Vaibal mängimine rahustab lapsi ja parandab suhteid
Laps, kes tahab üksinda mängida, võtab korvist vaiba ja leiab sellele ruumis koha. 
Praegusel ajal on lasteaiaõpetajate käsutuses palju mitmesuguseid meetodeid, võimalusi ja nippe, mida vastavalt vajadusele õppe-kasvatustöösse põimida. Tallinna Kiikhobu lasteaia Sipsiku rühma õpetaja Maire Mill tutvus ühe kasuliku töövahendiga Montessori pedagoogika koolituskursustel käies ning otsustas selle oma rühmas kasutusele võtta.
Nimelt kasutatakse Montessori rühmades lapse tegutsemisala piiritlemiseks väikesi vaipu rühma põrandal. „See on kogu sellest suurest pedagoogikast vaid üks element, kuid tundus huvitav ja vajalik ning tahtsin proovida, kas meie rühmas on sellest abi,“ ütleb Maire Mill.
Varem Läänemaal Taebla lasteaias õpetajana töötanud Maire Mill asus eelmise aasta septembris ametisse Tallinna Kiikhobu lasteaeda, kus tema sõnul oli kõik uus: keskkond, lapsed, kolleegid. „Sain endale nelja-viieaastaste rühma ja lastega tutvudes nägin, et nende omavahelised suhted ei olnud kõige paremad: pahatihti tekkis arusaamatusi, sageli käidi õpetajale üksteise peale kaebamas ning koosmäng ei laabunud. Pakkusingi siis oma paarilisele Lembe Soosaarele välja vaipade mõtte, mille koolituselt sain. Põhimõte on lihtne: laps valib korvist endale vaiba, otsib sellele ruumis koha ja toob sinna ka mänguvahendid. Vaip seab tema mängualale kindlad piirid ning reegel on, et luba küsimata keegi tema mängualale minna ega sellele astuda ei tohi. Teise lapse mänguga liitumiseks tuleb kaaslaselt viisakalt luba küsida. Samuti võib laps ise kutsuda oma mängu ühe kaaslase.“
Alguses tahtsid kõik vaibal mängida
Maire Mill rääkis oma mõttest juhtkonnale ning sügisel võetigi rühmas neli kaltsuvaipa kasutusele. „Lastele tundus see nii põnev, et alguses tahtsid kõik vaiba peal mängida,“ meenutab õpetaja. „Kuna kõigile soovijatele vaipu ei jagunud, hakati kodunt lasteaeda kaasa tooma tekke ja kirjude piltidega vannilinu, eriti agarad olid tüdrukud. Rühmaruum meenutas kohati suvist randa: mängualad olid tihedasti üksteise kõrval ja kohta leida oli raske nagu tipphooajal rannaski. Samas tuli vaipadele liikumisrajad vahele jätta, et saaks käia riiulitest asju võtmas ja liikudes keegi kellegi mängu ei segaks.“
Esimene suur tuhin läks õpetaja sõnul nädala-kahe pärast üle ja praegu piisab täiesti neist vaipadest, mis rühmas on. Mõni päev leiavad need kasutust mitu korda, mõni päev üldse mitte, olenevalt laste tujust. Põhiliselt on vaibad käigus pärastlõunasel ajal, kui on rohkem vabamängu aega.
Maire Mill räägib, et mängitakse nukkude, autode, samuti väikeste taluloomadega, mis oli viimati ka rühma nädalateema. Mõni laps on leidnud oma vaibale koha toanurgas ja vaadanud rahulikult raamatuid. Kahekesi saab mängida lauamänge ja ehitada klotsidest. On mängitud ka loovmänge: kord ehitasid lapsed kahe vaiba vahele klotsidest silla ja käisid mängult üle jõe naabri juures külas. Samas näeb õpetaja mänge kõrvalt vaadates, et loovust ja fantaasiat on lastel varasemast vähemaks jäänud. „On lapsi, kes ei tea, mida mängida, ega oska ise endale tegevust leida,“ tõdeb ta. „Lapsed on harjunud valmis asjadega, käepärastest vahenditest ise mängu luua on tunduvalt keerulisem. Mõnele pakubki mängimisest hoopis rohkem huvi vaiba lahti- ja kokkurullimine. Et vaip korvis püsti seisaks, tuleb see hästi tihedalt kokku rullida, mis esimese korraga ei taha hästi ei õnnestuda ning lastel on huvitav proovida, kas nad saavad sellega hakkama.“
Mida vaibal mängimine õpetab?
Õpetaja hinnangul vajavad võimalust segamatult omaette tegutseda mitte ainult ärevamad, vaid kõik lapsed. Seda enam, et rühma kasutuses on lasteaias ainult üks ruum, kus toimuvad õppetegevused ning kus lapsed ka mängivad, söövad ja magavad. Päev otsa tihedalt ühes ruumis koos olles võib igaüks väsida ning vaip annab hea võimaluse omaette olla.
Maire Mill ütleb, et vaipadest on rühmas abi mitut moodi. Ühelt poolt saab pakkuda lastele, kes tahavad üksinda või koos kindla kaaslasega rahulikult mängida, turvalist mänguala. Teisalt võib õpetajal tekkida vajadus mõni laps konflikti ennetamiseks eraldi mängima suunata. „Kui on näha, et laps on halvas tujus ja ärritunud, kipub teisi lööma või tõukama, olengi küsinud, kas ta tahaks natuke aega omaette olla, ja pakkunud välja, et võtku vaip ja leidku endale mõni tore tegevus,“ räägib Maire Mill. „Mõne aja pärast, kui ta on juba rahunenud, saab temaga rahulikult rääkida ning küsida, mis oli tema halva tuju põhjus ja miks ta endast välja läks. Katsume olukorra alati selgeks rääkida ja tülid rahumeelselt ära lahendada, et lapsed lepiksid ja nende vahele vimma ei jääks.“
Õpetaja lisab, et halva käitumise puhul riidlemine ei aita. Parem on arutleda üht- või teistmoodi käitumise tagajärgede üle. „Lapses tuleb üles leida tema head ja tugevad küljed, need suhkruterad, mille abil tema eneseusku ja enesekindlust tõsta, et laps usuks: ta on võimeline, kui püüab. Eriti tulemuslik on see siis, kui ka kodu sellele tähelepanu pöörab ja omalt poolt toetab.“
Vaipade abil saab õpetada lapsi omavahel koostööd tegema, tõdeb Maire Mill. „Mõnikord olen palunud lapsel leida endale paariline, kellega koos vaip välja valida, otsustada, kuhu see panna ja mida koos mängida. Alguses oli see väga raske. Isegi kui mängu valikus jõudsid lapsed kokkuleppele, kippusid nad mängu käigus riidu minema. Üks ehitas klotsidest maja, teine lammutas selle ära, sest selline maja talle ei meeldinud, ning tegi uuesti ja omamoodi.“ Õpetaja ütleb, et kaaslastel on keeruline mängida lastega, kes tahavad igas mängu juhid olla, kõike ise otsustada ning kipuvad teistele käsklusi jagama. Samuti lastega, kes hakkavad mängureegleid rikkuma ja mängu lõhkuma, sest ei oska kaotada ega kaaslastega arvestada. Sellisel juhul tuleb õpetajal kannatlikult ja järjekindlalt selgitada, miks on parem omavahel kokku leppida ja ühel meelel tegutseda.
Veel õpivad lapsed korraharjumust ja vastutamist. Montessori pedagoogika järgi on igal asjal oma kindel koht. Õpetaja räägib, et nüüdseks on lapsed harjunud, et pärast mängu tuleb mängijal enda järelt koristada ja asjad oma kohale tagasi panna, et järgmine laps saaks need sealt võtta. Kui mängitakse kahekesi, korjavad asjad kokku ja vastutavad mõlemad. Vaiba koht on vaibakastis, kust see võetakse ja kuhu pärast mängu kokkurullitult tagasi pannakse.
Rühmakaaslaste hea läbisaamine on tähtis
Praeguseks on vaibad Sipsiku rühmas kasutusel olnud pea aasta aega – pikem vahe jäi sisse koroonakevadel, kui lapsed lasteaias ei käinud – ja Maire Mill kinnitab, et laste suhted on palju paremaks muutunud. Rühma on tema sõnul aidanud liita ka rollimängud, mida aeg-ajalt lastega mängitakse. „Võtame mingi elulise olukorra: näiteks müksan mööda minnes kogemata kaaslast ja ta pahandab. Kuidas sel juhul käituda? Palun lastel arvamust avaldada, mida keegi ütleks ja teeks. Mängime lahendusi läbi ja otsustame koos, milline variant oli kõige parem. Samuti arutleme, mida võib tunda laps, keda kiusatakse, narritakse ega võeta mängu.“
Maire Mill peab oluliseks, et kõik rühma lapsed saaksid omavahel hästi läbi. „Olen lastele öelnud, et sõber on see, kellega sa kõige paremini läbi saad ja meelsamini mängid, aga sõbralik tuleb olla kõigi kaaslastega. Sellele aitavad kaasa kiusamisest vaba metoodika lillad karud, mis on samuti meil rühmas kasutusel.“
Lapsi rühmadesse ja meeskondadesse jagades jälgivad rühma mõlemad õpetajad teadlikult, et laps ei satuks alati ühte rühma oma sõbraga, vaid kordamööda kõigi lastega. „See on vajalik elukogemus, mis tuleb hiljem kasuks. Kusjuures ka kõige tagasihoidlikumale lapsele tuleb anda võimalus mõnes mängus liider olla,“ leiab Maire Mill. Üks heade suhete loomise mäng on seegi, kui õpetaja palub lastel öelda, mis talle täna oma rühmakaaslase, näiteks kõrvalistuja juures meeldis ja mida kaaslane tema arvates hästi tegi – nii õpib laps teistes head märkama.
Aasta pärast on Maire Milli kasvandikud viimases rühmas ning pärast nende kooliminekut saab õpetaja endale sõimerühma, kellega ta samuti lubab vaibad kasutusele võtta. See meeldib lastele ja õigustab ennast.
Väga hea artikkel, plaanin ise ka vaibad kasutusele võtta. Sain ka teisi häid mõtteid, aitäh.
Suur tänu väga sügavamõttelise ja “maandatud” artikli eest!
Tundub, et olles füüsikalises ruumis kohal, avab vaip loovuse uksed.
Kohalolek on oskus, mida saab (laps) õppida vaid pärismaailmas, mitte virtuaalmaailmas.
Usun, et lugejatele meenus lapsepõlve koduses põrandavaibas peitunud võlumaailm.
Riin Seema
Vabandust, aga mis on “füüsikaline” ruum?
Pidasin “füüsikalise” ruumi osas silmas seda, et vaibal on pikkuse ja laiuse mõõtmed ja sellel olemine aitab vist olla paremini keskendunud.
Ekraanidel, millel lapsed sageli tunde mängivad, on samuti pikkus ja laius. Siiski ei saa ekraanil mängides laps olla kehaliselt selle peal või selle sees.
Vaibal mängides saab laps olla kehaliselt kohal.
Füüsilises maailmas on lisaks pikkuse ja laiuse mõõtmetele ka kõrgus ning ajaline mõõde. Ekraanid on kahedimensioonilised, pärismaailmas on rohkem dimensioone. See üks põhjus, miks palju ekraaniaega on lapse arengule halb.
Ruumi ja aja tajumine on lapse arengus tihedalt seotud tähelepanu, mõtlemise ja eneseteadlikkuse arenguga.
Siit edasi ei tasu järeldada, et ekraanil kogetav virtuaalreaalsus (3D) oleks alternatiiv ja lapsele kasulik. Laps vajab päriselu kogemusi.
Lisaks saab lugeda siit:
https://www.taskutark.ee/m/pikkus-ja-ruum-kui-fuusikalised-uldmudelid/