Õpilastega nüüdiskunsti avastama!
Kris Lemsalu Malone ja Kyp Malone Lemsalu näitusest inspireeritud lastepäeval tohtisid lapsed kunstnike loal ka ekspositsiooni siniste kardinate vahel toimetada. 
Pärast näitust „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ toimunud lastepäeval tegid lapsed teadustööd Kai keskuse uurimisruumis. Ei puudunud ka mänguline element – asju uuriti paberist väljalõigatud luupidega.
Kuna nüüdiskunst põhineb tihti teadusuuringutel, siis saavad Kai kunstikeskuse näitusi kasutada õppetöö osana ka füüsika-, keemia-, bioloogia- jt ainete õpetajad.
Kai kunstikeskus, mis avati möödunud aasta septembris, on algusest peale õpilastele haridusprogramme pakkunud, ja seda eesti, vene ja inglise keeles. Algselt olid ingliskeelsed programmid mõeldud Tallinna rahvusvahelistele koolidele, kuid tegelikult on toonud oma õpilasi Kai keskusse tavakoolide inglise keele õpetajad, et õpilased saaksid inglise keelt kasutada. Vene koolide õpetajad on palunud nii inglis- kui ka eestikeelseid programme, ja ikka keelepraktika huvides.
Valgusskulptuur füüsiku pilguga
Kai projektijuht Kadi-Ell Tähiste märgib, et nüüdiskunst toetub tihti teadusuuringutele ja seepärast on oodatud Kai keskuse haridusprogrammidest osa võtma ka füüsika-, keemia-, bioloogia- jt õpetajad. Näiteks novembris üleval olnud näituse „Leviaatan: Paljassaare peatükk“ avamisele eelnes põhjalik teadustöö, mille käigus uurisid Paljassaare looduskeskkonda ja Läänemere seisukorda üldisemalt teadlased Tallinna ülikoolist, tehnikaülikoolist ja loodusmuuseumist. Näitusel olid väljas väljaelektroonilise mikroskoobiga tehtud fotod Läänemeres elavatest bakteritest jms. Pole siis üllatus, et lisaks kunstiõpetajatele tõid oma õpilasi näitusele ka bioloogiaõpetajad. Jaanuarist juulini üleval olnud näitust „Radikaalne valgus“ külastasid aga füüsikaõpetajad, rääkides oma õpilastele, kuidas neoontoru valgust annab, kuidas tekivad külmad ja soojad toonid jms.
Kadi-Ell Tähiste märgib, et uuest aastast avatakse Kai keskuses Austraalia kunstniku Patricia Piccinini näitus, kus ta visualiseerib tuleviku düstoopiaid, mis peaksid pakkuma huvi näiteks ühiskonnaõpetajatele. Kunstnik on käsitlenud muuhulgas turvalisuse teemat, luues groteskseid skulptuure inimestest, kellel on tavalisest tugevamad roided, jämedam kael ja kõvem kolp, et oleks võimalik autoõnnetusi turvaliselt üle elada. Piccinini on löönud rahvusvahelisi publikurekordeid, aga tekitanud kunstimaailmas ka teravaid diskussioone geenitehnoloogia ja bioeetika teemal. Näitus tuleb Kai keskusse koostöös Helsingi kunstihoonega.
Pärast Piccininit avatakse Kai keskuses Marge Monko ja Gabriele Beveridge’i feminismiteemaline ühisnäitus, kus uuritakse feminismi läbi reklaamiajaloo prisma. Seegi näitus võiks huvitada ühiskonnaõpetajaid. Näiteks on Marge Monko oma loomingus varasemalt uurinud, kuidas teemandiga kihlasõrmuse kui tänase ühiskondliku normi taga on teemandikompanii osav turunduskampaania. Näitusel on ka teisi eredaid näiteid selle kohta, kuidas reklaamimaailm inimeste teadvusega manipuleerib ja pseudoväärtusi loob.
Kai haridusprogrammid
Haridusprogrammide koordinaator Laura Arum-Lääts: „Viimaste nädalate jooksul on iga päev mõni klass Kai keskusest läbi käinud. Vene koolide inglise keele õpetajad on olnud kõige aktiivsemad. Kai näitustel peaksid käima õpilased kindlasti koos giidiga, sest nüüdiskunst eeldab süvenemist ja kunstiteose tausta tundmist. Siin käinud õpilased on ise ka öelnud, et giidi selgitusteta ei oleks nad paljustki aru saanud.
Siiski oleme vahel lasknud kõigepealt õpilastel teosesse süüvida, ignoreerides igasugust taustainfot, ning alles seejärel andnud ülevaate kunstniku nägemusest. Nii tegime näiteks näitusega „Radikaalne valgus“. Õpilased interpreteerisid suuremõõtmelist valgusinstallatsiooni väga erinevalt, pakkudes välja ootamatuid ning põnevaid ideid: mõni leidis, et see kujutab eredat valgust, millesse inimene satub pärast surma, mõni nägi selles midagi jäist ja külma. Lisaks uurisime valge valguse eri temperatuure. Ehkki neid oli viis, nägi mõni vaid kolme, mõni aga 12 eri tooni. Selgus, et inimesed tajuvad valgust erinevalt.
Koolidega võtame tavaliselt ühendust meili teel. Saadame õpetajatele haridusprogrammide tutvustuse, kus on välja toodud ka see, mis ainekava teemadega näitus seostub ja et näitust võib külastada ka teiste ainetundide, mitte ainult kunstiõpetuse raames. Oleme näiteks käsitlenud kliimamuutuste teemat, vaadelnud Läänemere ökoloogiat, rääkinud valgusõpetusest, puudutanud taaskasutust ja ebavajalikuks muutunud asjade töötlemist jne.
Õpilastele ja ka õpetajatele on meeldinud Kai näitustega seotud praktilised ülesanded. Näiteks pärast näitusega „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ tutvumist said õpilased nutitekstiilide disaineri Kärt Ojavee väljapanekust inspireeritud iseseisva töö: nad pidid tegema mingist vanast esemest uue olmeeseme või kunstiteose. Lapsed kasutasid uute esemete loomiseks joogikõrsi, kosmeetikapakendeid, kummikindaid jms, mida võib tänavalt leida. Seejärel tehti oma tööst kaaslastele ettekanne ja need ütlesid, kas kavandatud ese on nende arvates vajalik ja selle tootmine põhjendatud.
Oleme mõtelnud teha uue aasta algul eraldi tuure õpetajatele, et neid koostööle innustada ja näidata, kuidas saaks kasutada Kai keskuse näitusi õppetöö osana.“
Noblessneris nagu Norras
Kadi-Ell Tähiste toob välja veel ühe põhjuse, miks tasub klassiga Kai keskusse tulla – värskelt renoveeritud Noblessneri kvartalis on kõik korras nagu Norras. Siin juba ongi toimunud filmivõtted, kus kujutati suusavõistlusi Norras – majade külge pandi norrakeelset reklaami ja Norra lippe ning oligi norralik meeleolu loodud.
Noblessneri kvartalis on huvitav vaadata, kuidas tsaariaegsed tööstushooned on saanud tänapäevase sisu. Kai keskuse oma ruumid asuvad Noblessneri allveelaevatehase puidu- ja metallitöö tsehhis, kus valmistati tsaari ajal allveelaevade detaile. Kunstikeskustele endised tehasehooned sobivad, sest need on väga avarate ruumidega, mille keskel pole sambaid ega kandvaid tugiseinu. Kai keskuse hoonel on alles ka algsed katuseaknad ja need sobivad igati kunsti eksponeerimiseks. Kai saalil on väga hea kandevõimega põrand ja lai uks, mis võimaldab eksponeerida ka väga suuri ja raskeid kunstitöid.
Kai lastepäevad
Haridusprogrammide koordinaator Laura Arum-Lääts lisab, et Kai keskus korraldab iga näituse ajal ka lastepäevi. Näiteks Kris Lemsalu Malone ja Kyp Malone Lemsalu näitusest „Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)“ inspireeritud lastepäeval tegid lapsed väikese näidendi „Öö džunglis“. Lapsi juhendab lastepäevadel kunstikooli õpetajana töötanud Grete Tiigiste, kes oskab köitvaid ülesandeid välja pakkuda.