Õpetamine on südamega töö

Selline on Martin Penti artikli „Kui õppimise õppimine midagi ei õpeta“ (PM, 09.11.2020) üks alapealkiri. Ta kirjutab, et uutmistuhinad on ikka hukule määratud, sest need on mööda vaadanud haridusteaduses valitsevast kriisist. Tegevõpetajana teab ta täpselt, millest kirjutab.

Ja kirjutada ta oskab. Suurepäraselt lausa. Ta ei edvista oma teadmiste ja lugemusega. Ta süda valutab meie kooli ja õpilaste pärast, sest haridusuurimustes on mõõdik ebatäiuslik. Ka taunib ta vehklemist „ülemäärasest pruukimisest räbaldunud teadus- ja tõenduspõhisuse siltidega“, sest hariduse tõenduspõhised teadmised sünnivad enamasti tagasihoidliku valimiga üksikuurimustest, mida kontrollitakse ühel juhul 750-st. Ta kirjutab, et senini polevat mitte keegi suutnud tõendada näiteks individuaalsete õpiradade tõhusust ega ülimuslikkust tavaõppe ees.

Mitmete teistlaadsete uurimuste järgi (Jüri Allik, Urmas Sutrop) polevat mingit tähtsust sellel, mis meetodeid kasutatakse õppetunnis, kuidas on üles ehitatud õppekava või kui palju on mängus tehnoloogia. Edu võti peitub hoopis koduses raamatukogus. Ja kus on raamatuid, seal ilmselt loetakse.

Minu mõte läks aga hoopis sellele, et kuidas me oma mõtlevaid ja tarku õpetajaid hoiame ja koostöös kasutame. Kas neid kutsutakse ekspertideks, hindamaks uusi väljapakutud ideid ja suundi? Meenutagem Aidi Valliku nukravõitu meenutust („Minu Haapsalu“) sellest, miks tema õpetajatööst loobus.

Kes mäletab veel neid suuri tabeleid, kus tuli iga õpilase kohta tulemuspõhised pädevused üksipulgi sisse kirjutada? Ja veel teisi kõikvõimalikke õppe- ja arengukavasid? Ja kuigi Aidi Vallik oli väga hea õpetaja ja kuigi ta armastas oma tööd, lahkus ta koolist, sest uutmisega kaela sadanud mõttetu paberi- ja arvutitöö nullis kõik.

Aga õnneks on meil veel häid ja suurepäraseid õpetajaid. Üks neist on Martin Pent.