Riigikogu arutas õpetajate järelkasvu ja õpetajaameti väärtustamist
Musta sõnul on õpetajate töötasud üks hästi tõsine küsimus, millega on samm-sammult ka edasi liigutud, aga sellest hoolimata on teema endiselt aktuaalne. Ta viitas üldisele arvamusele, et õpetajate palk võiks olla mitte Eesti keskmine, vaid vähemalt 1,2-kordne keskmine palk. Samuti on tema sõnul mõistlik, otstarbekas ja kohustuslik tasustada lisatöid.
Paljude tahkude seas kerkis Musta sõnul komisjoni aruteludes esile õpetaja tööpanuse ja professionaalsuse õiglase vahekorra küsimus. Tema sõnul on olulised mitte ainult õpetajate töötingimused, vaid ka pideva arenemise tingimused.
Kokkuvõttes ütles Must, et Eesti vajab laiahaardelist, tõsist, hästi läbi kaalutud ja professionaalset haridusreformi. „Kui riigikogu samale arvamusele jõuab, siis sellega paneme tugeva aluskivi Eesti riigi jätkusuutlikkusele, sest ilma väga hea hariduseta ei ole meil edusamme teistes valdkondades,“ ütles Must. „Haridusreformi osa ei ole loomulikult mitte ainult koolikorralduse, vaid ikka sisu küsimus.“
Tallinna prantsuse lütseumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordinaator Liis Reier tõi oma ettekandes välja, et Eesti haridus on Euroopas esikohal ja maailmas kolmandal kohal, aga OECD riikide keskmisest kulutab Eesti haridusele 30 protsenti vähem. „Praegu on küsimus selles, kui tahame hoida seda taset, mis meil on, siis peame väga kiiresti hakkama midagi tegema,“ sõnas Reier.
Ta märkis, et Eesti koolides töötavatest õpetajatest umbes kolmandik pole kvalifitseeritud. Umbes 1000 on keskharidusega ning 10 või 15 õpetajat on isegi põhiharidusega.
Reieri sõnul on õpetajaameti väärtustamine ja õpetajate järelkasv omavahel täiesti lahutamatult seotud küsimused. „Eesti hariduse jätkusuutlikkus sõltub sellest, kuidas väärtustavad praegu töötavad õpetajad oma ametit,“ ütles Reier. Tema sõnul valmistab muret, et noored ei pea õpetajaametit perspektiivikaks. „Noorte arvates ei ole samaväärset haridust ja samaväärseid kompetentse nõudvate töödega õpetaja töö võrdväärselt tasustatud. Nad näevad, et peavad sellele tööle asumiseks nii palju vaeva nägema, nii palju pingutama, nad peavad õppima väga palju ja neil peavad olema väga erilised isikuomadused, et selles töös toime tulla,“ loetles Reier.
Rääkides koormuse ja töötasu suhtest, ütles Reier, et kaasava hariduse põhimõtete ja individuaalsete õpiteede toetamise, samuti digiõppe rakendumise tulemusel lisandub kogu aeg ülesandeid. „Probleem ei ole sageli mitte ainetunnikoormus, vaid õpetaja koormus kasvab seoses muude kohustustega, mis jäävad ainetunnist väljapoole,“ ütles ta.
Kokkuvõttes ütles Reier, et haridustöötajate töö tasustamiseks ja täiendõppe korraldamiseks peab olema riigieelarves senisest rohkem vahendeid. Tema sõnul peavad paremini olema reguleeritud õpetaja karjäärimudel, töökohustused. Koolides on vaja rohkem tööjõudu, sest eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid ja logopeedid ei suuda täita kõiki neid kohustusi, mis õpetajad peaksid õpilastega üks ühele suhtes ära tegema. Reieri sõnul on siin valiku küsimus. „Kui me ei jõua seda kinni maksta, siis tuleb oluliselt vähendada koolidele pandud kohustusi, peame leidma üles kohad, millest saame loobuda,“ ütles Reier.
Tartu ülikooli Pedagogicumi juhataja professor Margus Pedaste ütles, et õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustatus on Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala. „Õpetajate järelkasv sõltub suuresti just koolidest ja laiemalt kogu ühiskonnast, meie suhtumisest ja eeskujust, õpetajaameti väärtustamisest,“ ütles Pedaste.
Ta tegi ettepaneku rakendada õpetajaametis karjäärimudelit ning siduda see palgapoliitikaga. Samuti pakkus ta, et õpetajal oleks võimalus võtta vaba semester enesetäiendamiseks ja arendustööks või uurimiseks. „Kui õpetajatel on arenguvõimalus ja väljakutsed, siis tahavad ka nende õpilased senisest enam õpetajaks saada,“ lausus Pedaste.
Pedaste lükkas ümber müüdi sellest, et ülikoolides on puudus õpetajakoolituse huvilistest. Eestis on tema sõnul vaja palju rohkem õpetajaid kui ühegi teise elukutse esindajaid, mida ülikoolides koolitatakse. „Kui riigikogu leiab, et õpetajaid on rohkem vaja, siis ülikoolid on valmis neid rohkem koolitama, kui selleks eraldatakse ka vajalik eelarve,“ lubas Pedaste. Ta lisas, et oluline on ka õpetajakoolituse eriala stipendium, mida peaks saama vähemalt 50 protsenti üliõpilastest ja mille suurus peaks olema vähemalt 500 eurot kuus senise 160 euro asemel.
Kui soovime, et meie õpetajad töötaksid koolis kauem, tuleks Pedaste sõnul panustada kolmele alusele: õpetaja hästi hakkama saamine, õpetajakoolituse läbimine ja arenguvõimaluste olemasolu.
Haridus- ja teadusminister Mailis Reps ütles, et õpetajatest ja nende töö kvaliteedist iga õppija arengu toetamisel sõltub suurel määral hariduse kvaliteet tervikuna ning sellega koos õppija heaolu ja edasine elukäik ‒ kogu riigi tulevik.
Rääkides õpetaja tööajast, ütles Reps, et Eesti õpetaja keskmine tööaeg on nende enda hinnangul olulisel määral üle 40 tunni nädalas. „Olukord on pidev ja see teebki ju murelikuks,“ sõnas minister ja tõdes, et läbipõlemise ennetamiseks ja kvaliteetse õpetamise tagamiseks on vaja tagada, et õpetajate reaalne tööaeg oleks paremini sätestatud.
Reps ütles, et kui õpetaja karjäärimudelit rakendada, tuleb seal tasuküsimus oluliselt läbipaistvamaks teha. Ministri sõnul on õpetajate palk jätkuvalt oluline. Ta möönis, et kahjuks sel aastal avalikus sektoris palgad ei tõuse, kuid küsimus on perspektiivis ja seda peab valitsus kevadel eelarvestrateegia puhul väga täpselt vaatama, et perspektiivitunnetus õpetajatele tagasi anda.
Minister tõi veel esile hariduse arengukava 2021–2035, mis toob välja koolijuhtide toetamise. Sealt joonistub ka välja, et peame jätkama omavalitsuse haridustöötajate koolituse programmiga, sest kehv haridustöötaja omavalitsuses on väga demotiveeriv.
Reps ütles, et õpetajate palkade miinimumi kõrval tuleb vaadata läbi kvalifikatsioonireeglid ning karjäärimudel ja tunnistada ausalt, et on aeg tuua tagasi palgaastmed.
Artiklis toodu on õige, kuid selliseid lugusid on heietatud aastakümneid.On ka meetmeid olukorra parandamiseks püütud rakendada, kuid need on pigem vastupidise mõjuga.On jäänud mulje,et seni pole tahetudki või vajalikuks peetud. Õpetaja on ikka üksinda silmitsi oma järjestkasvavate kohustustega.Pole õpetajakoolitust ja korralikku praktikat,õpetajakoolitust annava sageli mitteõpetajad praktikajuhendajad-mentorid ei ole koolides leidnud rakendust, sest raha pole.
Suure koormusega (et saada see üle 1500 palk on vaja tublist üle põhikoormuse tunde) õpetajale on lisaks sageli praktikant, kes teatab, et ta tegelikult kooli tööle ei tule jne.Tasukesi sageli õpetajale pole maksta ja kui see ongi, siis on see sisuliselt tühine. Aga töö juhendamisel on vastutus ja aeganõudev töö.Ja, pealegi makstakse õpetajale ju ikka antavate tundide palka.Palju-palju võib tuua konkreetseid näiteid, miks meil haridus lonkab väga tugevasti, kuid olen kindel, et see peab vajuma veelgi, et hakataks kuulama praktikuid-õpetajaid ja viiakse lõpuni paranduste elluviimine.