Piibelliku esiema e
Kui eestlane mõtleb e-tähe tähendustele, tekib tal küllap esimese asjana assotsiatsioon kodumaaga – e, see on Eesti. Võtkem kas või kõik need lühendid, kus e, täpsemini küll E osutab just nimelt Eestile: EV, ENSV, EK(b)P, ETKVL, EÜE, EEK, EELK, EJL, EKL, ELF, ELO, EMHI, ERM, ERSO, EBS, EHI, EKA, EÜS, EE, EPL, ERR … Martin Ollisaare põhjalikust „Lühendiraamatust“ (2006) leiab selliseid, Eestit tähistava E-galühendeid lehekülgede kaupa.
Eesti on osa Euroopast, ja teises tohutus lühendirühmas osutabki E just Euroopale: EU, EL, EN, EP, EKP, EAP, EM, OSCE ja nii edasi. Loetletud lühendite taga olevaid üldtuntud nimesid ja nimetusi ei ole raske ära mõistatada, aga kuidas on selliste, marginaalsemate näidetega nagu EGL ja EAPR? Olgu öeldud, et esimene tähistab muu hulgas nii Eesti gaidide liitu kui ka omaaegset Eesti gayliitu ja teise taha peidab end European Association for Potato Research – Euroopa kartuliuuringute ühendus.
Vähesed teavad sedagi, et ka kurikuulsate toidulisaainete, nii-öelda E-ainete tähistes (näiteks E330 ehk sidrunhape, E621 ehk naatriumvesinikglutamaat ja E951 ehk aspartaam) märgib E Euroopat; tegemist on Euroopa Liidus kasutada lubatud lisaainetega ja liidu piires kehtivate tähistega.
Eestit peetakse eeskujulikuks ja eesrindlikuks e-riigiks, mida iseloomustab kõrgelt arenenud infotehnoloogia ning kvaliteetse arvutiside ja kõikvõimalike e-teenuste kättesaadavus. Nende valdkondade areng on eesti keelde toonud hulga asjakohaseid sõnu, kus e tähistab elektroonikaga seotut. Maire Raadik on raamatu „Uudissõnu uue aastatuhande algusest“ (2017) peatükis „Missugune on XXI sajandi alguse eesti uudissõna?“ pühendanud säärastele neologismidele eraldi lõigu, kirjutades: „Omaette rühm on laenlühenditega moodustatud liitsõnad, kus on võetud inglise kirjapildis, aga eesti häälduses lühend ja kasutatud seda liitsõna täiendosana. Suurim on e-sõnade sari, kus e tähendab ‘elektrooniline, elektron-’, sari sai alguse inglise sõnast e-mail.“ (Inglise keelde tuli sõna e-mail väljendi electronic mail lühendina juba 1970. aastail.)
Järgneb pikk näidete loetelu: „e-aadress“, „e-ajakiri“, „e-apteek“, „e-hääletama“, „e-hääletus“, „e-kaart“, „e-kaubandus“, „e-kiri“, „e-kirjavahetus“, „e-kursus“, „e-luger“, „e-maksuamet“, „e-paber“, „e-pangandus“, „e-pilet“, „e-pood“, „e-post“, „e-raamat“, „e-resident“, „e-riik“, „e-sigaret“, „e-sõnastik“, „e-teavik“, „e-teenus“, „e-valimised“, „e-õpe“. Ja seda loetelu võib vaevata veelgi pikendada: „e-arve“, „e-demokraatia“, „e-etteütlus“, „e-koosolek“, „e-lahendused“, „e-näitus“, „e-parlament“, „e-raha“, „e-valitsus“, „e-viisa“ … Tiina Leemets kasutab 30. mai „EKI keelekooli“ artiklis „E-elust E-Eestis“ koroonaolude sunnil väga internetikeskseks kujunenud kevade iseloomustamiseks sõna „e-kevad“, mööndes ühtlasi, et lühend e- on väga produktiivne, võimaldades luua üha uusi sõnu.
E-ajastu e-eestlane on mõistagi pigem sekulaarne ja mõtleb vaevalt ühe või teise kirjatähe piibellikele seostele – näiteks sellele, et a-ga, mis on meie keeles nii tähestikulises mõttes kui ka esinemissageduselt esimene täht, algab meie piibelliku esiisa, ristiusu esimese inimese Aadama nimi. Ja et e-ga, mis on meie keeles sageduselt teine täht, algab meie piibelliku esiema, ristiusu teise inimese Eeva nimi.
Sekulaarne eestlane, kes usub parimal juhul üksnes mitokondriaalsesse ehk Aafrika Eevasse, kehitab piibli nii-öelda aadamliku a ja eevaliku e peale küllap vaid õlgu. Aga näiteks Elizabethi ajastu Inglismaal olevat levinud uskumus, et just tüdruklapsed kalduvad esimese häälikuna kuuldavale tooma i-d – sest ei maksa silmist lasta asjaolu, et sageli, ka nimes Eve hääldub e inglastel i-na –, ja seda nimelt lugupidamisest oma piiblieelkäija Eeva vastu. Usupimedus ja soovmõtlemine ei jätnud lihtsameelse keskaja inimese peas ruumi võimalusele, et sellel võib olla midagi pistmist asjaoluga, et tegemist on lihtsalt kõige loomulikuma ja kergemini omandatava täishäälikuga a järel.