Tulemuslikult õpitakse suheldes

20. nov. 2020 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Tallinna ülikooli lõimitud aine- ja keeleõppe teadusseminaril tegid ettekande Anna Golubeva, Merilin Aruvee ja Kateryn Rannu. Foto: Raivo Juurak

Teadmised tekivad suhtlemise tulemusena – umbes nii võiks kokku võtta 12. novembril Tallinna ülikoolis peetud keeleõppe teadusseminari peamise mõtte.

Koostöö on eduka keeleõppe tuum. Näiteks keelekümblusklassi õpilased istuvad tundides väikeste rühmadena, sest nii on lihtne üle laua koostööd teha, üksteist aidata ja tekib ka meeskonna tunne. TÜ Narva kolledži mitmekeelse hariduse keskuse juhataja Anna Golubeva tõi oma ettekandes aga välja, et lisaks õpilastele peaksid ka õpetajad koostööd tegema, üheskoos oma tööd planeerima ja ka õppima.

Vaja on õpetajate koostöötunde

Golubeva tõi välja, et just puudliku koostöö ja selge süsteemi puudumise pärast tekib vene lastel eesti keeles õppimise katkestusi. Näiteks lasteaias õpib vene laps eesti keeles, aga edasi satub kooli, kus eesti keeles ei õpita. Kui aga laps õpib algklassides oma klassiõpetaja käe all kindla süsteemi järgi eesti keeles, siis alates järgmisest kooliastmest õpetavad aineõpetajad eesti keeles igaüks omal viisil. Golubeva tõi sellise süsteemituse põhjuseks selge vastutuse puudumise. Arutatakse küll, kas vene laste hea eesti keele oskuse eest peaks vastutama eesti keele õpetaja, klassijuhataja, eripedagoog, koordinaator või keegi teine, kuid kokkuleppele ei jõuta ja jäädaksegi arutama.

Lõimitud aine- ja keeleõpe on kommunikatiivne meetod ja eeldab õpetajate suhtlust. Golubeva arvates aitaks kommunikatsiooni parandada õpetajate koostöötunnid tunniplaanis. Seal saaksid eri õppeainete õpetajad kokku leppida, missugust keelematerjali keegi oma ainetundides õpetab, kuidas õpetab ja miks õpetab. Eesti keele õpetajal oleks siis lihtsam aineõpetajaid juhendada jne. Nii tekiksid selged rollid ja vastutus. Kui tunniplaanis on koostöötund, siis saab õpetajatelt koostööd isegi nõuda, märkis Golubeva.

Teadmine tekib suhtluse tulemusena

Lõimitud aine- ja keeleõppe seminari teises ettekandes oli fookus samuti koostööl, täpsemalt öeldes suhtlemisel. TLÜ humanitaarteaduste instituudi lektor Merilin Aruvee toonitas, et igasugune teadmine tekib suhtluse tulemusena, seepärast tuleks ka keeli õppida võimalikult palju suheldes. Aruvee viitas matemaatik William Rose’ile, kelle järgi tuleks isegi matemaatikat õppida ennekõike suhtluspõhiselt – õppimine koolis peaks olema ainesuhtluse praktiseerimine. Õpetaja ei peaks esinema klassi ees paljundusmasinana, vaid õpilased oma aines suhtlema panema, toonitas Aruvee. Ta rõhutas ka õpilaste tööd tekstidega – õpetaja ei peaks andma õpilastele lihtsustatud õpikutekste, vaid õpetama neid mõtestama autentseid tekste. Kui tekst on raske, siis tuleb esitada seda õpilastele väiksemate osadena, kuni kõik on arusaadav. Sellist lähenemist võrdles Aruvee avastusõppega.

Need müstilised uskumused!

Kolmas ettekandja jahutas kaks eelmist maha. Nimelt tõi TLÜ prantsuse keele ja kultuuri didaktika nooremlektor Kateryn Rannu oma esinemises välja, et koostöö ja suhtlemine sõltuvad paljuski uskumustest, kuid uskumusi on väga raske muuta.

Kateryn Rannu küsis oma uuringus vene koolide õpetajatelt, kas nende arvates on hea, et vene koolide lapsi õpetatakse Eestis 60 protsendi ulatuses eesti keeles. Selgus, et ainult kolmandik peab seda heaks. Ülejäänud kaks kolmandikku usub, et vene lapsel oleks parem õppida kas ainult vene või ainult eesti keeles. Sellise hoiakuga pedagoogidel on raske eesti keele parema õpetamise nimel koostööd teha, sest nad ei näe sellel koostööl sügavat mõtet.

Kateryn Rannu järgi jagunevad vene õpetajad eesti keeles õpetamisse suhtumise poolest veel enesekindlateks ja kahtlevateks optimistideks ning enesekindlateks ja kahtlevateks pessimistideks. Kõige halvemaks variandiks peeti ettekandele järgnenud arutelul enesekindlat pessimisti, sest õpilased saavad kohe aru, kui õpetaja ise sellesse ei usu, mida ta räägib ja õpetab.

Rannu uuringust tuli välja, et enesekindel pessimist näeb eesti keeles õppimist koguni tõsise ohuna vene lapse identiteedile. Enesekindel pessimist usub, et vene keeles õppides saavutaks vene laps palju paremaid tulemusi. Seevastu enesekindel optimist eesti keeles õppimises vene lapsele ohtu ei näe ega usu, et õpitulemused sõltuksid õppimise keelest.

Arutelu ajal oletati sedagi, et eesti koolide õpetajad võivad karta võõras keeles õpetamist/õppimist veel rohkem kui vene õpetajad. Kõigil Eesti koolidel on õigus õpetada 40% õppekavast võõrkeeles, näiteks vene, inglise või saksa keeles, kuid eesti õppekeelega koolidest kasutab seda võimalust vaid mõni üksik. Isegi ülikoolide ingliskeelsetele kursustele vaadatakse viltu.

Kuidas vähendada uskumust, et teises keeles õppimine on lapsele kahjulik? Ilmselt tuleks sellega tegelda juba õpetajakoolituse ajal. Ka koolid ise peaksid sellega tegelema. Võib-olla paneks kahesuunaline keelekümblus eesti ja vene keele võrdsemasse positsiooni ja vähendaks kartust emakeele ja identiteedi kaotamise pärast. Kuid arutelul arvati ka seda, et vene kooli õpetaja peaks kasutama enam suhtluspõhist õpet, korraldama rohkem loetud tekstide arutelusid, kutsuma esile diskussioone lapsele olulistel teemadel, sest aktiivõppe korral ei ole esikohal enam õppimise keel, vaid mõistmine ja toimetulek. Kui aga õpetaja tahab jääda teadmiste edastajaks, siis neid edastada ilmselt ongi parem lapse emakeeles.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!