Õpetaja Valve Peebul algas koolis kuuekümne kolmas aasta

Kui kümne aasta eest Põlvamaal Naha algkool suleti, joonistas üks laps mälestuseks tahvlile suure südame ja kaks roosi. 47 aastat Nahal töötanud Valve Peebu andis võtmed vallale üle, kurvastas, kuid koju jäämise asemel kandideeris Räpina ühisgümnaasiumi eripedagoogiks ja osutus valituks. Tänavu sügisest on märtsikuus 80. sünnipäeva tähistanud sarmikas ja särav Valve Peebu Ruusa põhikoolis eripedagoog ja teeb üks ühele õpet.

Kui saadan Valve Peebule meili intervjuusooviga, pole ma sugugi kindel, kas ta e-kirju ikka loeb. Mõne tunni pärast on aga vastus käes ja asume otsima ühist sobivat aega – koolivaheajal on õpetajal ju koolitused!

„Ma ei hüppa kohe uuele tehnikale peale, aga õpin ära. Tark küsib teistelt. Kui iseenese tarkusest teed ja kraavi keerad, on lugu hullem,“ räägib Vaike Peebu. „Distantsõppe ajal sain kõigega hakkama. Ka kodus on mul arvuti. Enne koroonat saime Naha külla kiire interneti. Olen Facebookis. Mul on puutetundlik telefon, tahaks juba uuemat mudelit saada. Huvi elu vastu ei lasegi rooste minna. Ja veerev kivi ei sammaldu,“ ütleb Peebu.

Valve Peebust sai õpetaja 1958. aastal, kui ta 18-aastasena lõpetas Viljandi pedagoogilise kooli. Ka toona oli Eestis õpetajate puudus. Tööle suunati ta Räpina rajooni Raadama 7-klassilisse kooli, kust 1963. aastal suundus Naha algkooli. 1974. aastast kuni sulgemiseni oli Peebu Naha kooli direktor.

Valve Peebu on alati lähtunud sellest, et õpitakse ja õpetatakse mitte ainult klassis ja õpikuga, vaid õpetab ka ümbritsev keskkond ja elu ise. Matkad, ekskursioonid, arvukad huviringid igale lapsele, reisid sõpruskoolidesse kodu- ja välismaal, osavõtt kohalikest ja üleriigilistest üritustest-konkurssidest olid väikekooli elu loomulik osa.

Kuidas on kooliharidus 62 aasta jooksul muutunud?

Elu ei seisa paigal, kool on palju muutunud. Mida rohkem heaoluühiskond areneb, seda kiiremini kõik muutub. Ahvatlusi on ju palju. Pärast sõda vanemad austasid haridust ja nõudsid seda ka oma lastelt, õpetaja oli au sees. Hariduse sisu polnud nii suur kui praegu, sest võimalusi polnud. Kuid mida rohkem on väljastpoolt pakkumisi, seda lahjemaks jääb vastuvõtt õpilaste poolt. Noorus on praegu targem, kuid ega neil kerge ole, et selekteerida pakutut ja õiget otsa leida.

Olen mõelnud ka seda, et ainekavad on vananenud. Neid küll uuendatakse, aga oleks vaja veel muuta.

Kuidas on muutunud lapsed?

Laste käitumismallid on muutunud agressiivsemaks. Kas põhjus on ümbritsevas või kodudes? Tegureid on palju, laps elab oma viha, mure või puudujäägi teiste peal välja.

Olen kogenud, et alati ei tingi puudujääke materiaalne, vaid hingeline vaesus. Kui peres on tülid, lahutus, alkohol, laps on üksikvanema või vanavanemate kasvatada, on tema hing haige.

Sama võib juhtuda siis, kui peres on üleküllus ja keskkond on liiga turvaliseks muudetud, kuid vanemail ei jagu lastele aega, nad on jäetud omapead. Võetakse koduõpetaja. Kõik oleks justkui olemas, aga lapse hing on samamoodi haige nagu vaesuses elaval lapsel. Kõik äärmused on halvad ja mõjuvad laste hingeelule, käitumismallidele.

Räägin seda enda kogetud näidete varal. Tihtipeale peaks probleemide korral alustama hoopis vanematest.

Kui laps ei saa tunnis täisväärtuslikult kaasa töötada, leiab ta teise tegevuse ja see on enamasti distsipliinirikkumise põhjus.

Palju lapsi on erivajadustega. Neid oli varemgi, aga mitte nii palju. Nende suhtlemisvajadus on teistsugune. On küll HEV-laste klassid, aga vajaka jääb logopeede, psühholooge, eripedagooge. Maale nad ei tulegi.

Kuidas teist eripedagoog sai?

Naha koolis oli paar last, kes vajasid erilist lähenemist. Läksingi kaheaastasele täienduskursusele. Kuna mul oli pikk tavaõpetaja staaž, oli kergem mõista, mida see töö tähendab. Tegin kaks aastat enne kooli sulgemist ka eripedagoogi tööd. Räpinasse eripedagoogiks minnes võtsin Nahalt kaasa ka oma õpilasi.

Kuid tänavu kevadel mind koondati ja asendati kümme aastat noorema pensionäriga.

Ruusa põhikoolis võeti mind aga heal meelel vastu kui suurte kogemustega eripedagoogi. Mul on ka 50 aastat liitklassiõpetaja kogemust.

Kuigi ma pole logopeed, tunnen ära düsgraafikud, düslektikud, lihtsustatud õpet vajavad õpilased, autistid.

Aastatega olen kogenud väga palju laste tänu. Aukirjad ja -märgid ei sära niimoodi nagu laste tänu. See jääb surmatunnini meelde ja südamesse. Kui laps midagi ütleb, siis oled seda väärt. Laps ei valeta.

Olen teinud ka koolitust erivajadustega laste õpetamisest liitklassis. Üks õpetaja ütles, et minu esinemine oli väärt doktorikraadi.

Selliste väikeste täpikeste nimel tasub elada ja koolis olla.

Olete rääkinud juba enne kaasava hariduse tulekut varase märkamise tähtsusest.

Varane märkamine peaks algama juba lasteaiast, ei tohi lasta probleemidel nii kaugele minna, et ei suuda enam tagasi pöörata. Peab kohe abi andma. Tuleb otsida spetsialistidelt abi ja vanematele selgeks teha, miks on vaja seda teha.

Kõigi käitumishäirete puhul on ennetustegevus väga tähtis. Pead märkama. Väga paljud õpetajad on tunnis hädas korrarikkumistega. Korra saavutamine ei pea käima nii, et paned märkusi ja saadad lapse direktori juurde. Lapsed enamasti tahavad kaasa teha, aga kui õpetaja ei märka seda, jääb laps maha. Igasugune asendustegevus ongi selleks, et endast õpetajale märku anda.

On palju metoodilisi võtteid, mida õpetaja saab kasutada. Lapsel peab tunnis olema mitmekülgne tegevus, ta peab kohe tööle hakkama. Õpetaja peab olema tunnis valmis, ta ei saa siseneda koolimajja alles teise kellaga.

Üksvahe hakkas üks laps mu tundi hilinema, algul minuti, siis kaks. Selgitasin, et kui kord tööle lähed, ei saa sa hiljem minna, lõpuks uks enam ei avanegi ning jääd tööst ilma.

Ma ei pea klassis kellegagi sõdima, see ei anna tulemust.

Kas noore õpetajana kogesite mingeid probleeme?

Ei ole olnud sellist probleemi, mis oleks lahendamatu.

Kohe esimesel tööaastal sain liitklassi. Seal oli kolm ülekasvanud poissi, 13-aastased, mina olin 18. Üks kehvast perest poiss hakkas mind toetama. See on hea, kui liider õpetaja poole asub. Temast sai tubli kombainer, sai Lenini ordeni. Hiljem kokkutulekul tuletas meelde, kuidas ma märkasin, et ta oli söömata, viisin ta käe kõrval koka juurde ning palusin talle süüa anda. Me ei teagi alati, kuidas lastel on kõhukesed tühjad. Ka praegu.

Ma pole kunagi ühtegi last vihanud. Püüan mõista last ka siis, kui on väga raske. Nii saab elus edasi minna.

Naha koolis olid meil lastevanematega toredad suhted. Olen alati pidanud tähtsaks kolme osapoolt, pole mõtet rääkida lapsest, kui vanemat juures pole. See kolmik on kõige suurem tugi.

Olete oma silmaringi läbi aastakümnete laiendanud, osalenud koolitustel ja olnud ise koolitaja, juhendanud praktikante ning teinud väljaõpet õpetajatele. Mullu esinesite ettevõtlusõppe programmi „Edu ja tegu“ raames koolide ja ettevõtete koostööseminaril Tartus ja rääkisite, kuidas tegite kaupluses HEV-lastega matemaatikatunde ning õpetasite neile massi- ja mahuühikuid. Samal teemal tegite ka võistlustöö maakondlikuks edulugude konkursiks.

Ma pole jooksnud igale koolitusele, olen ikka valinud. Veerevale kivile sammal ei kasva, mina olen ka see veerev kivikamakas!

Ma ei püsi paigal. Olen osavõtlik teiste murede suhtes ja ka mind on elus aidatud. Kui leian inimesed, kellega minna luurele, siis neist ma lahti ei lase.

Kui teie töötee algas, oli õpetajatest puudus. Nagu praegugi. Mis teie arvates on põhjused?

Õpetajaks sünnitakse, selleks ametiks peab olema eelsoodumus, nagu arstilgi, ja omadused, mis arendades muutuvad veel suuremaks.

Ma ei taha rahast rääkida. Kui pole võimalik rohkem maksta, siis pole. Ma ei nurisenud ka siis, kui pensioni palgale lisaks veel polnud. Aga arvan, et kui noor ei oska end kehtestada, ta väsib ja põleb läbi. Lähebki minema.

Mulle meeldib ameerika vanasõna: sa võid küll hobuse talutada allika juurde, aga jooma hakkab ta ainult siis, kui on janu.

Õppijal peab olema õppimise vajadus, siis saad teda aidata.

Mulle pole kunagi koolimaja uks ebameeldiv olnud, ma pole kunagi läinud vastikustundega kooli. Pole ka suuri pahandusi olnud. Kui vahel pannaksegi proovile, saad peagi asja korda.

Ei saa jätta küsimata, milles on teie rõõsa ja noorusliku oleku saladus?

Natuke panen näole kreemi (naerab). Minus pole viha ja vihkamist. Võin nutta ja olla solvunud, kui tehakse ülekohut, aga südamest ei vihka ma kedagi.

Kolme generatsiooni Peebud-pedagoogid

Pille Peebu, Tallinna Kaarli kooli õpetaja, Valve pojatütar:

On kummaline mõtiskleda selle üle, kuidas eri ajastutel õpetajahariduse saanud ja eri generatsioonist pärit õpetajad tulevad samal ajal toime nii pidevalt muutuva õpikäsituse, muutuva õpikeskkonna, ühiskonna nõudmiste ja ootuste kui ka õpilaste isiksusega. Selles mängib olulist rolli nii missioonitunne kui ka nii-öelda pedagoogiline deformatsioon ehk mõtteviis alati aidata, toetada, suunata. See mõte, et „laps on täisväärtuslik oma ainulaadse temperamendipaketi, intellekti ja tausta poolest“, on Valve kandev idee. Kasvanud üles õpetajate peres, on uute teadmiste omandamine ning edasi andmine, seejuures pseudoteadmisi murdes ja teooriaid müütideks muutes, normaalsus. Arutlus metoodika ja didaktika üle, vastamine küsimusele „Miks nii ja mitte teisiti?“ on igapäeva osa. On innustav olla pealtnägija ja kaasaelaja sellele, kuidas üle 60 aasta töötanud õpetaja ootab õhinaga uut kooliaastat ja panustab oma töösse iga hetk rohkem, kui keegi oodatagi oskaks.

Anneli Peebu, Nõmme erakooli õppejuht, Valve minia:

Minu õpetajatee sai alguse just Valve käe all, tema juhitud Naha algkoolis. Võin öelda, et Valve ongi mind palju kujundanud. Ja nüüd, kui teed on viinud meid eri koolidesse, jõuame suheldes ikka koolielu rõõmude ja muredeni. Saame kasutada Valve n-ö ammu unustatud vana ning jagada uut ja innovaatilist. Valvet võib vabalt nimetada õpetajaks suure algustähega – ta oskab ja suudab läheneda igale õpilasele just nii individuaalselt, kui olukord seda parasjagu nõuab.