Arusaadavalt peame me endid targemaks kui oma kahesaja aasta taguseid esivanemaid, aga tuleb möönda, et paljuski oleme sama rumalad, vahest rumalamadki. Just nagu toona, lokkavad meie mail ka praegu kõikvõimalikud kahtlased ebausud ja ebateadused, hoolimata paljude arstide, teadlaste, ajakirjanike ja kultuuritegelaste vaevarikkast valgustustööst.

Kakssada aastat tagasi võitles ühena vähestest eesti rahva vaimupimeduse ja ebausu, sealhulgas kirikliku ebausu, fanatismi ja pietismi vastu Otto Wilhelm Masing, avaldades oma Marahva Näddala-Lehhes (1821–1823, 1825) ohtralt asjakohaseid kirjutisi. Muu hulgas pidi ta kultuurilise mahajäämusega maarahvale selgitama, et kõikvõimalikud „solapuhkujad, lausujad, sõnnajad, targad ja arbolöjad“ üksnes petavad heauskseid; et inimesed ei upu veekogudes elavate näkkide süül; et ööseks põlema jäetud peerg ei pikenda elu, vaid võib tulekahju põhjustada; ja et pisuhännad pole tegelikult midagi muud kui meteoriidid.

Teadaolevalt nimetas vanarahvas pisuhändadeks vanast kolast valmistatud nõiduslikke olendeid, kes olevat ringi lennates oma peremeestele toitu, riideid, raha ja muud kokku varastanud. Seos meteoriitidega – täpsemalt küll meteooridega, rahvakeeli langevate tähtedega – on ilmselge, kui teame, et pisuhända usuti ringi lendavat tule- või sädemejoana. Tulejuga näeme taevas ka siis, kui meteoorkeha Maa atmosfääri siseneb ning hõõrdumise tagajärjel kuumeneb ja süttib – pisuhänna tulejutt on tegelikult meteoorkeha põlemise jälg.

Esmapilgul ehk mõistatuslikuna tunduv sõna „pisuhänd“ osutab õigupoolest just tollelesamale põlemisjäljele. Murdelist päritolu eesosa „pisu“ tähendab piiska või (tule)sädet ning järelosa „händ“ on arhailist münti läänemeresoome tüvi saba kohta. Niisiis polegi „pisuhänd“ tänapäevasemasse keelde ümber panduna midagi muud kui „sädemesaba“ või ka „tulesaba“.

Novembris on oodata pisuhändade liikluse elavnemist – läheneb leoniidide meteoorivoolu aeg.