Peab olema riigimehelikkust

6. nov. 2020 Madis Somelar õpetajate aineühenduste võrgustiku koordinaator - Peab olema riigimehelikkust kommenteerimine on välja lülitatud
Madis Somelar.

Peab olema riigimehelikkust ja haaret, et õpetajate järelkasvu teemaga tegeleda.

Eesti õpetajad on osa Eesti haritlaskonnast. Meie õpetajaskonnal on haaret, elukogemust, empaatiat ning kõrgendatud valmisolek oma riiki taasluua. Suuresti tänu õpetajate kodaniku- ja vastutustundele ning töökusele oleme suutnud realiseerida Eestile väärtusliku ja sotsiaalseid gruppe siduva ühtluskooli idee ning viinud Eesti hariduse kvaliteedi maailma tippu.

Jätkusuutlikkuse kriis

Võõrsil tunnustatakse meid ekspertidena, meid tuuakse eeskujuks ning väärtustatakse. Ükski prohvet ei ole kuulus aga omal maal. Kahjuks on aastatepikkune soovimatus õpetajate järelkasvu nappust tunnistada viinud rahvastiku kvaliteedi jätkusuutlikkuse kriisi.

Kirjutades Eesti kooli praegusest olukorrast ja prognoositavast tulevikust, ei ava me õpetajaskonna murekohti, vaid kõneleme sellest, millist tulevikuühiskonda me koos loome. Olukord, kuhu me õpetajate järelkasvu puuduses oleme jõudnud, on meie ühiskonna enda tegevuse tagajärg ning tohutu probleemi lahendamine vajab erakordselt suuri muutusi terve ühiskonna hoiakutes.

Jätkusuutliku arengu printsiip eeldab hea valitsemise põhimõtete väärtustamist. Valitsemine peab olema läbipaistev, kaasav ja tulemuslik. Praegused riigikogu kultuurikomisjoni liikmed on õpetajaameti väärtustamisel ja järelkasvu teema käsitlemisel käitunud erakordselt riigimehelikult: tunnistanud tõsise probleemi olemasolu, olukorra väljaselgitamiseks ning võimalike lahenduste leidmiseks on viidud läbi laiapõhjaline ja struktuurne kaasamine. Kaasatud on huvigruppide esitatud seisukohad ning istungite protokollid on avalikud. Ning mis veelgi olulisem: õpetajatele on näha, et sõltumata komisjoni liikmete erakondlikust kuuluvusest, õpetajate nappuse teema neid kõnetab ning nad püüavad olukorda lahendada.

Lugupidav suhtumine õpetajatesse kui partneritesse on üks viis õpetajakutset väärtustada. Hea, et parlamentaarses riigis saab riigikogu olla eeskujuks. Kas jätkusuutlikkus tagatakse, sõltub juba valitsemise tulemuslikkusest.

Arvud olgu ausad

Järelkasvu pärast südant valutavale õpetajaskonnale on erakordselt oluline, et üldsusele esitatav statistika oleks aus ja esitatud kontekstis, teaduspõhine. Viimasel ajal püütakse avalikus ruumis väita, et sel aastal on õpetajakoolituse tudengite arv kasvanud. Seejuures ei avaldata, et paljud neist tudengitest on juba koolis töötavad õpetajad. Samuti ei tõdeta avalikult, et kuigi napib kõikide erialade õpetajaid, on tohutu puudus reaal- ja loodusteaduste valdkonna õpetajatest. Klassiõpetajate tudengite suuremast arvust kõneledes ei öelda avalikkusele, et kui kahe paralleeliga põhikoolis vajatakse üht ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajat ning kaht matemaatikaõpetajat, siis klassiõpetajaid on vaja sellesse kooli kaheksa – nende järele ongi mitu korda suurem nõudlus.

Omalaadne kuvand on ühiskonnale esitatud õpetajate tööajast – väidetakse, et täiskohaga õpetaja töötab 35 tundi nädalas. Kõik Eesti õpetajate tööaja kohta tehtud uuringud kinnitavad, et klassi ees antavad tunnid moodustavad umbes 1/3 või 2/5 õpetajate reaalsest tööajast.

Teisisõnu: mida enam õpetaja püüdleb kvaliteetse töö poole, pühendub ja aega panustab, seda väiksemat töötasu ta tehtu eest saab. Võib-olla mõjub mõnele üllatusena, kuid kõikides koolides ei maksta klassijuhatajatöö ja asendustundide eest lisatasu. Seetõttu tegidki õpetajate aineühendused riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku moodustada asjatundjatest sõltumatu ekspertkomisjon, mille ülesanne oleks kokku panna võimalikult objektiivne ja laiahaardeline raport õpetajaameti eri aspektide, probleemide ja nendevaheliste seoste kohta.

Palk ja koormus

Erakordselt oluliseks peetakse selgitada välja õpetajatöö tegelik sisu ning sellega kaasnev koormus. Ühiskond, milles soovime tulevikus elada, vajab investeeringuid praegu. Kui ühiskonna esindusorganid otsustavad, et haridus on riigi prioriteet, kajastub see riigieelarves.

Tegime riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku, et täiskoormusega õpetajate miinimumpalk oleks 1800 eurot, klassijuhataja tasu sõltuvalt klassi suurusest 300–400 eurot, samasse suurusjärku peaks jääma alustavate õpetajate mentorite palk. Lisaks tuleks väärilist tasu maksta õpetajate õpetajatele – ülikoolide õppejõududele.

Nii aineühendused, Eesti haridustöötajate liit kui ka kultuurikomisjoni liikmed tõdesid, et praegu puudub õpetajate karjäärimudel. Aineühendused esitasid selge soovi, et objektiivsetel alustel hinnatud kvaliteetsele õpetajatööle järgneks palgatõus ning see raha tuleks täiendava ressursina koolidele, nagu see oli õpetaja-metoodikute puhul veel 2013. aastal.

Väärustatud ja ühiskonnas hoitud ning kvaliteetset tööd tegev õpetaja on suurimaks inspiratsiooniks gümnasistile õpetajakutse valikul juba pärast gümnaasiumi lõpetamist. Õpetajakoolituse esmakursuslased peaksid jälle olema suuresti just 19–20-aastased noored. Neid tuleb toetada majanduslikult nii õpingute ajal kui ka esimestel tööaastatel. Noort õpetajat tuleb näha osana ühiskonnast, kel peab jääma pedagoogilise eneseteostuse kõrval aega olla lapsevanem oma isiklikele lastele. Inimvara on Eesti kõige olulisem vara ja selles on lihtne saavutada konsensus.

Peaksime ausalt hindama kaasava hariduse juurutamisega kaasnenud tulemusi, uuesti looma koolides võimalused süvaõppeks ning selgelt mõtlema, mis on iga konkreetse kooli roll omanäoliste õpiradade pakkumisel. Inimvara väärindamine on seega nii poliitiline kui ka majandusküsimus, rääkimata kultuuri-, tervishoiu-, kaitse- ja kõigi teiste valdkondade jätkusuutlikkusest – haritud ja terved inimesed loovad väärtusi ning tagavad ühiskonna kvaliteetse jätkusuutliku arengu.