Uus koolimudel tõi Tartu erakooli noorimale võrsele auhinna

13. nov. 2020 Sirje Pärismaa toimetaja - 3 Kommentaari
TLÜ rektori kt Priit Reiska, ProTERA direktor Marjeta Venno ja haridusteaduste instituudi direktor Tiia Õun. 
Foto: Piret Räni

Tallinna ülikooli haridusuuenduse auhinna pälvis tänavu nooruke kool – Tartu erakoolis mullu tegevust alustanud progümnaasium ehk ProTERA. Individuaalsel õpirajal liikumist toetatakse seal coaching’u ning edasiviiva tagasisidega.

Auhind paneb minu ja meie kooli silmad särama, rõõmustab ProTERA direktor Marjeta Venno. „Me pole ise ühelegi konkursile kandideerinud. Tallinna ülikool on märganud meie haridusuuenduslikku algatust.“

Auhind omistati koolile ennastjuhtiva õppija kujundamise eest, rakendades coach’ivat suhtlemist toetavat õpilaste küsimustikku Spunk.

Marjeta Venno sõnul on auhinnatud tegevus üks osa uuendustest ja seotud uudse lahenduse, väljakutseõppega.

„Teismeliste koolis peab lisaks õppimisele olema igaühel oma asi ajada,“ selgitas Venno. „Et noor jõuaks eesmärgini, pakume talle coach’ivat tuge.“

Aga kuidas mõõta, kas sellest on kasu? Üks viis on vaadata, kas plaanitu saab tehtud: külaline kutsutud, üritus korraldatud. Kuid ProTERA-s rakendati hoopis enda välja mõeldud küsitlust, millele noor vastab nädal või paar pärast coach’ivat vestlust. Ta annab hinnangu, millist tuge sai, kas eesmärgipüstitus teda aitab, kui kaugele on ta oma teekonnal jõudnud.

„See annabki meile mõõdetavat tagasisidet – kas coach’ivast toest on eesmärgipüstitusest tulemuseni jõudmisel kasu,“ rääkis Venno.

TERA rahvas usub, et haridusuuendus ei saa olla pisike algatus, vaid peab olema terviklik, avalduma nii sisus kui vormis. ProTERA-s on teismelist toetav päevakava, keskendumist võimaldavad pikad tunnid, õpirühmad, toetussüsteem.

„See on nagu kasukas,“ võrdleb Venno. „Kui vana kasuka sisse tahad midagi uut, suurt ja võimestavat panna, hakkab see kärisema ja tuleb ümber teha.“

Uuenduse sisu tähendab uusi lahendusi: väljakutseõpet, coach’ivat tuge, praktikume, kohtumistunde, motivatsiooniteooriast lähtumist jm, mis moodustavad tervikliku mudeli.

„Tunnetan, et auhind anti meile ka püüu eest proovida julgelt uut koolimudelit: 1.–6. klass on ühes, teismelised teises majas,“ märkis Venno.

Uue mudeliga tehti algust eelmisel sügisel. Esimene aasta oli loomise- ja seireaasta, teisel poolaastal küsiti õpilastelt ja vanematelt tagasisidet. Mitte ühtegi uuendust ei pidanud pooleli jätma või muutma. Pigem jõuti ühiselt selleni, et käesoleva õppeaasta suur eesmärk on lahenduste kasvatamine. Näiteks praktikumidel oli mullu kolm-neli partnerit, nüüd juba rohkem. Lisandus loovusõpe, iga lapse loovuseaasta koosneb kolmest osast: kunst, muusika ja draama.

Mida on õpetajad õppinud?

Palju on olnud koosõppimist. Enne kui ProTERA alustas, õppisid õpetajad coach’ingut. Seda oskust tuleb kogu aeg harjutada ja oma kogemusi reflekteerida. Õpetajad on osalenud supervisioonides, kogenud personaalselt coach’ingut, et näha, kuidas professionaal seda teeb ja milliseid õppetunde sellest ammutada.

Lapsed on aastaga muutunud märksa iseseisvamaks.

„Nad räägivad julgelt kaasa, märkavad enda ümber nii füüsilist kui vaimset keskkonda, teevad ettepanekuid,“ kiidab Venno. Seitsmendikud on esialgu veel tagasihoidlikud, alles õpivad uut lahendust ja hakkavad mõistma, kuidas oma elu toredaks teha.

Õpilased on endale esitanud väga erinevaid väljakutseid.

„Üks ägedamaid oli ajuteadlase Jaan Aruga kohtumine,“ meenutab Venno.

Seitsmendikud korraldasid legodest meisterdamise võistluse ja kilomeetrite kogumise aktsiooni kogu TERA-le ning vanematele.

Väljakutse punkte saab ka selle eest, kui esindad kooli võistlusel. Arvesse lähevad teatris ja kinos käigud, iga väljakutset analüüsitakse tiimi kohtumisel.

„Täna on kaheksandikud Tallinnas teatris ja muuseumis,“ tõi Marjeta Venno näite. „Väga tähenduslik töö on korraldada suur üritus algusest lõpuni ja tellida giidid, piletid, buss, saata kirjad vanematele ja tiimikaaslastele, edastada arved.“

Eelmisel aastal organiseerisid tüdrukud terve lennu sõidu maisilabürinti, istusid bussijuhi selja taga ja jälgisid GPS-i abil, kas buss sõidab ikka õiges suunas. Üheksanda klassi noormehed võtsid aga viiest bussifirmast hinnapakkumised ja saidki odavama variandi, kui algselt pakutu.

„Kogemused on väärtuslikud ja praktilised,“ kinnitab Marjeta Venno. „Kui tahame, et noored oleks ühel hetkel vastutusvõimelised ja iseseisvad, siis peab ju õppima kogemustest. Õpetajate suurim väljakutse on toetada, aga ka kontrollist lahti lasta. Sa ei tohi kogu aeg üle küsida ega tekitada õpitud abitust. Seni pole veel midagi untsu läinud, aga kui peaks minema, siis vigadest saabki õppida.“

TERA-l on haridusuuenduste läbiviimisel palju kasu olnud Tallinna ülikooli „Tulevikukooli“ programmist. Kool sai praktilisi soovitusi, kuidas saada aru, kas ettevõetu on efektiivne. Programmis oli ka konsultant.

ProTERA pere valmistub, et uudsed lahendused töötaksid ka siis, kui õpilasi on tulevikus rohkem. Praegu on õppureid ligi 150, aga tulevikus kaks korda rohkem.

KOMMENTAAR

Uuenduste surve koolile on suur

Eve Eisenschmidt.

Eve Eisenschmidt, TLÜ haridusjuhtimise professor:

Kooliuuenduses on kaks olulist küsimust: mida? ja kuidas?. Kui mida-küsimusele oodatakse vastust riiklikust õppekavast, haridusstrateegiast või vaadatakse teadlaste poole, siis kuidas-küsimusele peavad koolid ja õpetajad paljuski ise vastama. Järjest kiiremas elutempos ei saa loota, et kuskil luuakse uusi õpetamismetoodikaid või mudeleid õppeprotsessi kujundamiseks ning õpetatakse neid siis õpetajakoolituses, täienduskoolituse kursustel ja nii uusi teadmisi siis rakendataksegi. Uued tõenduspõhised praktikad sünnivad ikka reaalses koolikeskkonnas.

Eesti koolid on väga varmad uute põnevate programmidega liituma, mis on ka ühiskonna ootus: loo idufirmasid, ole ettevõtlik, teosta end mitmel rindel jne. Isegi haridusjuhtide kompetentsimudelis on kaks valdkonda viiest innovatsiooni juhtimine ja eduloo tutvustamine. Ehk siis uuenduste surve koolile on suur.

Selle tulemusena algatavad koolid pea igal õppeaastal midagi uut, suures tempos ei ole aga aega süveneda, mis on mõistlik. Näiteks võib pea iga kooli arengukavast leida eesmärgi rakendada muutuvat õpikäsitust, aga selle mõtestamiseks pole aega olnud, pigem vaadatakse teiste koolide praktikaid ja püütakse enda koolis midagi sarnast rakendada.

Üks tõenäoline tee usaldusväärsete ja värsketele teadustulemustele toetuvate õpetamismetoodikate ja õppekorralduslike lahenduste loomisel on koolidel endal õppida hindama, mis muutused aitavad õpilastel õppida ja mis tekitavad pigem segadust ega toeta süsteemsete teadmiste kujunemist. Sellised koolipered analüüsivad oma õpilaste õppimist puudutavaid andmeid, mitte ainult hindeid, vaid õpimotivatsiooni, koolikliimat, sh heaolu ja kaaslastega läbisaamisega seotut. Siis pannakse näpp peale juurprobleemile ja hakatakse koos uurima, mis rohi just seda häda leevendaks. See tähendab õppimist – tuleb lugeda, mis on Eestis selle teemaga seoses tehtud, mida uuritud ja leitud, ning kui Eestist ei leia, vaadata ringi rahvusvahelises hariduselus.

Tundub ideaalmaailm, eks? Aga just nii on nendes koolides, kelle hulgast Tallinna ülikool valib haridusasutuse, keda tunnustada haridusuuendusliku algatuse eest. Need koolid või lasteaiad kavandavad ja rakendavad tõenduspõhist muutust, mille keskmes on õpilaste õppimine. Õpetajate pere loob lahenduse koos, kavandab selle tõenduspõhise hindamise ja analüüsib süsteemselt tulemust.

Kuigi kahel aastal on tunnustuse pälvinud kool, kes on osalenud ülikooli-koolide koostööprogrammis „Tulevikukool“, on nominentide hulgas olnud palju koolieelseid lasteasutusi ja koole, kes süsteemselt õpivad, et oma õppijate õppimist toetada. Kõiki neid õppeasutusi iseloomustab läbiv joon – nende juhid on ise pühendunud õppeprotsessi mõtestamisele ja arendamisele. Juhid õpivad koos õpetajatega ja nende jaoks on õpetajate toetamine põhitegevus.

Üks tõenduspõhise haridusmuutuse nominentide tunnusjoon on olnud keerukate ja sügavate õppimisega seotud teemadega tegelemine – õppija eneseregulatsioon, metakognitsioon, õpioskuste arendamine. Nende teemadega tegelemine nõuab aega ja püsivust. Esmalt peavad õpetajad ise teema endale põhjalikult selgeks tegema ja seejärel tuleb välja töötada lahendused, kuidas õpilastele neid oskusi õpetada; veelgi keerulisem on, kuidas nende oskuste arengut hinnata. Küll on aga kindel, et õpetajad, kes iseõppimise teekonna ette on võtnud, enam pealiskaudsete lahendustega ei lepi. Nemad teavad, miks nad midagi teevad, neil on tõendid, kuidas üks või teine õpetamismeetod nende õpilaste õppimist toetab, ja nad oskavad oma õpetamist pedagoogiliselt põhjendada.


3 arvamust teemale “Uus koolimudel tõi Tartu erakooli noorimale võrsele auhinna”

  1. Lembit Jakobson ütleb:

    Meil räägitakse juba pikka aega sellest, et vene keele asemel toimub ühiskonnas nüüd hoopis inglise keele pealetung eesti keelele.
    Loen ja hämmastun artiklit lugedes. Kas ProTERA- suguses koolis on tarvis ilmtingimata viljeleda hiilivat, vabatahtlikku kakskeelsust. Harjutada noorte inimeste juures seda, et kooli igapäevaelus ei saadagi hakkama enam oma emakeelsete terminitega. Teen ettepaneku kooliperele veel üheks väljakutseks.
    Leida ingliskeelsele sõnale coaching’u asemel (artiklis on kaheksal korral kasutatud seda anglitsismi ) emakeelne vaste. Usun, et meil on piisavalt ülikoolide juures inimesi, kes suudavad anda sellesõnale eestikeelne sobiv vaste.
    Tuletan meelde. Iiri vabariigis on ametlikuks riigikeeleks inglise keele kõrval ka iiri keel Seda räägib Iirimaal hinnanguliselt 4 813 608 (2017) kodanikust 138 000 iirlast. 18. sajandi lõpus rääkis iiri keelt umbes 3,5 miljonit iirlast.

  2. Lembit Jakobson ütleb:

    Üks täpsustus. Kaheksal korral artiklis kasutatud coaching ei tulene ajakirjaniku keelekasutusest, vaid ProTERA direktor Marjeta Venno kõnest.
    Pisut hämaraks jäi ka tõenduspõhise või teaduspõhise haridusmuutuse vahekord.

  3. Lembit Jakobson ütleb:

    Veel pisut arutlemiseks.
    Tuulasin pisut interneti avarustes, et saada aimu sõna coaching kasutusest.
    Kui aastaid tagasi vuristasid ja tõestasid poliitikud ja haridusametnikud meile seda, et õpetaja peab olema klienditeenindaja.. Siis, kas nüüd on mindud üle sellele, et ta peab muutuma lisaks klienditeenindajale ka lapse isiklikuks vaimseks ja füüsiliseks treeneriks, personaalseks psühhoterapeudiks.
    Coaching’u asemel võiks kasutusel olla meil sõna nõustamine. Nagu see on olnud ajast aega õpetaja üks paljudest ülesannetest laste ja noorte inimeste õpetamisel.
    Instruktori või treeneri tähenduses hakati coach’i terminit kasutama 1830-ndatel. Toona tähendas see Oxfordi ülikooli slängis tuutorit, kes aitab tudengi eksamist läbi vedada. Sporditreeneri tähenduse sai sõna aastast 1861.
    Loosungi all, et uus on alati parem kui vana, on maailma tekkinud sadu uusi eneseabi ameteid. Tekib veelgi. Eks see näita ka seda, et tänapäeva inimene ei suuda enam endaga hakkama saada.
    Lisaks isiklikule advokaadile saab heaolu ühiskonnas keskklassi kuuluv inimene lubada endale ka pere tarvis psühhoterapeuti. Eestis täna veel mitte.
    Eks coaching`ki kuulu nende hulka, mille abil on võimalik igatmasti juhtimiskonverentside kaasabil raha pööritada. Ja mitte väikest.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!