Probleemist on hakatud vähemalt rääkima*

6. nov. 2020 Annika Poldre toimetaja - Kommenteeri artiklit
Riigikogu kultuurikomisjon kuulas, mida räägitakse õpetajate järelkasvust ja õpetajakutse väärtustamisest. 
Foto: Erik Peinar; Riigikogu arhiiv

Riigikogu kultuurikomisjon küsis õpetajatelt, koolijuhtidelt ja -pidajatelt, mida tuleks teha, et vähendada suurt õpetajate puudust.

Õpetajate puudus ja napp järelkasv on üldteada. Riigikogu kultuurikomisjon lasi asjaosalistel endale olukorra selgeks teha. Komisjon kohtus koolipidajate ja koolijuhtide, õpetajate esindusühenduste ja kõrgkoolide esindajatega, kes saatsid ka kirjalikud ülevaated hariduse olukorrast ja ettepanekud muutusteks.

Kõik võtsid oma ülesannet pühendunult – olukorra kirjeldused on põhjalikud ja ettepanekud, kuidas saada kooli juurde õpetajaid ning mil moel hoida praeguseid sealt lahkumast, on sisukad. Nende järgi võikski tegutsema hakata, et mitte lootusetult hiljaks jääda. Pakutud lahendustest on allpool välja toodud enim esitatud soovitused. Mõne ettepanekuga võiks üsna ruttu arvestama hakata.

Kvalifikatsiooni pole mõtet kontrollida

Haridusstatistika ei näita täit tõtt, sest paljud töökohad on täidetud kvalifikatsioonita inimestega. Praeguses olukorras võiks ministeerium loobuda kontrollimisest, kas õpetajad ja tugispetsialistid on vajaliku kvalifikatsiooniga. Sisuliselt kontrollib ministeerium ennast ja riigi tegemata tööd, sest pedagoogide ettevalmistamine, ülikoolide rahastamine ja neile tellimuste esitamine pole kooli ega omavalitsuse pädevuses. Koolid on sunnitud võtma tööle neid, keda võtta on. Mittekvalifitseeritud õpetaja on hädalahendus, mis peaks jääma ajutiseks. Pidurdada tuleks suundumust, et õpetajatöö on heategevuslik ja hobi korras tehtav.

Riik peaks tagama jätkusuutlikkuse ülikoolide ainepõhistele keskustele ja üksustele, kes lisaks õpetajakoolitusele ja teaduse tegemisele annaksid ka õpetajate täiendkoolitusi, nõustaksid, osaleksid õppematerjalide loomises ja hindamises. Keskus peaks olema ka HTM-i ja selle allasutuste nõustaja. Ülikoolis peaks saama õpetajakutset tasuta omandada töö kõrvalt.

Riiklikult võiks rahastada õpetaja arengu toetamist ja tuge, mentorlust, supervisiooni jne. See ei peaks sõltuma kooli rahavõimalusest.

Tugipersonali peaks võtma tööle riikliku põhimõtte järgi ja see ei tohiks sõltuda ainult koolist, sest koolide võimalused erinevad. Tugiisiku töö tasustamine peaks samuti olema paremini korraldatud, mitte käsunduslepinguga.

Taastada tuleks atesteerimine koos taseme tõusuga kaasneva motiveeriva tasuga. Üle tuleks vaadata seadused, sh kaasava hariduse osa PGS-is ja HEV-laste toetamine. Seadused peavad toetama õpetaja tegevust. Arengukavade ja strateegiate koostamisse tuleb kaasata teadlikult ja süsteemselt professionaalseid tegevõpetajaid.

Taaselustamist vajab süvaõpe üldhariduskoolides. Sellelt tasemelt on hõlpsam ka ülikooli õpetajaks õppima suunduda.

Õpetajate arvamusega ei arvestata piisavalt, nende hääl haridusküsimustes kaob paljude huvigruppide sekka. Kui viiakse ellu suuri muudatusi, näiteks kaasav haridus jm, peab olemas olema ka raha, et saaks inimesi palgata, ja uued vajalikud õppevahendid.

Kui oleks rohkem raha …

… saaks paljugi muuta. Eelkõige täita lubadus tõsta õpetaja astmepalk 120%-le riigi keskmisest sissetulekust. Pea kõik ühendused juhivad tähelepanu ebavõrdsusele riigi palgasüsteemis ja pakuvad võimalusi, kuidas majanduslike meetmetega muuta praeguste õpetajate olukorda ning toetada alustajaid.

Üliõpilaste stipendiumitingimused tuleb üle vaadata ja kahekordistada stipendiumi saajate arvu. Suurendama peab loodusainete, matemaatika- ja keeleõpetajaks õppijate stipendiume. Juba kõrgkooli ajal võiks tulevastele õpetajatele tagada tasuta elamise ning eri- või vähemasti 100% stipendiumi, millele vastutasuks oleks kohustus töötada koolis vähemalt kolm aastat. Õpetajakoolituses ei tuleks teha järeleandmisi, pigem tõsta nõudmisi ja luua täiendavaid riiklikke stipendiume, et kooli jõuaks väga hästi valmistunud õpetajad.

Alustav õpetaja vajab soodustusi, nagu täisametikoht ja täispalk väiksema arvu kontakttundidega. Ta tunneks end kindlamalt, kui lähtetoetus oleks suurem, uues kohas kindel eluase ja selle kulud kaetud ning õppelaen kustutatud. Noor õpetaja peaks saama võtta kodulaenu. Teda hoiaks paigal eluasemetoetus jm meetmed. KOV-id saaksid aidata eluaseme ja olmekulude ning transpordimure korral. KOV-id võiksid algatada ka magistriõppe stipendiumi.

Noor aineõpetaja võiks olla kolmandal tööaastal vanema kolleegi-klassijuhataja töövarjuks. Sellise juhendamise eest peaks vanemal klassijuhatajal olema eraldi tasu. Nii õpetajatel kui tugispetsialistidel võiks olla tasustatud sõit, kui nad ei ela kooliga samas asulas.

Õpetajate palgapoliitika pole atraktiivne ega motiveeriv. Töötasu tuleks siduda Eesti keskmise palgaga, et selle tõus, langetamine või külmutamine toimuks korrelatsioonis. Palk sõltugu tegelikust töökoormusest ja -staažist või ametijärkudest. Diferentseerida võiks töötasu alammäära kvalifikatsiooninõuete ja kutsestandardite järgi – kõrgema tasemega õpetajatele kõrgem tasu. Pedagoogide palgasüsteem peaks pakkuma konkurentsi teistele erialadele ning motiveerima õpetajaid pingutama. Õpetaja töötasu peaks olema vähemalt võrdne teiste kõrgharidusega töötajate töötasuga. Magistrikraadiga hariduse spetsialisti palgatase tuleks siduda riigi keskmise palgaga ja maksta talle lisaks 20% ning klassijuhatajalgi olgu õiglane töötasu. Doktorikraadiga õpetajate koolitaja palk peaks samuti olema konkurentsivõimeline.

Töötundide arvestus ei tohi olla formaalne. Eesti keele õpetaja töömaht on suurem kui võõrkeeleõpetajal ja klassid on tal samuti suuremad, tunnitasu on neil aga praegu ühesugune. Eesti keele õpetaja peaks saama täiendavat tasu kirjalike tööde parandamise ja lisatööde, nagu aktuste sisu, kooli ametlikud tekstid jne koostamise eest, vormistatud töölepingu lisa või palgakorralduse alusel. Ka praktikajuhendajatel peaks koolis olema vääriline tasu. Olümpiaadidel, ainevõistlustel või projektides osalevate õpilaste juhendamine on tasustamata ja õpetajad teevad seda missioonitundest.

Vaja on luua süsteem, millega õpetaja koolituspäevad oleks rahastatud ja leitud asendusõpetaja. Võiks olla võimalus saada iga viie aasta tagant pool kuni aasta tasustatud puhkust, et end arendada.

Muuta tuleb pensioniarvestust, mis pole praegu õiglane. Sest kui koolil on pakkuda vähem kui täiskohakoormus või palka alla riigi keskmise, arvestatakse pensioniaastana alla ühe aasta.

Õpetaja võiks saada tasuta gripivaktsiini, terviseauditi, nt ka prillid, kindla aja tagant psühholoogi ja vaimse tervise teenuseid tasuta või tavalisest soodsamalt.

Õpilastel ja õpetajatel võiksid olla muuseumitunnid tasuta ning pedagoogidel võimalik muuseume külastada tasuta.

Koormus on liiga suur

Õpetajate töökoormus on suur. Kui seaduse järgi on tööaeg 35 tundi, siis tegelikult koguneb seda üle 45 tunni nädalas – ka see ei meelita noori kooli. Tööd saab teha hästi, kui klassis on 18–20 õpilast, 16 tundi nädalas neljal päeval ning üks päev enesearenguks. Ühe tunni ettevalmistamiseks kulub tavaliselt pool tundi.

Tegelik elu suurlinna koolis on hoopis teine: klassis on üle 28 õpilase, õpetajal 26 tundi nädalas ning lisakohustused, varjatud tööaeg kujuneb 50-tunniseks. Esimesel tööaastal peaks noorel õpetajal olema kontakttundide arv poole väiksem kogenud õpetaja tunnikoormusest. Paar aastat kulub aines tugevaks saamiseks, seepärast ei tohiks algajat lisakohustustega koormata.

Vähem kontakttunde peaks olema kõigil õpetajatel, täiskoha koormus olgu 18, alustaval ja meisterõpetajal 16 tundi, viimast tasub kaasata õppematerjalide koostamisse, üliõpilaste juhendamisse jne. Vaja on luua abiõpetajate süsteem, sest kaasav haridus on tõstnud õpetajate töökoormust, tagaplaanile on jäänud võimekamad ja väga andekad.

Klassiõpetaja nädalakoormus ei mahu samuti 35 tunni sisse. Talle tuleks anda vähemalt neli tundi nädalas klassiga tegelemiseks. Kui linnakoolis on õpetajal väljakutse arvukaid klasse õpetada, siis väikses koolis on väljakutse saada täis töökoormus – mõlemat saaks palgaga või muul moel motiveerida. Palju lisatööd on toonud kujundav hindamine – koormus on kasvanud varjatult.

Õpetaja vajab tuge

Igal alustaval õpetajal peaks olema esimesel tööaastal mentor, kelle tööd reguleeriks ja tasustaks riik. Koolides tuleks luua ministeeriumi rahastatud usaldusisikute-mentorite võrgustik.

Algajale õpetajale võiks olla tugipakett, mille sisu on mentor, supervisioon, sülearvuti-internet, tasuta transport. Vaja on isegi kahte mentorit – üks aitaks koolisüsteemiga kurssi saada, teine toetaks väljastpoolt kooli üldiste lahenduste ja võrgustikuga. Mentorit vajavad ka „Noored kooli“ programmi vilistlased. Mentorlust peaksid juhtima professionaalsed koolitajad, tugispetsialistid ja psühholoogid. Kuid paljud omavalitsused pole võimelised mentori tööd tasustama või on see tasu liiga väike, seepärast peaks see tegevus olema riigi rahastatud nagu muugi õpetaja arengu toetamine (supervisioonid, eripedagoogiline nõustamine jm), mida vajavad kõik õpetajad.

Üliõpilased, alustavad õpetajad ja karjääripöörajad võiksid saada rohkem võimalusi käia ja vaadata õppetööd teistes koolides. Vaja on ka aineliitude tihedamat koostööd, mis aitaks luua võrgustiku, kus õpetaja saaks jagada ja vahetada kogemusi. Koostada tuleks töötav ühtne süsteem õppematerjalide ja -meetodite tutvustamiseks ning jagamiseks, et vältida küüned enda poole hoiakut. Ja luua motiveerimissüsteem ning koostööprojektid oma materjalide jagamiseks. Juhtkonnalt oodatakse toetust mitme aine õpetajate koostööprojektidele. Õpetajale on oluline, et kool märkab ja pakub võimalusi oma tugevusi ja oskusi rakendada ning edasi liikuda.

Vaja on digiõppekeskkonda, mis oleks kättesaadav kõigile, ja ühtset süsteemi digivahendite kasutamiseks. Iga õpetaja peaks saama isiklikud töövahendid, tema standardvarustusse peaks kuuluma seade koolis ja kodus töötamiseks.

Välja tuleks töötada ja juurutada abiõpetajate süsteem. HEV-õpilaste toetamiseks napib tugispetsialiste, abiõpetaja leidmine ja rahastamine peaks olema KOV-i kohustus. Kaasava hariduse põhimõtted ja võimalused tuleks riiklikult üle vaadata. Õpetajad vajavad abi niihästi tööks HEV-lastega kui ka haridustehnoloogia vallas. Mõlemat muret saab lahendada, palgates kooli spetsialistid. Koolide juhtimise üle võiks olla suurem kvaliteedikontroll ning koolijuhte tuleks atesteerida regulaarselt, nt viie aasta tagant.

Kuidas koolitada õpetajaks?

Kuidas paremini tulevasi õpetajaid koolitada, selle kohta tehti üldisemaid ja ainealaseid ettepanekuid. Jättes kõrvale õppeainetega seotud, olid üldised ettepanekud järgmised: õpetaja mainet tõstaks see, kui õpetajaks soovija peaks läbima vestluse ja täitma ametisse sobivuse testi. Metoodika õpetamine võiks juba loengutes toimuda praktilise tegevuse läbimängu kaudu. Ülikoolis võiks olla paljudel erialadel võimalus juurde õppida kasvatusteaduslikke ja erialalisi didaktilis-metoodilisi aineid.

Õpetajakoolituse õppekavade atraktiivsemaks muutmisel ei peaks tegema järeleandmisi kvaliteedis ega lihtsustama nõudeid. Põhiliseks peaks jääma klassikaline viieaastane õpetajakoolitus, kus pedagoogilised ained on juba bakalaureuseõppe 1. kursusel.

Magistriõppe esimene aasta tuleks täita õppimisega ülikoolis, teisel aastaks mööduks enamik aega koolis mentorite ja juhendajate käe all. Vastupidine ettepanek on alustada esimesel aastal vaatluste ja praktikaga, et vale valiku korral varakult õpingud pooleli jätta ja mitte raisata viit aastat. Luua tuleks võimalused ümberõppijatele ja koolis vajaliku tasemeta õpetajatele, pakkuda sessioon-, kuuekuulist või e-õpet.

Aineõpetajakoolitusega tegelevad õppejõud peaksid olema vabad tööst projektidega, mis kõrgkooli palgafondi raha toovad.

Tugevdada tuleks tööandjate ja ülikoolide koostööd, suurendada praktika osakaalu ja luua võimalus õppida töö kõrvalt erialale õpetajakutse lisaks. Ülikoolid vajavad lisaraha ümber- ja täiendõppe läbiviimiseks ning õpetajad peaksid saama neist osa võtta tasuta.

Ettepanekud, millest vaid osa sai loetletud, oleksid väärtustatud, kui nendele järgneksid vajalikud ja põhjapanevad otsused. Pall on nüüd riigikogu väravas.

*Loo pealkiri on laenatud ühest kultuurikomisjonile saadetud vastusest.


Riigikogu kultuurikomisjoni liikmete Kommentaarid

Jaak Valge, EKRE:

Kõigepealt tahaksin väljendada imetlust. See võluvägi, mis tegi meist 19. sajandi lõpul ühe Euroopa kõrgeima kirjaoskusega rahva ja on taganud rahvusvahelises võrdluses meie õpilaste teadmiste hiilgava taseme 21. sajandil, on läbi aegade olnud meie õpetajaskond.

Õpetajaskonda peab kasvatama ja hoidma. Mõlemat.

Aga minu jaoks tundub praeguses olukorras olevat põhirõhk hoidmisel. Vaid pooled alustavatest õpetajatest jätkavad õpetajakutse pidamist ka viie aasta pärast. See tähendab, et õpetajate ettevalmistamisele tuleb muidugi tähelepanu pöörata, aga oluline poliitikafookus peaks olema eesmärgil, et õpetajad kooli jääksid.

Loomulikult on siinjuures oluline töötasu, mis võiks olla kõrgem, ja koormus, mis võiks olla madalam. Aga nagu mitmes õpetajate märgukirjas toonitatakse, on neilt ära võetud õigused ja võimalused enda eest seista, seda nii õpilaste kui lastevanemate suhtes. Õpetajate õigused tuleb ennistada, et nad saaksid olla nõudlikud, ning hariduseksperimendid tuleb unustada.

Marko Šorin, Keskerakond:

Haridusmaastikul tegutsevate osapoolte kuulamine andis ülevaatliku pildi, millised on praegused ning lähituleviku kitsaskohad. Välja tuli mitmeid seisukohti, mis läbisid kõiki kohtumisi, ning spetsiifilisemaidki.

Komisjoni esimees Aadu Must oli arutluse ette võtnud võimalikult laiapindselt, et kuulatud saaksid nii õpetajad, nende esindusorganisatsioonid, valdkonna MTÜ-d ning õpetajaid ettevalmistavad ülikoolid.

Murettekitavaks peeti olukorda, et suur osa õpetajaist on jõudnud ikka, kus õpetajaamet maha pannakse. Järelkasvu koolitamisega tegelevad mitu ülikooli, kuid see ei ole jätkusuutlikkuse seisukohalt piisav. Samas tõi Tartu ülikooli esindus välja, et õpetajakutse omandajaid on rohkem kui mõni aasta tagasi. Ka koolist esimestel aastatel lahkujate arv on vähenenud, kuid endiselt murettekitav.

Eraldi võiks välja tuua MTÜ-d, kes pakuvad alternatiivseid võimalusi – „Noored kooli“, „Tagasi kooli“ jt. Sellised algatused lahendavad koolipidajate jaoks mitu kitsaskohta, kuid ka neil on ootused seadusandjale ning need ettepanekud kultuurikomisjonile esitatigi. Kuulamised olid konstruktiivsed, sest ühine soov on säilitada meie haridussüsteemi kõrge tase.

Signe Kivi, Reformierakond:

Kultuurikomisjonis jäid kohtumistel õpetajate järelkasvu teemal enim kõlama õpetajate töökoormuse, karjäärimudeli, töötasu – mis ei ole paraku seotud erialaste pädevustega –, poliitilise ja professionaalse koolijuhtimise ja juhtide atesteerimise, alustava õpetaja toetamise ja kaasava hariduse teemad.

Kõigil probleemidel on veel hargnemisi ja erisusi sõltuvalt kooli eripärast ja asukohast ning praeguseks on selge, et hariduskorraldus ja õpetajate koolitus vajavad riigi suunatud programmi – seda on eriti välja toonud ülikoolid. Haridus peab saama Eesti riigi prioriteediks ja ühtseks eestikeelseks, alates alusharidusest.

Ühine mure on, et õpetajatöö ei ole piisavalt paindlik ja koolikeskkonna töömudel on sajandivanune – see ei motiveeri noori õpetajaid ega ka õpilasi.

Kohtumiste lõppedes kummastas tõdemus, et arutluste juures ei olnud ühtegi venekeelsete koolide või aineühenduste esindajat. Selle kogukonna õpetajate eraldatust, paralleelhariduse probleeme ning mõjusid toodi ka ettekannetes esile.


Loe ka


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!