Sepaõpetaja näeb oma erialal helget tulevikku

Joonas Kiri on Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli sepatöö õpetaja, kellel tänavune aasta on olnud tähelepanuväärne – Andras kuulutas Joonas Kiri Raplamaa aasta koolitaja nominendiks, „Eestimaa õpib ja tänab“ tunnustusüritusel jõudis ta aasta õpetaja nominendina finalistide hulka. Loetellu saab lisada tänavuse Vana-Vigala TTK aasta õpetaja tiitli. Samas koolis õppides pälvis ta aasta õppija nimetuse. 

Aastal 2009 Vana-Vigalasse sepaks õppima asunud noormees tuli Raplamaale enda sõnul poolnaljatamisi. „Kui mu vanad koolikaaslased norisid mu elu otsuste üle ja ma kord ütlesin, et kui te kaua vingute, siis lähen ära Vigalasse sepaks. Tegin nalja,“ meenutab ta, kui istume Vana-Vigala TTK õppehoones, kus suurte seadmetega avar ja valgusküllane sepikoda ei sarnane traditsioonilise sepapajaga. „Aga ühel hetkel ei tundunud see enam naljakas. Võtsin ennast töölt vabaks ja tulingi.“ 

Tallinna tehnikakõrgkoolis arhitektuuri õppinud ja ka rauatööga tegelenud noormehel oli võimalik valida, kas õppida aasta või kaks. „Tulin aastaks, aga juba üsna alguses öeldi mulle, et ühe aastaga kutsetunnistust ei saa, selle saab teise aasta möödudes. Otsustasin, et jään pigem kaheks aastaks: kui õppida, siis põhjalikult.“ 

ÕPILASEST ÕPETAJAKS

Juba teisel kooliaastal oli tulevane sepp mõnele kursusekaaslasele abiks, asendas õpetajatki, kellelt sai kooli lõpetamisel pakkumise jääda sepikotta abiõpetajaks. „Eks ma mõtlesin, et kui naljaga tulin siia, siis hiljem naljaga jään ka,“ jutustab mees muigamisi. Kui ta kooli oma uuele ametikohale saabus, olid aga asjad korraldatud selliselt, et sepatöö õpetamine jäigi tema peale. Ta oma õpetaja andis veel teisele kursusele tunde, kuni noor kolleeg peagi kogu töö üle võttis. 

Õpetajatöö oli algajal koolmeistril, kes on oma suguvõsas viiendat põlve pedagoog, ilmselt juba geenides. Eneseusku, et ta saab uues ametis hakkama, sisendas kooliajal saadud kogemus kursusekaaslasi aidates ja juhendades. „Mulle sobib mu töö,“ tunnistab Kiri. „Meeldib targutada,“ lisab ta naerdes. Ja täpsustab, et teadmiste jagamine pole siiski targutamine. „Proovin suunata inimesi ise mõtlema. Aga kui on vaja rääkida, et kuidas ja mis juhtuda võiks või juhtuma peaks, siis mulle meeldib selgitada.“ 

VÕLU ON LOOMINGUVABADUSES 

Sepatöö võlu näeb Joonas Kiri võimaluses väga kalki ja kõva materjali muuta, sellele kuju anda ja seda vormida, käsitseda metalli nagu plastiliini seda justkui voolides. Sel tööl on ka kunsti loomise lummus. „Vajalikud on nii tehnoloogia tundmine kui oskused. Kui need on omandatud, siis ainuke, mis sind piirab, on enda kujutlusvõime,“ ütleb Kiri, kelle loomingu mitmekülgsusest saab aimu kas või tema näoraamatut sirvides. 

Sepaõppes on pearõhk praktikal. Sepatöö koosneb lihtsustatult öeldes kaheksast põhitöövõttest ja nende omavahelisest kombineerimisest. Kes neid võtteid valdab, sel on kasutada piiramatu loovus ja vabad käed. „Teooriat on õppetöös samuti, aga kui oma suund on leitud, saab alati juurde õppida,“ lausub õpetaja. 

AMET ÜHA POPULAARSEM

Vana-Vigala TTK vastuvõtu järgi võib öelda, et sepa eriala on üha populaarsem. Uusi õppijaid võetakse vastu igal aastal, viimased kolm sügist on olnud grupid täis – üle 12 alustaja – ja väljalangustki on viimastel aastatel varasemast vähem. Sepaks õppijate keskmine vanus on samuti tõusnud, sellele on kaasa aidanud üleminek tsükliõppele, mis võimaldab ennast täiendada töö kõrvalt. 

Alaealisi Vana-Vigalasse sepaks õppima ei võeta, eriala on mõeldud vähemalt põhiharidusega täiskasvanutele ning õpe viiakse läbi sessioonõppes. „Pealegi, vanuses 18+ on inimene juba ise otsuseid langetanud ja tema soovid on selgemad kui põhikoolist tulnul,“ sõnab Kiri. „Tahaks, et inimene ise tunneks huvi asja vastu, sest muidu ei saa tööd niimoodi selgeks, nagu vaja on.“ 

Need, kel vanust üle 18 ja huvi, on tulnud Vana-Vigalasse sepaks õppima mitmesugustel põhjustel. Paljud neist teevad juba metallitööd, aga leiavad, et selle asemel, et mingeid osi tellida või tööd sisse osta, tahavad pigem ise teha. Mõni plaanib elukutset vahetada, mõni alles otsib, mida teha. Nii mõnigi tuleb otse sõjaväest tahtmisega ise luua. „Paljudel ongi soov midagi päriselt, oma kätega teha,“ teab õpetaja.

Sepatöö pole ainult meeste ala, Vana-Vigalas on pea igal kursusel olnud üks-kaks neidu. „Minu õpetaja ütles meie kursuse tütarlastele, et pole vahet, kas sepp on mees või naine,“ jutustab Kiri. „Võib-olla teeb mees ühe löögiga sama töö, mida naine kolme löögiga, aga see-eest keeravad naised vähem asju tuksi, sest mees võib alustada suure jõuga, aga ei jälgi nii täpselt, mida teeb. Naisterahvas jõuab tihedamate või rohkemate löökidega rohkem jälgida, mis materjaliga juhtub, ja see võib olla isegi tema eelis.“ 

Sepatöös hindab Kiri kõige tähtsamaks loovust, püsivust ja koostöövalmidust – omadusi, mida nõuab ka ettevõtte loomine. Sepa õppekavaski on ettevõtlusõpe. „Ühelt poolt annab see pisiku, et võiks ise teha oma asja, aga samas pole iga õpilane kooli lõppedes selleks valmis ja võiks mõne vanema ning kogenuma juures veel õppida,“ arutleb õpetaja. Ka nii tehakse, igal õppuril on oma eesmärgid ja kellel juba oma firma, see hakkab seal õpitud töövõtteid kasutama. 

AEGUMATUD OSKUSED

Sepatöö oskused on aegumatud oma nippide ja teadmistega, mis tuleb omandada ja mida on põlvest põlve edasi antud. Uuendused on seotud uute masinatega, millega on lihtsam teha teatud liigutusi, aga tehnoloogia on jäänud samaks. „Eks mõni mõtleb oma nippe välje, igal sepal tekib oma käekiri, mis on töö järgi äratuntav nagu kunstniku käekiri,“ räägib Kiri ja usub, et küllap on tema mõju ka oma õpilaste töödes. 

Lõputööks hakkab iga õppur enda toodet õpetaja juhendamisel välja arendama. Kui ta suudab oma idee õpetajale nii-öelda maha müüa ja õpetaja näeb plaanis piisavat töömahtu ning muudelegi tingimustele vastavust, algab kavandamine. Kui joonised valmis ja ideed paigas, annab õpetaja tööle rohelise tule. Joonas Kiri lõputöö oli väga omapärane, metallist kunstiteos – tõrviku-lipuhoidja.

Lõputöid on sepa erialal tehtud väga mitmesuguseid. Õpperuumiski on näha neist osa: tuulelipp, malelaud, isegi maal koos raamiga, kõrval tunnitöödena valminud nagid, käepidemed jm. See on vaid väike osa valikust, suurem kogus ootab kuivas hoiuruumis järgmist näitust. Vana-Vigala TTK-s valminud sepatöid on olnud väljapanekutel üle Eesti, viimati Eesti käsitöö maja rahvakunstigaleriis, suvel Kuressaare linnuses. 

Seppi näeb tegutsemas laatadel ja sealt võib jääda mulje, et nad on omaette tegijad, FIE-d või ühemehefirma omanikud. Kiri sõnul on Eestis seppadel ka suuremaid kollektiive, aga enamjaolt on nad väikeettevõtjad. Ent sepatöö pole siiski ühe mehe amet, kõrval peab olema veel keegi, sest vaja on peale lüüa ja abi kulub ära muudeski tegevustes. „Ainult üksi ja masinatega ei saa kõike teha,“ ütleb sepast õpetaja. Pisemate asjadega võib üksi hakkama saada, aga eritellimuste ja suuremate sepiste puhul on abi vaja. Kooli hiljutised lõpetajad, tartlased, tegid kolmekesi sepafirma, toob Kiri näite. 

ÕPETAJA KARJÄÄR JA MISSIOON

Õpetaja Joonas Kiri on ennast täiendanud välismaal, põhiliselt Saksamaal, teinud koostööd Soome ja Läti koolidega. Seppade kokkutulekud jm üritused on teda viinud mitmele poole, kaugeim koht on olnud Komimaa. Neilt reisidelt on alati olnud midagi uut õppida. 

Viimasel ajal räägitakse õpetajatöö miinusena karjäärivõimaluse puudumisest. Joonas Kiri ütleb, et kutseõpetajal on kaks karjäärivõimalust: pedagoogiline kool ja erialane enesetäiendamine. „Kui mul siin koolis pole karjäärivõimalust, siis saan ma selle sepatööst, sepana karjääri tehes,“ ütleb ta. Kutseõpetajal on ka võimalik osaleda mitmesugustes töörühmades, aidata kaasa oma valdkonna arendamisele. Seda teeb Joonas Kiri nii oma eriala õppekava kui ka kutsestandardi koostamise töörühmas. 

Et kutseõpetaja saab mujal oma erialal rohkem palka kui koolis, see peab paika ka sepatöö kohta. Joonas Kiri ütleb, et teda hoiab koolis missioonitunne. „Inimesel peab olema miski, mis ajendab teda oma teadmisi ja oskusi edasi andma. Sellepärast ei sobi õpetajaks nii mõnigi, kes võib olla hea sepp. Kui ta ei oska kõike edasi anda, siis pole temast õpetajana kasu. Mõlemaid oskuseid on vaja,“ vaeb Kiri. 

Oma eriala tulevikku peab Joonas Kiri helgeks. Seda võib käsitöö kohta üldistadeski öelda. „Inimesed hindavad eripära ja seda, kui saavad vastavalt kindlale kohale tellida mingi oma nägemusega asja,“ ütleb sepaõpetaja, kellel on tööde pagasis hulk mitmesuguseid metallist kunstiteoseid. Tööst vabal ajal võlub teda aga hoopis soojem materjal – puit. 

Joonas Kiri on nii värskelt valitud Eestis seppade ühenduse esimeheks, et dokumentides on veel muudatused vormistamata. Kahe aasta eest 30. sünnipäeva tähistanud ühendusel on registreeritud liikmeid umbes poolsada, kuid Eestis olevat tegevseppasid veel omajagu ning vastne ühenduse juht on seadnud üheks eesmärgiks nad kõik liita. Ja jätkata ning laiendada veelgi seppade suurüritusi, nagu on toimunud varem Narvas ja viimastel aastatel Kuressaare linnuse hoovis. Seal on sepad omavahel mõõtu võtnud, ühistöid teinud ja rahvas saanud sepatööd näha ning osta ja tellida käsitööna valminud asju. Selliste ettevõtmiste suurem eesmärk on Kiri sõnul tutvustada rahvale sepatööd ja näidata ka, et sepis pole ainult naelake või konksuke, vaid tehakse ka suuri asju.