Noorsootöö inspireerib, julgustab ja näitab noortele teed

Kui noor on haridustee katkestanud, siis on vaja toetada tema liikumist ühest õpikogukonnast teise, teda inspireerida, julgustada ja tutvustada talle ka teisi võimalikke teid. Seda kõike pakub noorsootöö, mille rolli tuleks senisest enam hinnata.

23.–30. novembrini kestab noorsootöö nädal, millal mõtleme tavalisest rohkem oma noortele, sealhulgas neile, kes on eluga mõnevõrra kimpu jäänud. Meie kõigi ühine eesmärk on haritud ja ennast arendav noor täiskasvanu, kes viib teadlikult ellu oma parimat eluplaani. Kui aga noor on kaotanud huvi iseenda ja maailma vastu, võib sotsiaalvaldkond aidata ta august uuesti pinnale, kuid teadmata, mis edasi saab. Noorsootöö aitab teda siit edasi minna – aitab noorel õppida tundma iseennast, oma võimeid ja tugevusi, taastada eneseusu ning näha oma potentsiaali nii ühiskonna kui ka kogukonna liikmena. Noorsootöötaja on sel keerulisel teekonnal noore kõrval nii toetaja kui ka teenäitajana. Kõige paremini illustreerivad noorsootöö eeliseid aga meie noorte enda lood.

Tuge vajanud noorest sai õpetaja

Noor läks kutsehariduskeskusesse õppima, aga kui elu ühiselamus ning hiljem sugulase juures ei laabunud, katkestas ta õpingud ja suundus tagasi kodukohta. Paraku oli ta ema uude kohta kolinud. Noor leidis end üksinda, ilma sissetuleku ning plaanita, mida edasi teha. Siis jõudis ta noortekeskusse, kus osales õppekäikudel, tegeles endast noorematega ning tundis peagi, et on valmis jätkama haridusteed täiskasvanute gümnaasiumis. Kohalik omavalitsus aitas korterimure lahendamisel ning töötukassa tuli appi praktikatoetusega ja „Minu esimese töökoha“ programmiga. Noor leidis töö ja sissetuleku. Mis sai temast edasi? Praegu töötab ta õpetajana ning õpib lisaks väga praktilist, kuid loomingulist eriala, sedasama, mis tal 15-aastasena pooleli jäi.

„Olen teinud pahandust, aga ei ole teinud kellelegi liiga“

18-aastasel noormehel oli keeruline lapsepõlv: ta käis mitmes koolis, kuulus kampadesse, tema perekond oli lagunenud. Tekkisid väiksemad ja suuremad pahandused. Teda teadsid kõik kodulinna ametnikud (PPA, KOV, noortekeskus jne) ja usk temasse oli kadunud, oli suhtumine „pätt jääb pätiks“. Noormees ise ütles noorsootöötajale mitu korda: „Ma ei taha millestki enam osa võtta, sest keegi ei usu minusse nagunii. Palun õppige mind enne päriselt tundma. Olen teinud palju pahandust, aga mitte kellelegi liiga.“ Noortekeskus hakkas teda oma tegevustesse kaasama. Talle pakuti omaalgatuslikku projekti, millest ta kinni haaras. Esimene kord aitas noorsootöötaja, aga teise tegi juba põhiliselt ise. Tänu nendele projektidele tekkis tal mõte ja huvi turundamise vastu.

Mis on „pätist“ saanud? Praegu ta õpib ja tegeleb töö kõrvalt turundusega. Kui noorsootöötaja temaga esimest korda kohtus, siis noormees ei õppinud ega käinud ka tööl.

Koduseinte vahelt kultuurikorraldust õppima

21-aastane neiu jäi pärast keskkooli lõpetamist koduseinte vahele: ta ei teadnud, mida edasi teha. Noorsootöötaja kutsus ta konverentsi korraldusmeeskonda, mis tegutses omaalgatuse projektina. Selle käigus tekkis noorel suur huvi ürituste korraldamise vastu ja nüüdseks õpib ta juba teist aasta kultuurikorraldust ning naudib seda, mida ta teeb.

Tootsist sai maakondliku suurürituse peakorraldaja

Noorsootöötaja sai koolist tagasisidet, et ühe noormehega on olukord nii halb, et tal tuleb kooli vahetada. Noortekeskusel oli aga infot, et elava loomuga noor tunneb suurt huvi maailmas toimuva vastu. Seetõttu otsustati koos kooliga anda noorele veel üks võimalus, kusjuures noortekeskus võttis initsiatiivi ja kool toetas. Noormeest huvitasid meedia, üritused, muusika jne. Tegevuste lai valik noortekeskuses võimaldas tal ennast arendada ja nii sai temast maakondliku suurürituse peakorraldaja, oluline meeskonnaliige meediategevustes. Mis sai edasi? Noor pälvis kohaliku omavalitsuse tunnustuse, jätkas õpinguid keskkoolis ja hiljem kutsehariduskeskuses. Huvi laia maailma vastu on viinud ta praeguseks rändama Eestist kaugemale.

Miks osa noori ei õpi ega tööta

Eestis on statistikaameti andmetel 15–29-aastaseid noori, kes ei õpi ega tööta (NEET-noored) kokku 25 500. Töötukassa info põhjal on Covid-19 kriisi tõttu tuge vajavate noorte arv paraku veelgi kasvanud. Igal aastal katkestab umbes 1,5% üldharidus- ja 20% kutsekoolis õppijatest oma õpingud. Miks nii juhtub?

Uuringud on toonud välja, et NEET-noore staatusse sattumise põhjus on varajane sunnitud iseseisvumine – noor on pidanud vanematekodust varakult lahkuma ning tal ei ole kuhjunud probleemidega toimetulekuks olnud piisavalt tuge. Samuti tekitab raskusi poolelijäänud haridustee ning pärinemine kõrge tööpuudusega maapiirkonnast. Vanematel noortel lisanduvad perekondlikud kohustused (see tuli välja ka eelnimetatud noorte lugudest). Rahvusvahelised uuringud osutavad ka NEET-noorte enda vähesele võimekusele ning sotsiaalse kapitali puudumisele tekkinud olukordade lahendamiseks.

Uuringud näitavad, et noori tuleb aidata liikuda ühest õpikogukonnast teise, sest tänapäeval on noore karjäär tihedalt õppimisega seotud. Kui räägime enesejuhitud karjäärist, siis on just õppimine see, mis annab noorele piisavalt avara silmaringi ning vajaliku enesekindluse tähtsate otsuste tegemiseks. Oma kutsumuse leidmiseks on noorele vaja ka head enesetundmist, kogemuste pagasit ja sotsiaalset kapitali, ning seda kõike pakub teiste valdkondade kõrval efektiivne noorsootöö, mis aitab õppida koostegutsemist väga erinevate inimestega ja annab oskusi ootamatutes olukordades toime tulemiseks. Noorsootöö üks hea omadus on ka paindlikkus, see võimaldab igal noorel liikuda talle sobivas rütmis.

Noorte efektiivne toetamine ei saa tugineda lühiajalistele lahendustele, sest uuringud on välja toonud, et edulugude tagamiseks on vajalik eesmärki pidevalt hoida. Seetõttu tuleb enesearengut ja õppimist ning selle tuge näha pikaajalise protsessina.

Noorsootöö keskused tulevad appi

Kaitsesin tänavu kevadel magistritööd „NEET-noorte enesejuhitud õppimist toetav teenusmudel kohaliku omavalitsuse tasandil“.* Töö käigus uurisin, milline teenus toetaks noore enesejuhitud õppimise oskuste arengut ja missugune oleks selles noortekeskuse roll. Noortekeskuste positiivse rolli kohta tõin artikli alguses neli tõestisündinud lugu.

Lisaks uurisin, kuidas noored ise noortekeskustesse kui oma toetajatesse suhtuvad. Ootuspäraselt toodi välja mitmeid positiivseid momente. Mõned näited selle kohta.

POSITIIVSUS. Noortele meeldib, et noortekeskustes suhtutakse nendesse positiivselt, püütakse aidata. „Kogu aeg on negatiivsust peale tambitud ja nüüd lihtsalt keegi viskas köie ja saab ülespoole ronida.“ (18-a) „Siin on tavaliselt õhkkond vabam ja mugavam.“ (16-a) „Noortekeskuste kaudu saab inimene palju vaimset tuge olla elus edukam.“ (26-a)

VABA ÕHKKOND. Noortele meeldib, et noortekeskustes suhtutakse neisse kui võrdsetesse ja ei aeta asja ametlikuks. Ametiasutustega suheldes tunnevad nad aga ebakindlust. “Kui tuled noortekeskusesse, siis siin on poole kindlam tunne kui see kui lähed kuhugi kohalikku omavalitsusse, siis seal on ametlikum värk.“ (18-a)

VABATATHLIKKUS. Noortele meeldib ka see, et noortekeskuste tegevustes osalemine on vabatahtlik. „Meeldib see, et ei ütelda kogu aeg, et nüüd pead tegema seda ja nüüd seda ja selleks ajaks pead valmis saama. Siin vaatad ise, mida sa teha tahad.“ (16-a)

SOBIB KA NOORTELE EMADELE. Noored emad näevad noortekeskuses ka keskkonda, kuhu saab lapse tegevuste ajaks kaasa võtta. „Eks siin on natuke kodutunnet ka. /…/ Et kui mul ei olegi last kuhugi jätta, siis saangi kaasa võtta.“ (23-a)

ASUB LÄHEDAL. Samuti peetakse noorsootöö keskuse juures heaks selle kodulähedust. „Tegevused peaksid olema kodukohale lähedal ning vajadusel rakendada ka e-tegevusi, et vähendada sõltuvust transpordist.“ (23-a)

HEAD TUGIPROGRAMMID. NEET-noortele sobivad tugiprogrammid, mis aitavad neil haridus- või tööellu tagasi pöörduda. Teistest rohkem toodi esile programmi „Noorte tugila“, mida koordineerib Eesti avatud noortekeskuste ühendus, ning programmi „Hoog sisse!“, mida koordineerib Tallinna spordi- ja noorsooamet.

POPULAARSUS KASVAB. Noored märgivad ka, et noortekeskuste populaarsus on kasvanud ja selleks, et individuaalset tuge ja tähelepanu kõigile jagada, peavad noortekeskused olema valmis selleks, et nende töömaht suureneb ning vaja on täiendavat personali, sest juba praegu on noorsootöötajatel raskusi kõigi noorte jaoks aja leidmisega.

Noorte seisukohtadele tuginedes võib öelda, et noortekeskused saavad olla suureks abiks nii koolile kui ka kohalikule omavalitsusele, sest elus hätta jäänud noored leiavad sealt tõesti nii moraalset kui ka praktilist tuge. Nüüd on vaja keskenduda sellele, kuidas saaksid kool, kohalik omavalitsus ja noortekeskus omavahel tihedamat koostööd teha, et noorte iseseisvumist toetada. Tuleb üheskoos uurida, kuidas saaks noortekeskuste tegevusi noorte vajadustega paremini kohandada, nii et nad kõik hakkaksid õppima, leiaksid üles oma huvi ja sellega kokku sobivad tööd.

*Kerli Kõiv „NEET-noorte enesejuhitud õppimist toetav teenusmudel kohaliku omavalitsuse tasandil“. Magistritöö. Tartu Ülikool 2020. https://dspace.ut.ee/handle/10062/68604

„Tänu noorsootööle ja selles kaasalöömisele olen saanud tagasi elu mõtte. Mulle väga meeldib suhelda nende noortega, kellega olen noortekeskuses kohtunud. Noortekeskuses on mu pere ja ma tunnen end seal, nagu oleksin kodus. Olen noortekeskusele väga tänulik.“

Elva noortekeskus. (2020). https://huvikeskus.elva.ee/noortekeskus/