Eesti haridusfoorum 25: Missuguseks kujuneb meie homne haridus?

Homses hariduses on rohkem vabadust, solidaarsust, võrdsust. Õpitakse mitmes eri kohas: koolimajas, veebis, muuseumis, spordi- või muusikaringis jm. Õpetaja on õppeprotsessi strateegiline juht. Õpilased õpivad probleeme lahendama.

5. detsembril toimus Tallinna ülikoolis foorum „Tulevikukool – avatud haridusruum“, millega tähistati Eesti haridusfoorumi (EHF) 25. aastapäeva. Tegemist oli põim- ehk hübriidfoorumiga, sest TLÜ aulas oli kohal vaid kümmekond inimest, seevastu ettekannete ja arutelude jälgijaid Youtube’i kanalil oli paarisaja ringis. Foorumit saab järele vaadata lingilt https://youtu.be/pRIqyMyCBpE.

Koolist saab õpistrateegiate ja logistikakeskus

EHF-i juhatuse liige Marju Lauristin keskendus oma ettekandes põhimõtetele, millest on Eesti haridusfoorum algusest peale lähtunud – et hariduses oleks rohkem vabadust, solidaarsust ja võrdsust. Konkreetsemalt tähendab see, et hariduse keskpunkti on tõstetud õppija – tema isik, huvid, vajadused, areng ning kõik muu tema ümber toimuv. Praegu peetakse sellist lähenemist iseenesestmõistetavaks, kuid varem on tulnud isegi ühele haridusministrile selgitada, et just õppijakesksus on suund, mida tasub järgida, meenutas ettekandja.

Lauristin rõhutas, et EHF on algusest peale lähtunud mõttest, et ei õpita ainult koolimajas, vaid ka muuseumis, spordi- või muusikaringis, kodus ja nüüd juba ka veebis. Kevadine distantsõpe näitas, et veebis õppimine ei ole utoopia, vaid reaalsus, sedastas Lauristin. EHF-i suvel tehtud uuringust selgus, et ligi kolmandik õpilastest lausa nautis iseseisvat õppimist. Siit ka küsimus: kas see kolmandik klassist ei peaks suurema osa ajast õppima iseseisvalt? Õpetajal jääks rohkem aega tegelda nendega, kes vajavad abi.

Kuid suvisest uuringust selgus ka, et koolid tulid distantsõppega toime väga erinevalt. Kus osati uut moodi õpetamise põhimõtted omavahel ja lapsevanematega läbi arutada ja kokku leppida, seal saadi hästi hakkama. Kus seda ei tehtud, läks nii õpetajatel, õpilastel kui ka vanematel raskeks. Sellest kogemusest näeme, kui tähtis on praegu ja ka edaspidi osata õppeprotsessi strateegiliselt planeerida, toonitas Lauristin, lisades, et tulevikukool on õpistrateegiate keskus ja õpetaja õpiprotsessi strateegiline juht. Distantsõpe andis strateegilise planeerimise suurepäraseid kogemusi ja nendest tuleb nüüd välja tuua see, mis sobib kõigile koolidele, märkis Lauristin.

Kui kiiresti või aeglaselt tuleks õppimises edasi liikuda? Kuidas hoida tasakaalus õppimist koolimajas, veebis, huviringides? Kuidas liikuda kolmes eri keskkonnas paralleelselt edasi nii, et õppijal areneksid kõlbelised põhimõtted, vastutusvõime, enesejuhtimise ja muutumise oskus? Kõiki neid seoseid peab õpetaja oskama õppeprotsessi strateegilise juhina jälgida ja suunata. Ta peab oskama õppimise aega ja kohta planeerida, panna õpilasi üksteiselt õppima ning aineõpetajaid ühiselt pingutama jne. See kõik meenutab keerukat logistikaülesannet ja eeldab õppeprotsessi strateegilise juhtimise koolitust, mida ülikoolid praegu veel ei paku, nentis Lauristin.

Kuid miks ei võiks õppeprotsessi planeerida arvuti? Marju Lauristin selgitas, et õppe planeerimine „ajuroboti“ abiga vähendaks nii õppija kui ka õpetaja omavastutust ja võib piltlikult öeldes viia selleni, et oskus vajutada rohelist, kollast või punast nuppu ongi kogu tarkus. Lauristin rõhutas, et elukestva õppe strateegias aastateks 2020‒2035 lähtutakse täpselt vastupidisest arusaamast, mille järgi jääb inimene õppides oma maailma keskpunktiks ja mõistab ennast ümbritsevat maailma ning arvuti on talle ainult hea abiline ja töövahend.

Haridus ja töö

Eesti haridusfoorumi 25. aastapäeva tähistamisel arutati ka hariduse ja töö seoseid. Vestlusringis osalesid infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu (ITL) juhatuse liige Ants Sild, ametiühingute keskliidu juhatuse esimees Peep Peterson, idufirmade ühenduse asutajate seltsi juhatuse liige Triin Kask, väikeettevõtete assotsiatsiooni EVEA esindaja Maire Forsel, Fiizy personalijuht Estel Pukk ja põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus.

Ants Sild nentis, et üldiselt on tööandjad Eesti hariduse arengu suhtes optimistlikud. Samas tõi ta välja, mida saaks teha paremini. Näiteks on vaja luua töökeskse õppimise uurimisrühm. Praegu tegeldakse üksisiku õppimisega, aga vaja on õpetada ka seda, kuidas õpib organisatsioon. Teiseks pidas Sild vajalikuks kokkulepet, et töötaja kõige olulisem pädevus on oskus probleeme lahendada. Sild märkis, et paljud töötajatele pakutavad koolitused on liiga lihtsad, vaja on sügavuti minevaid keerumakaid koolitusi. Kui Ants Sild küsis, kes peaks neid põhjalikumaid koolitusi tellima, pakkus Marju Lauristin, et tuleb luua tööministeerium, kes telliks selliseid koolitusi, sest need aitaksid teadusel ettevõtetesse jõuda. Ettevõtted ja ülikoolid vajavad riigi poolt partnerit, ütles Lauristin, lisades, et praegu kirjutavad Eesti teadlased majanduse kohta ingliskeelseid artikleid, mis võivad olla väga heal tasemel, kuid ei jõua meie ettevõteteni. Ants Sild lisas, et tasuta koolitused ei pruugi olla kõige viljakamad, ja pakkus, et võib-olla peaks inimene näiteks töötukassa koolitustele natuke ise juurde maksma ja nii oma huvi välja näitama.

Peep Peterson osutas, et haridusest rääkides mõeldakse meil ikka veel lastele, aga täiskasvanud vajavad samuti haridust, sealhulgas huviharidust. Inimestel peab olema võimalus õppida näiteks kokandust lihtsalt huvi pärast.

Peterson kinnitas, et töötajad tahavad õppida. Ta tõi näiteks ühe lennundusettevõtte, kus töötajad nõudsid streigi ähvardusel 35-protsendist palgatõusu, lõpuks leppisid aga kolme protsendiga, sest ettevõttes seati sisse põhjalik täiendusõppe süsteem ja selle läbijatel hakkas palk vastavalt tõusma. Töötajad olid selle süsteemiga väga rahul. Peterson lisas, et ka vanemad töötajad õpivad meelsasti. Kui 1990. aastatel oli veel selgelt näha, et noored õpivad vanematest kolleegidest palju kiiremini, siis praeguseks on see vahe märgatavalt vähenenud.

Tänapäeval on loomulik, et inimene vahetab elu jooksul paar-kolm korda ametit, ütles Peterson, ja see tähendab, et on vaja toetada inimeste ümberõppimist.

Triin Kask tõi välja idufirmade tähtsuse.Ta märkis, et Eestis on juba viis ükssarvikut ehk idufirmat, mille hind on üle miljardi dollari. Et selliseid idufirmasid juurde tekiks, on vaja õpetada õpilastele koolis probleemide lahendamise oskust, kasutades selleks näiteks STEAM-i ehk MATIK-u metoodikat. Triin Kask osutas, et firmad aitavad ka ise probleemi lahendamisele fookustatud õpet edendada. Nii on Taavi Kotka ellu kutsunud tüdrukute tehnoloogiaringi HK Unicorn Squad, gümnasistid saavad idufirma kogemusi omandada tehnoloogiaringis Codester.club, Cleveronil on robootikakool, Jõhvis noorte tehnoloogiakool jne.

Maire Forsel märkis, et probleemide lahendamist tuleks harjutada juba koolis. Ta tõi eeskujuks Tallinna 32. keskkooli, kus õpilased kuulavad mõnd ettevõtet külastades ka selle probleemid ära ning pakuvad mõne aja pärast selle ettevõtte probleemidele lahendusi. Nii harjutavad õpilased ettevõtlikku suhtumist.

Estel Pukk ütles, et meil ei ole vaja kurta selle üle, et meie õpetajad on vanad, sest nagu õppimine on ka õpetamine elukestev protsess. Eakas õpetaja on võimalus, mitte probleem. Näiteks paljud eakad kokad, kes ei jõua enam köögis pingelist tööd teha, on hakanud kokandust õpetama.

Teiseks ütles Estel Pukk, et tihti saab läbi suurejooneliste koolitamiste süsteemideta, sest ettevõtte enda edukad töötajad võivad olla sisekoolitajad. Sellisel juhul räägitakse näiteks kohvinurgas oma probleemist kogenud kolleegile ja tema abiga on 10‒15 minuti pärast mure lahendatud. Pukk arvas, et 100 töötajast 25 suudab tegutseda sellise sisekoolitajana, kes ei näita PowerPointi, vaid annab konkreetset nõu. Kui Eestis on üldse 600 000 töötajat, võiks 60 000 neist olla ju sisekoolitajad, pakkus Estel Pukk.

Roomet Sõrmus tõi probleemina esile inimeste rände maalt linna, mille tagajärjel on põllumajandusettevõtete juhid enamasti vanemad inimesed, kes peavad elukestvalt õppima, et kauem vastu pidada. Üks, mida põllumehed peavad õppima, on oskus oma tooteid müüa, sest müüa on tihti raskem kui toota, selgitas Sõrmus.

Mida räägiti eelfoorumitel?

Eesti haridusfoorumi 25. aastapäeva tähistaval foorumil tutvustati ka kahel eelfoorumil arutatut. 20. oktoobril toimunud eelfoorumil analüüsiti kevadise distantsõppe kogemust. 20. novembril oli teemaks personaalsed õpirajad digivahendeid kasutades.

Maria Erss ja Kristi Mets-Alunurm Tallinna ülikoolist andsid ülevaate personaalsete õpiradade ja digivahendite eelfoorumist, kus osalesid eri valdkondade inimesed, kaasa arvatud psühholoogid ja HARNO inimesed ning ajakirjandus.

Maria Erss selgitas, mille poolest erineb õppe individualiseerimine personaliseerimisest: individuaalsete õpiradade puhul liiguvad õppijad mööda eri teid ühise eesmärgi suunas, personaalsete radade puhul on aga õpilastel mitte ainult erinevad liikumisteed, vaid ka eesmärgid. Kas aga mõlemad ei vii ekstreemse individualismini, küsiti digiõppele keskendatud eelfoorumil. Vastuseks leiti, et personaalselt võib õppida ka teistega koos, sest igas klassis on alati sarnaste huvidega noori, kes saavad õppimises üksteist toetada.

Samal eelfoorumil toodi, et praegu pole paljudel õpilastel oma arvutit ja internetiühendus võib olla halb või hoopis puududa. Riik peab siin kiiresti appi tulema, oli eelfoorumi otsus. Kristi Mets-Alunurm lisas, et distantsõppe ja ka põimõppe lihtsustamiseks võiks kõigile koolidele olla ühine õppeplatvorm. HARNO-l on mitmesuguseid rakendusi, kuid selles suunas tuleks edasi minna. Eelfoorumil avaldati ka kartust, et arvutipõhine õpe annab õpilaste kohta liiga palju informatsiooni, sest õpilase iga liigutus salvestatakse. Samuti küsiti, kas arvuti koostatud õpianalüütika ei innusta stereotüüpset mõtlemist.

Distantsõppe teemal peetud eelfoorumil arutatud ideid tutvustasid EHF-i aastapäeva foorumil Ene-Silvia Sarv (õppejõu vaatepunkt), Viive Jüriso (lapsevanem), Aleksander-Eeri Laupmaa (õpilane) ja Urmas Heinaste (õpetaja). Lähema ülevaate sellest eelfoorumist leiab Õpetajate Lehest aadressilt https://opleht.ee/2020/10/kerilaudadel-uuriti-meie-hariduse-tulevikku/.

Ajaloolised neli haridusstsenaariumi

Tagasivaate Eesti haridusfoorumi ajalukku tegi EHF-i juhatuse liige Krista Loogma. Ta ütles, et EHF-i on asutamise algusest peale pakkunud meie haridusele välja tulevikuvisioone ning üks suurejoonelisemaid ja põhjapanevamaid neist on olnud 1997/1998. õppeaastal välja töötatud neli haridusstsenaariumi. Need näitasid, mis suunas võib Eesti ühiskond ja koos sellega ka haridus edasi areneda. Üks stsenaariumidest nägi ette turumajanduse võidukäiku ja sellele vastavalt üliedukate eliitkoolide teket, samal ajal kui ülejäänud koolid on jäetud saatuse hoolde. Teine stsenaarium nägi ette poliitiliste jõudude pidevat konkureerimist ja võimu pidevat liikumist käest kätte. Hariduses tähendanuks see lakkamatult algavaid haridusreforme, sest iga võimule pääsenud huvigrupp kehtestanuks hariduses oma põhimõtteid. Kolmanda stsenaariumi järgi jäänuks Eesti poliitikas peale konservatiivsed jõud ja see oleks tähendanud, et haridus muutuks minimaalselt. Neljandas stsenaariumis kujutati ette, et Eesti poliitilised jõud suudavad teha omavahel koostööd ning hariduses sõlmitakse pikaajalisi kokkuleppeid, mille tulemusel hakkab Eesti haridus kindlas suunas edasi arenema, ilma et uute valitsuste tulles midagi oluliselt muutuks.

Krista Loogma märkis, et praeguseks on Eesti haridus arenenud kõigi nelja stsenaariumi, kuid kõige rohkem neljanda stsenaariumi järgi. Poliitiliste jõudude pikaajalised kokkulepped on olemas ja nende väljenduseks on meie elukestva õppe strateegiad.