõotab linna jäänud telefoni, mitte sinna jäänud sõprade tõttu väljakannatamatuks kujuneda.

Äkki polegi tal neid? Poiss loeks meeleldi, kui vanaemal vaid lasteraamatuid oleks. Tema mõttemängud põhinevad loetud raamatutel, vaadatud filmidel, kuuldud juttudel, nähtud inimestel, kogetud tunnetel. Oskar on tõenäoliselt sama hea vaatleja kui Illimar. Kuidas muidu saaks ta luua enese ümber nii palju karaktereid ja tegevusi. Selle üksiku lapse mängud üksi iseendaga on kõike muud kui igavad.

Kellega nad suhtlevad?

Kuidas ja kelle abil käib nende üksi mängivate laste sotsialiseerumine? Kas nad oma kujutlusmängudest väljaspool olles leiavad endile uusi tuttavaid, uusi tegevusi? On nad selleks valmis?

Sellest seltskonnast ei teki Pille-Riinil, Villel ega Vollil vähimatki probleemi uute tuttavatega sobitumisel, Ville lausa igatseb, et tal oleks mängukaaslane. Sobib ka vanem ja pahanduste poole kaldu naabripoiss.

Pille-Riinil omaealisi mängukaaslasi iga päev varnast võtta pole. Jüriga „Reisi ümber maailma“ mängides harjutab ta jagelemist ning kompromisside tegemist. No et kas hiinlased on ikka punasemad kui indiaanlased ja äkki on neegrid ka punased … Aga kuna tüdrukul on igav ja peale Jüri kedagi silmapiiril pole, siis annab ta järele.

Sander Säinas ei igatse sõpru, aga sõbruneb uute tuttavatega siiski. Kadri peab enne mõndagi läbi elama, läbi mõtlema ja ennast muutma, et sõpruse sõlmimiseks valmis olla. Illimar ei otsi omaealiste seltsi. Oskar ainsana tõrjub uusi tutvusi. Ta on loomuldasa kehv kohaneja ning pole aldis kontakte looma.

Kõik teised näevad maaelus aina positiivset, Oskar aga mitte. Ta umbusaldab kõiki poistele omaseks peetavaid mänge, nagu jalgpall, onni ehitamine ja teiste poistega jalgrattaretkede ette võtmine. Selles raamatus on justkui näidendi „Eesti matus“ lastevariandi sugemeid, kirjanik muigab varjamatult meile omaste kinnisarusaamade üle, mida laps suvel maal mängima peaks.

Kõnealused raamatulapsed suhtlevad päris palju täiskasvanutega – enamikul on lisaks ühele või kahele vanemale n-ö tugiisik – mängukaaslane ja/või mentor. Eks kirjanik kasutab neid ära ka – et oma sõnumit lastest lugejatele edasi anda, laseb ta lahketel tarkadel suurtel inimestel raamatulastele kõnelda, kuidas asjalood siin elus käivad ja on.

Illimaril klappis jutt Hirmu Juhaniga hästi, kodus ei saanud poiss kellegagi sedaviisi rääkida. Kadri on uusi tutvusi luues tagasihoidlik. Klassikaaslastega lävimine ei lähe hästi. Laps saab tuge ja õpetust võhivõõralt palatikaaslaselt, kirjanik Elsa Sarapilt. Pille-Riin ei vaja mängimiseks ilmtingimata teisi lapsi. Talle meeldib mõelda, joonistada, vanatädi või vanaisaga maailma asju arutada. Oskar saab alles päris raamatu lõpus oma vanaemaga õieti jutule, poiss avastab ühtäkki, et vanaema on olnud kunagi noor tüdruk ja nad võinuks olla omavahel head sõbrad. Koos Pärnu rannas jäätist süüa ja … Vanaema sõrmus on see, kellega poiss saab nüüd rääkida kõigest, mis hingel.

Et tuleks tublid täiskasvanud …

Mida sellest kõigest kõrva taha panna? Lapsed, kes on sunnitud või tahavad üksi mängida, on sageli väga rikka siseelu, kujutlusvõime ja mõttemaailmaga. Olli Jalonen kirjutab raamatus „Taevakumm“: „Kui oled palju üksi, siis jõuad ühte mõtet kaua mõelda, ja niimoodi õpid palju uut, isegi kui keegi ei õpeta. Siiski tundub üksinda mõeldes, et oled tuule tõugata.“

Lapse kõrvale on vaja tarka täiskasvanut, kellel leidub aega ja tahtmist juttu ajada, sellise täiskasvanu roll ei sobi hästi tegusatele emadele-isadele. Ja muidugi on vaja häid raamatuid, mis annavad tuge, lootust ja lohutust. Siis tulevad nendest üksi kasvanud lastest tublid täiskasvanud, kes mõistavad paremini laste vajadusi ja … ehk hakkavad neile raamatuid kirjutama.