Ruumiinimesed ja Zoomi-inimesed ehk Ühise õpiruumi otsingul

Viirus on tagasi! Kuid loodetavasti saavad õppeasutused seekord piirduda osalise distantsõppe ehk põimõppega, mille puhul on osa õppijaid kodus, kuid teine samal ajal koolis. Kui me peame õppima „koos koroonaviirusega elama“, on põimõpe üks võimalusi. 

Paraku puuduvad meil põimõppe läbiproovitud mudelid, mida õppeasutused saaksid eeskujuks võtta. Seepärast algatasid Tallinna ülikooli, sisekaitseakadeemia ja Tallinna tervishoiu kõrgkooli õppejõud ning üliõpilased interdistsiplinaarse projekti, milles luuakse tõenduspõhine põimõppe mudel, mida huvilised saaksid kasutada.

Projektile laiema kandepinna andmiseks korraldatakse 3. detsembril kl 15.30–16.15 põimõppe mudeli avalik arutelu, et huvilised saaksid põimõppe mudeli väljatöötamisse oma panuse anda. Registreerida saab lingilt https://bit.ly/36BqeBi.

Põimruum, hübriidruum, paindruum …

„Hei, Zoomi-inimesed, olete te veel seal?“ pöörab õppejõud keset loengut pilgu oma sülearvuti ekraanile. Järgnevad sekundid piinlikku vaikust. „Merili, Anne, Ermo, kas te kuulete meid?“ proovib õppejõud uuesti virtuaalses ruumis õppijate tähelepanu köita. „Oleme nendega vist kontakti kaotanud,“ annab õppejõud alla ning pöörab oma tähelepanu auditooriumis istuvate üliõpilaste poole, kes hoiavad üksteisega püüdlikult distantsi.

Ilmselt tuttav olukord igale õpetajale ja õppejõule, ka õppijatele. Aastakümneid õpiruumis olnud „meie“ on kuidagi märkamatult asendunud eristuva „meie“ ja „teiega“: ruumiinimesed ja Zoomi-inimesed (reaalajas interneti vahendusel õpiruumiga liitunud õppijad). Tulemuseks on juba sügise keskpaigaks ennast kahe ruumi vahel jagamisega välja kurnanud õppejõud ja virtuaalses õpiruumis uue identiteedi otsingul õppijad. Kuidas saada tõeliselt kokku õppijatega ühes õpiruumis, mis ühendab nii reaalset kui virtuaalset ruumi? See on dilemma, mille lahendamiseks otsivad „vaktsiini“ Tallinna ülikooli, sisekaitseakadeemia ja tervishoiu kõrgkooli 18 magistri- ja bakalaureuseõppe üliõpilast eri erialadelt, kes on liitunud interdistsiplinaarse õppeaine ELU raames arendus- ja uurimisprojektiga „Ühesõppimine ja ühesõppijad kõrghariduses – üliõpilastelt õppejõududele“.

Projekti eesmärk on luua koostöös üliõpilaste ja õppejõududega põimruumi (hübriidruumi, paindruumi jt) prototüübid ning tugimaterjal õppejõududele. ELU (erialasid lõimiv uuendus) on Tallinna ülikooli teaduspõhine ja interdistsiplinaarne õppeaine, kus meeskonnatööna leitakse lahendusi probleemidele või keerulistele olukordadele, viies ellu uudseid rakendusi ja arendusi.

Püstitatud eesmärk on ambitsioonikas: analüüsida õppejõudude ja üliõpilaste vajadusi, luua põimitud õpiruumi mudel, kus õppejõud saavad üliõpilaste koosõppimist toetada korraga nii virtuaalses kui ka reaalses ruumis. Kevadsemestril on kavas selle mudeli abil õppejõude ainete läbiviimisel toetada. Projektil on viis juhendajat, kes moodustavad samuti interdistsiplinaarse meeskonna: Larissa Jõgi, Janika Leoste ja Mari-Liis Lind Tallinna ülikoolist, Merle Tammela sisekaitseakadeemiast ja Jaana Sepp Tallinna tervishoiu kõrgkoolist.

Mis küsimustele keskendutakse?

Põimõppe kasutamine ei ole kõrghariduses iseenesest uudne lähenemine. Küll on aga uudne põimõppe prototüübi loomine ja arendamine, kaasates üliõpilasi ainekursuste loomisel ja arendamisel, arendades õppejõudude ja üliõpilaste koostööd prototüüpide ja uudsete õppevormide loomisel. Tugineme kaasava õpikeskkonna teooriale, mis võimaldab koostööprotsessis toetuda järgmistele lahendamist vajavatele küsimustele.

• Millised on interdistsiplinaarsed võimalused üliõpilaste kaasamiseks ainekursuste ja õppeprotsessi innovatsioonide loomisel ja rakendamisel?
• Kuidas kaasata üliõpilasi ja toetada üliõpilaste õppimist põimõppe võimaluste loomise ja rakendamise kaudu?
• Kuidas luua põimõppes ühine suhtlus- ja õpiruum, mis toetab koosõppimist?
• Kuidas tagasisidestada ainekursust/moodulit, mis on läbi viidud põimõppe vormis?
• Millised on põimõppe eelised, väljakutsed ja võimalused õppejõudude ja üliõpilaste vaates?
• Millised on eetilised dilemmad, millega on oluline arvestada?

Üliõpilased põimõppe eeldustest ja võimalustest

Mida peavad üliõpilased ise põimõppe eeldusteks ja võimalusteks? Sõna saavad ELU projektis osalenud üliõpilased, kes on juba hakanud nii õppejõudude kui ka üliõpilaste põimõppega seotud ootusi ja vajadusi, samuti nende varasemaid distantsõppe kogemusi välja selgitama. Üliõpilaste hinnangul on vaja selgeks teha ka see, missuguseid põhimõtteliselt uusi võimalusi põimõpe endaga kaasa toob ja milliseid küsimusi tõstatab. Lisaks märgivad üliõpilased, et muutuma peavad nii õppejõud kui üliõpilased, sest vaja on olla paindlikum, avatum, enesekindlam.

Õppejõu ootused põimõppele

Kaire Povilaitis, Tallinna ülikooli andragoogika eriala magistrant: „Meil oli juba septembris suurepärane võimalus minna ELU projektiga õppejõududele toeks. Nimelt korraldab sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledž kõigile töötajatele regulaarseid teemapäevi, kus tänavu 24. septembril oli töötoa teemaks põimõpe.

Andragoogika magistriõppe üliõpilastena otsustasime õppejõudude toetamiseks kaasava disaini lähenemisest lähtuvalt töötada välja põimõppe ruumis tegutseva õppejõu persoona (kasutajagruppi esindav personifitseeritud isik). Uurisime õppejõu kui persoona muresid, rõõme, vajadusi ja hirme. Töötuba toimus meie ELU projektile sobivalt põimruumis ehk siis üks osa õppejõude ja spetsialiste asus virtuaalses ning teine osa füüsilises ruumis sisekaitseakadeemias. Olles ise aeg-ajalt sisekaitseakadeemias õppejõu rollis, oli see olukord mulle vägagi tuttav, sest tuli kaasata õppijaid/osalejaid mõlemas ruumis, hoida tähelepanu sellel, kas kõik kuulevad ja saavad aru, mida neilt oodatakse, samal ajal mitte ära unustada osalejat ühes või teises ruumis. Aeg-ajalt ikka märkasin end mõtlemast, kas nad üldse on seal virtuaalses ruumis alles või on läinud endale juba võileiba tegema. Meile kui andragoogidele esitas see projekt väga hea väljakutse ning lõpuks saime oma ELU projekti jaoks suurepärase sisendi. Kui töötasime välja persoonat, siis oli tunda, et õppejõud tahtsid oma mõtteid, ideid ja kogemusi meiega väga jagada, mis oli ka arusaadav, sest lõime ju nende enda jaoks mõeldud ühesõppimise ruumi.

Meie töötoa tulemusel selgus, et põimõppes töötav õppejõud vajab sageli IT-spetsialisti või haridustehnoloogi tuge ja esmast juhendamist. Väga oluline on ka praktikakogukonna tugi kaasõppejõudude või mentori näol. Tore oli kuulda, et õppejõud ootab tuge ka õppijalt, sest tihtipeale on tänased õppijad õppejõududest digipädevamad. Siin oleks suurepärane võimalus õppijate kaasamiseks ja neile suurema vastutuse andmiseks nii õppe ettevalmistamisel, läbiviimisel kui ka tagasisidestamisel.

Töötoas jäid kõlama õppejõudude koolitusvajadused, nii digipädevuste kui ka õppemetoodiliste oskuste parendamiseks. Meid, üliõpilasi, jäi saatma õppejõudude tõdemus, et nad tundsid end selles uues olukorras taas alustavate õppejõududena, kes nägid ühe võimalusena õppimist koos üliõpilastega.“

Need mõtted on vaid väike osa meie ELU projekti töötoa ajal kogetust, kuid tajusime, et õppijate, praktikute ja õppejõudude ühiskohtumistel ja üksteise ärakuulamisel on suur väärtus. Arvan, et just sellised kaasavad lähenemised ja interdistsiplinaarsed praktikakogukonnad annavadki võimaluse üksteise kogemustest õppida.

Politsei- ja piirivalvekolledži direktori asetäitja Kristi Kulu sõnul peame endalt küsima, kas teame kõiki vastuseid või oskame üldse küsida õigeid küsimusi. Seetõttu on vajalik kaasav juhtimine ja arutelud avatud küsimustega.

Sarnaselt õppeprotsessiga üldiselt on ka põimõppes oma vastutus kõigil osapooltel ning seetõttu on väga tänuväärne üliõpilaste initsiatiiv ja algatus olla uues väljakutses koostööpartner kõige paremas mõttes. „Praegused haridusasutused on olukorras, kus reaalsus ei lähe kirjeldatud teooriate ja mudelitega tihti kokku, ning seda väärtuslikumad on üheskoos loodud selgus ja uued mustrid,“ märgib Kulu.

Nüüd loovad meie projekti üliõpilased põimõppe õppija persoonat, et selgitada välja tema tunded, mured, rõõmud, hirmud, vajadused ja võimalused. Ka õppija persoona saab osaks meie loodavast põimõppe mudeli prototüübist.

Ei saa eeldada, et olemasolevad õpioskused ja motivatsioon toimivad uudses põimruumis automaatselt niisama efektiivselt kui kontaktõppes, kinnitavad paljud meie loetud teadusartiklid. Nii tegelemegi just virtuaalruumis õppijate pideva kohalolu tagamisega (kognitiivne, sotsiaalne jne) ja nende toimetuleku toetamisega .

Detsembri keskpaigaks on valmimas esmane ülevaade õppejõudude ja üliõpilaste vajadustest põimõppes. Juhendaja Janika Leoste sõnul annab projektile erilise väärtuse see, et ühise õpiruumi nimel panustavad võrdselt nii üliõpilased kui ka õppejõud. Kuhu ühesõppimise ja ühisõppijate ELU-meeskond, mille raames mudelite prototüüpe välja töötatakse, detsembriks jõudnud on, seda arutame lähemalt Zoomi vahendusel 3. detsembril toimuvas arutelus.

Põimõpe teeb professorist alustava õppejõu

Ülle Jõessar, Tallinna ülikooli magistrant, sisekaitseakadeemia õppejõud: „Olen projektis nii õppija kui õppejõu rollis ja näen, et õppejõud peab olema ka ise kogu aeg õppija. Mulle meeldivad muudatused, mis lükkavad igapäevasest mugavustsoonist välja. Praeguseks on kujunenud olukord, mis nõuab uute IT-lahenduste kasutusele võtmist, õppemetoodika muutmist. See kõik eeldab kogu õppeprotsessi mõtestamist. Näiteks tuleb läbi mõtelda, kas kontaktõppeski kasutan parimaid praktikaid õppimiseks soodsa keskkonna loomisel. Olen projektiga liitumisest peale öelnud, et minu motivaator on see, et saan projekti käigus omandatud teadmisi kohe õppetöös rakendada. Arvan, et hästi planeeritud ja läbimõeldud põimõppe läbiviimine toetab õppijate õpimotivatsiooni ja kaasatust. Põimõpet on võimalik efektiivselt läbi viia ka ainult Zoomi ruumis. Projekti raames luuakse õpetajale tööriistakast, mis annab ideid, mõtteid, innustust, kuidas õppimist toetavat õpet aktiivselt ja interaktiivselt läbi viia. See ei ole kast, millest tööriistad ise kätte hüppavad, küll aga leiab õppejõud selles hoolikalt ringi vaadates endale mõnegi hea tööriista õppimise toetamiseks.“

Üliõpilastele põimõppe paindlikkus sobib

Riin Paabo, sisekaitseakadeemia üliõpilane: „Põimõppe prototüüpmudeli väljatöötamisel on vaja hästi tunda üliõpilase vajadusi ja ootusi, samuti tema varasemaid distantsõppe kogemusi, et nendega arvestades põimõppe efektiivset mudelit välja töötada.

Minul on varasemaid kogemusi päris palju. Esimesed videoloengud olid mul 2005. aasta sügisel Tartu ülikoolis. Samal aastal tegin Tartus oma esimese eksami videosilla vahendusel. Töötas. Juba siis ei olnud selles midagi ääretult uuenduslikku. Tegemist oli ühe valiku/versiooniga, mis rikastas ruumis kohalolekuga klassikalisi loenguid. Kuid 2020. aasta kevadel oli pool maailma õppijatest ühtäkki sundseisus – kooli kohale minna ei saa, tuli püsida kodus. Mina olin selleks ajaks oma valikutega jõudnud sisekaitseakadeemia justiitskolledžisse, mis on Tartu ülikooli sotsiaalteadustega võrreldes märkimisväärselt rakenduslikuma iseloomuga. Rakenduslikum iseloom aga tähendas seda, et näiteks relvaõppe ja enesekaitse tunnid läksid pausile, niisamuti ained, mida andsid põhikohaga eesliinil töötavad õppejõud.

Teisalt tõdesime, et nii ohtralt kirjandust pole me iial üheski aines ega semestril lugenud kui nüüd. Esseesid kirjutasime nädalas sageli mitu. Lõpuks tekkis tunne, et teemad on justkui erinevad, kuid sisu kippus sarnaseks sulanduma – kirjutaks nagu ühte suurt eepost. Kui esseisti roll hakkas juba omaseks saama, siis tuli Zoomi ruumis väitlema hakata – kõigi ettenähtud väitluse reeglite järgi.

Esialgu tundus, et olin (eri)olukorra tõttu kaugenenud nii kursusekaaslastest kui ka õppejõududest. Samas, mida päev edasi, seda armsamaks sai mõne õppejõu ekraanil vilksatav kass. Tore oli jälgida, kuidas Zoomi-ruumi lapsevanemad toetasid vahel üksteist mõistva sõnaga, sest neist olid nüüd saanud ka õpetajad. Oma maakonna rahvaga tekkis ühtehoidmise tunne tormide ajal, mis tingisid meie maanurgas internetikatkestusi.

Enne Zoomi sai ära käidud Skype’i keskkonnas ning veel paaris, kus olid ühenduse probleemid. Sisukas argument oli nüüd olulisem kui kunagi varem, kehakeelega siin enam midagi päästa ei olnud. Ning lõpetasime oma kursusega kenasti sellegi semestri. Sealjuures eelistas nii mõnigi meist pidevale kohalkäimisele just distantsõpet. Kuid oli ka üks probleem – paljusid kaasarääkijatest ja oponentidest esindas Zoomi ekraanil foto asemel must kastike …

Zoomi kaudu toimuva õppe positiivsed tunnused on paindlikkus ja personaalne lähenemine. Tekkis realistlik tõdemus, et tõepoolest, õppejõud on samuti inimene. Optimaalsemaks oli võimalik muuta ka aja planeerimist (nii mõnegi loengu ajal sai ühtlasi ära teha treeningu – kusjuures samuti ainepunktide eest! – või ära koristada toa. Seejuures võis toa koristamine aidata kuulatavale keskenduda. Kindlasti saime kõik targemaks infotehnoloogia vahendite kasutamisel ning avastasime uusi veebikeskkondi, kust saada kasulikku materjali.

Oli nii miinuseid kui ka plusse (ja see loetelu on siin kirjutatust märksa pikem), kuid plussid võtaksin hea meelega edaspidisesse õppesse kaasa ning ühtlasi õpiksin miinustest, kui teeme põimõppe mudelit.

Nüüd on tekkimas ka see arusaam, et rakenduslikke õppeaineid ei pea reaalruumi puudumisel pausile panema. Näiteks enesekaitse tundides on meie õppejõud julgustanud juba aastaid enne eriolukorda meid enesekaitse võtteid filmima, et õpiksime ennast paremini analüüsima. Meil soovitati ise leidlikud olla ja nii tegi meie kursuse parim laskur relvaõppe alguses kodus kuiva trenni banaaniga. Tundub naljakas, aga tema on see, kes toob medalid koju. Samuti oleme aru saanud, et vajame tõhusaks õppeks hästi toimivat mitmekülgsete võimalustega internetikeskkonda, mis oleks heas interaktsioonis materiaalse maailma ja kooliga. Aga põimõpe just sellist keskkonda pakubki.“

Põimõpe tekitab täiesti uusi küsimusi

Cynne Põldäär, Tallinna ülikooli andragoogika eriala magistrant: „Meie rühm uuris, missuguseid uusi küsimusi üliõpilastel ja õppejõududel põimõppega seoses tekib, ja tuleb kohe öelda, et neid on väga palju. Kas näiteks seni kasutatud ruumimeetodid on üks ühele ülekantavad Zoomi- ja põimõpperuumi? Millist uut ettevalmistust ja tehnilisi lahendusi vajavad põimõppe puhul õppejõud, õppijad? Missugused on uued ja veel sõnastamata eetilised väljakutsed/praktikad/ootused? Kuidas toimib praeguses ELU projektis katsetamisele minev mudel, kus sisend tuleb nii õppijatelt kui õppejõult ning kus õppija on õppejõule mentor? Kas uued tingimused annavad õppejõudude koostööle ja koosõpetamisele uue sisu? Milliseid lahendusi tuleks kasutada, kui õppejõud on uues olukorras taas kord algaja õppejõu rollis ning kogeb palju ebakindlust, isegi vastupanu? Kes ja kus on õppejõu ja õppija tugirühmad – kas nendeks on vaid haridustehnoloogid või mõned uued, seni loomata tugigrupid? Kas pendel võib liikuda teise äärmusesse, kus ruumiinimesed jäävad vaeslapse ossa, sest õppejõu kogu aur läheb tehniliste lahenduste töökindluse ja sujuvuse loomiseks ning see surub ta ekraani taha? Usun, et paljud küsimused leiavad vastused, aga tekitavad ka aina uusi küsimusi. Oleme ju arendusprotsessi alguses, muutmas traditsioonilisi ja loomas uudseid lähenemisi.“

ELU projekti juhendaja Larissa Jõgi sõnul on oluline luua uudne põimitud õpikeskkond ühtseks meie õpiruumiks, et kujuneksid erinevad, kuid samas terviklikud koosõppimise võimalused. Erving Goffmani sõnade järgi peab kujunema „interaktiivne korrastatus ja osalejatele arusaadav suhtluspõhine kooskõla“, sest muidu kaotavad nii õppijad kui ka õppejõud suhtlemise ja õppimise orientatsiooni.

Sisekaitseakadeemia õppeosakonna arendusjuhi ja ELU projekti kaasjuhendaja Merle Tammela sõnul on meie ELU projekt väga oluline tegur põimõpet toetava õpikeskkonna loomisel. Üliõpilaste kaasamine annab kaalu õppija vaatele, kogemustele, mõtetele, ideedele, ettepanekutele. Õppijatel on projektis võtmeroll, neil on võimalus aktiivselt osaleda põimõppeks sobiva õpikeskkonna loomisel, uurida õppevormiga seotud teoreetilist tausta, selgitada välja põimõppe hetkeseis nii õppija kui õppejõu vaates, jagada kogemusi ühistes aruteludes ning sõnastada vastastikku rikastavas koostöös põimõppe põhimõtted, disainida koosõppimise õpimudel.

Jaana Sepp, kes esindab kaasjuhendajana Tallinna tervishoiu kõrgkooli, toob välja, et neilgi kaasati üliõpilased projekti, et saada toetust uudsete ideede ja lähenemiste rakendamisel. Projekti kuuluvad üliõpilased jagavad õhinal oma seniste tegevuste kogemusi ja uurivad õppejõudude vajadusi.

Põimõpe tähendab julgust ja avatust

Maris Praats, sisekaitseakadeemia üliõpilane: „Sügissemestril on olnud suur väljakutse nn Zoomi-inimeste ja klassiruumis õppijate ühendamine. See on olnud raske nii õppejõududele kui ka õppijatele. Vahel on Zoomi ja auditooriumi ühendamisel tulnud ette ka ootamatuid takistusi. Näiteks keeldub osa inimesi Zoomis kaamerat sisse lülitamast, sest ei soovi ennast õpingukaaslastele näidata. Paraku eeldab distantsõpe avalikkust ja avatust, sest mustade ekraanidega jäävad veebis viibivad õpingukaaslased auditooriumis kohal olijatele kaugeks. Õppejõududel on vaja leida sobiv keskkond õppeaine parimaks toimimiseks. Tehnilise poole pealt on õppejõud tihti küsinud abi üliõpilastelt – ühiselt on võimalik muuta õpe efektiivseks ja ka põnevaks kõigile. Samas peavad õppijad oskama leida endale uut motivatsiooni, et õppida ning keskenduda ka siis, kui ümberringi on palju ahvatlusi.“

Põimõpe eeldab enesekindlust

Anet Oltsmann, Tallinna ülikooli riigiteaduste magistrant: „Õppijana saan rääkida Tallinna ülikoolist sel aastal saadud põimõppe kogemusest. Hindan TLÜ toimetulekut olemasolevate võimaluste ja teadmiste seisukohast heaks. Kevadise distantsõppe ajal jäi ehk pisut vajaka õppejõudude ja üliõpilaste enesekindlusest, kuid käsil olev põimõppe projekt aitab kõigil oma senisest ebakindlusest üle saada. Tallinna ülikooli õppejõud on valmis uusi lahendusi proovima ja distantsõpet võimaldama. Üliõpilased on muutuste ja iseseisva töömahu suurenemise osas vastuvõtlikud. Seda tuleb kiita ja tunnustada, et kõik osapooled julgelt tundmatule olukorrale vastu lähevad, see ongi tuleviku tarvis kõige tähtsam, et protsess ei jääks pidama, et kõik kohaneksid ja oleksid paindlikud. Üheskoos saab sellest keerulisest olukorrast paremini ja tulemuslikult välja tulla.“

Põimõppe mudeli avalik arutelu

Neljapäeval, 3. detsembril kella 15.30–16.15 toimub Tallinna ülikooli, sisekaitseakadeemia ja tervishoiu kõrgkooli ühise ELU projekti esmaste tulemuste arutelu. Mõttevahetusega võivad liituda kõik sellest projektist huvitatud inimesed. Registreerimine https://bit.ly/36BqeBi.

REPLIIK

Põimõpe ja palk

Martin Saar, Tallinna reaalkooli õppealajuhataja ja keemiaõpetaja:

Viimase nädala jooksul olen pidanud andma ainetundi vähemalt kolmes täiesti uues ja üksteisest erinevas situatsioonis, mis erinevad kevadisest variandist, kus olime kõik oma kodudes.

1) Mina eneseisolatsiooni suunatult kodus, põhikooli- või gümnaasiumiõpilased klassiruumis, mõni ka kodus; ühine videosild; mina näen õpilasi, nemad mind; õpilased kuulevad mind, mina teatud määral neid; saan jagada õpilastega ekraanil oma töölauda, faile jms; navigeerime teooria, näidisülesannete, iseseisva lahendamise, refleksiooni jm vahel.

2) Mina eneseisolatsiooni suunatult kodus, õpilased igaüks kõrvaklappidega sülearvuti taga – kes koolis, kes kodus; videosillaga näeme-kuuleme, vaatame filmikatkeid, loeme tekste, arutame; õpilased arutavad väikestes gruppides omavahel – kes koolis, kes distantsilt …

Mul ei ole üsna ammu olnud enne tunde närvi sees – aga nende tundidega oli. Üsna murelikuks tegi just see, et õpilased on klassiruumis, aga mina pea ainsana mitte, kuidas siis ikkagi kõik korraldatud saab ja välja kukub. Aga tänu õpilaste ja IT-personali abile – tegime ära.

3) Ja nüüd ka nii, et mina olen koolis, osa õpilasi ka, aga osa on kodus. Taas on ühendavaks lüliks videosild, võimalus suunata kaamera tahvlile või jagada arvutist töölaudu vms; kuidas aga jagada aega ja tähelepanu klassiruumis olijate ja kodudes olijate vahel? Kuidas haarata kõiki õpilasi? Selles olen alles lapsekingades …

Muidugi on see kõik üllas ja auväärne ning „väga põnev“, aga kas ikka on sellist „hambad ristis“ „nui neljaks“ närvipinget ja rööprähklemisõpet vaja? Nende tegevuste järel oli nii mõnus anda üks tund kevadise distantsõppe formaadis.

Tegelikult on küll. Vastan ise, miks. Kui muuks mitte, siis vähemalt õpetajate palga paigaltammumise väljateenimiseks on seda kindlasti tarvis! Sellepärast ongi mõistlik õpetajad kõrgendatud riskiga tegevuses proovile panna. Vaimses, füüsilises, emotsionaalses ja metoodilises plaanis. Las kasvame – et ei manduks ära!

Eesti hariduse eduloo nimel – ribadeks!

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ruumiinimesed ja Zoomi-inimesed ehk Ühise õpiruumi otsingul”

1. Valgustaja ütleb:

   30. nov. 2020, 22:24

   Üllatav on see, et suur osa õpetajatest oma lehte aktiivselt ei loe, rääkimata hingele kogunenud mõtete väljendamisest kommentaariumis. Mis oli ka pikka aega suletud.
   Ja nüüd, võtke heaks või pange pahaks,kenad näitsikud kõik, äkitselt nii tarka juttu ÕL kaudu edastamas! Lausa uskumatu!
   Zoomi – inimesed, e Ühise õpiruumi inimesed, osaline distantsõpe ehk põimõpe, interdistsiplinaarne projekt, tõenduspõhine põimõppe mudel,paindruum, hübriidruum, interdistsiplinaarsed võimalused, põimõppe teeb professorist alustava õppejõu!
   Eesti hariduse edu loo nimel – ribadeks!
   Kui palju seda ilustatud retoorikat saab veel avaldada? Samas, kui igal aastal veetakse põhikoolidest läbi massiliselt õpilasi, kes ei ole omandanud põhiteadmisi algebras, emakeele grammatikas, ei valda elementaarseid oskusi võrkpalli, korvpalli tehnikas ja kelle üldkehaline ettevalmistus on taunimisväärselt ebarahuldav?