Eesti koolijuhtide ühendus sai 30-aastaseks

8. detsembril 1990 kogunes Estonia teatri saali 393 koolijuhti, et panna alus Eesti koolijuhtide ühendusele (EKJÜ). Kolme aastakümne eest valitsusele ja ülemnõukogule läkitatud nõudmised – tõsta haridustöötajate palgamäär 1,5-kordseks Eesti keskmisest töötasust ja lahendada vene rahvuskooli arenguprobleemid – on praegugi aktuaalsed.

Koolijuhtide esimene üldkogu rahvusooperi esinduslikus saalis kestis kaks päeva, 7. ja 8. detsembri. 

„Kadrina keskkooli direktor Otto Amer rõhutas, et koht peab olema soliidne, koolijuhid väärivad seda,“ meenutab Viljandi kesklinna kooli direktor Aavo Soopa, ühenduse asutajaliige, kes valiti ka esimesse juhatusse. „Tahtsime olla ja välja näha nagu soomlased. Hästi toekas abimees ühenduse sünnil oli Soome koolijuhtide ühenduse esimees Antero Penttilä.“ 

Muide, 2000-ndate algul manalateele läinud Penttilä jõudis Eestis käia kogunisti 350 korda. 

Tihe koostöö soomlastega algas juba varem, 1989. aastal sõlmisid lepingu Tallinna haridusamet ja Soome koolijuhtide ühendus. Soomlaste abi Eesti ühenduse ülesehitamisel ja integreerimisel rahvusvahelise koostöösse on raske üle hinnata. Vastastikused külaskäigud, arutelud innustasid meie koolijuhte. Meie direktorid osalesid ka Soome koolijuhtide üritustel. Aavo Soopa mäletab, et aastakonverentsil oli kohal isegi parlamendi spiiker, kes pakkus piduliku õhtusöögi.

„Rääkisime meiegi, et koolielu, õpetajaid ja koolijuhte võiks samamoodi tähtsustada, aga see pole senini õnnestunud!“ nendib Soopa.

DIREKTORITE NÕUKOGU

Koolijuhtide ühenduse eelkäija oli vabariiklik üldhariduskoolide direktorite nõukogu, mis loodi 1988. aasta juulis. Nõukokku valiti Helve Raik, Jüri Vene, Hain Hiieaas, Sven Sagris, Garri Trofimov-Suuk, Otto Amer ning hiljem täiendavalt Luise Sokolova, Nikolai Tšurilin, Ilja Tuhk. Nõukogu esimeheks sai Otto Amer, asetäitjaks Jüri Vene, sekretäriks Helve Raik. 

Aga koolijuhid käisid koos Nõukogude ajalgi, mõnes rajoonis ja linnas tegutsesid juba 1960-ndatel direktorite nõukogud. Üldjuhul kandis nende tegevus metoodilist iseloomu. Kogemuste vahetamise korras sõideti läbi peaaegu kogu Nõukogude Liit. Seega oli olemas juhtorgan, kuid puudus organisatsioon ja kindel liikmeskond, et tekiks ühtne aktiivne jõud haridusasjade ajamisel. 

Ettevalmistusteks kulus pea kogu 1990. aasta. Toimusid koosolekud Vaiblas, Häädemeestel, Türil, Tartus, Sangastes, korduvalt Tallinnas ja Kadrinas. Vastuseid otsiti kutsealastele, organisatsioonilistele, finantsilistele küsimustele, valmis ühenduse põhikiri ja muud dokumendid. Aasta lõpuks olid ettevalmistused tehtud ja esimene üldkogu saigi toimuda.

Esimesse juhatusse valiti 12 inimest: Hain Hiieaas (Tallinna reaalkool), Oleg Rumjantsev (Narva 12. keskkool), Vaido Kobrand (Aravete keskkool), Oskar Tuvik (Räpina keskkool), Aavo Soopa (Viljandi 4. keskkool), Jaan Saar (Aseri keskkool), Evald Laprik (EHA), Enn Siim (Kolga põhikool), Armas Merevoo (Lihula keskkool), Neeme Ellermaa (Pärnu Sütevaka gümnaasium), Arne Link (Kilingi-Nõmme keskkool), Jaan Reinson (Tartu 15. keskkool). Juhatusse valiti teenekad koolijuhid. Esimeheks sai Hain Hiieaas, vastutavaks sekretäriks Rapla keskkooli ja Viljandi Jakobsoni nim. 1. keskkooli juhtinud Evald Laprik, tehniliseks sekretäriks Tartu 5. keskkooli kauane juht Helve Raik.

Juba esimesel üldkogul näitasid koolijuhid oma soovi rääkida ühiskonnas jõuliselt kaasa. Ülemnõukogule ja vabariigi valitsusele saadetud pöördumises oli kirjas, et hariduse väärtustamiseks on vaja viia töötajate töötasu sõltuvusse haridusest, kahekordistada hariduskulude osa riigi eelarves, tõsta haridustöötajate palgamäärad 1,5-kordseks vabariigi töötajate keskmisest töötasust, kiirendada haridusseaduste vastuvõtmist ja lahendada vene ja teiste rahvuskoolide arenguprobleemid. 

„Ettepanekute mittearvestamine laostab moraalselt kooli ja võib luua olukorra, et koolijuhid ei suuda takistada koolitöö katkestamist õpetajate poolt,“ seisis pöördumises.

ÜHISED ARUSAAMAD

Aavo Soopa ütleb, et kolm aastakümmet koolijuhtide ühenduses on talle andnud suuri eeskujusid ja vahvaid kaaslasi, kellega koos on palju õpitud.

„90-ndate algul hakkas koolielu aktiivselt muutuma,“ räägib Soopa. „Nägin, kui raske ja valulik oli osal muutusi üle elada. Aastakonverentsidel oli tunda, et uus ja avatud maailm, mis meieni jõudis, tekitas mitmesuguseid arusaamu. Kui haridusminister rääkis seadustes plaanitavatest muudatustest, siis osa koolijuhte ootas, et antakse ülesanded, kõik on ära korraldatud, läheme kooli ja hakkame tegema. Aga et sa ise pead hakkama kõike tegema ja läbi mõtlema, kõigini ei jõudnud.“

Soopa sõnul on ühendusse kuulumisest olnud talle koolijuhina üsna palju abi. Algaastatel oli just ühendus kohaks, kus töötati välja ja sõnastati ühiseid seisukohti ning tekitati ühist arusaama. Kui oled üksinda keset muutusi ja pead otsustama, on raske, aga kui saad kokku teistega, kel samad mured, läheb kergemaks. 

„Kui oli vaja omavalitsustega arutada küsimusi, siis kujundasime koolijuhtidega ühise seisukoha. Ka ministeerium vajas seda. Siis polnud ju veel sotsiaalseid partnereid. Tollased ministrid Peeter Kreitzberg, Rein Loik olid väga koostööaltid. See oli ühise tee rajamine keerulises olukorras,“ lausub Soopa.

Pöördelise tähtsusega oli koolijuhtidele ka Avatud Eesti Fondi vahendusel 1993. aastal toimunud täiendkoolitusprogramm „Omanäoline kool“ ja sellest välja kasvanud võrgustik. 

„Õppisime õppekava tegema, saime meeskonnatöö oskused,“ sõnab Soopa. „Arenesimegi selle kaudu kõige rohkem. Programmis osalenuid pole enam palju tööle jäänud, aga see vaim ja teadmine on edasi kantud. Selle baasil on loodud ka uued haridussuunad. Eeskätt saime „Omanäolisest koolist“ oskuse, kuidas lasta lahti vanast ja uude maailma üle minna.“

Esimesel üldkogul ühenduse juhatusse valitud Jaan Reinson ütleb, et tol ajal ei osanud ta uut ülesannet veel tähtsustada. Pigem on see tagantjärele märgiline. „Aga kindlasti oli see minu elus oluline etapp. Ju olin Tartus silma paistnud, vanemad kolleegid hakkasid tagasi tõmbuma ja lükkasid mind ette. Siis tehti veel ettepanekuid, mitte ei trügitud ise ametisse,“ muheleb Reinson.

Poliitiline olukord Eestis oli väga pingeline. Algul kuulus ka Narva koolide esindaja ühendusse, aga hiljem sai piirkonnast valge laik.

„Ei teagi täpselt, kuidas tekkisid lõhed,“ sõnab Reinson. „Üritasime Tartu koolijuhtide ühendusega neid hiljem taas kaardile vedada, kutsusime külla ja nad tulidki. Aga asi jäi ikkagi vinduma ja vindub senini.“ 

Esimestel üldkogudel tekkis ka diskussioon, miks on organisatsiooni vaja. Reinsoni seisukoht oli ja on, et mitte keegi teine koolijuhtide asjadega ei tegele. 

Milleks ja kellele on ühendust vaja, on kirjas ka põhikirjas. Jaan Reinson osutab protokollile, mille on oma käega kirjutanud Helve Raik. 

„Põhieesmärkideks on koondada koolijuhte ühiseks tegevuseks – mis minu arvates ongi kõige olulisem –, osaleda hariduselu korraldamisel ja dokumentide väljatöötamisel, tõsta liikmete professionaalseid oskusi, kindlustada koolijuhtide majanduslike ja õiguslike huvide kaitsmine, hoolitseda koolijuhtide elu- ja töötingimuste eest,“ loeb Reinson protokollist.

ÕPPEJUHID VÕETI PUNTI

Algaastatel võitlesid koolijuhid ka selle eest, et õpetajate liit saaks tugevad jalad alla, lõid kaasa haridusfoorumi asutamisel, õpetajate kongressi korraldamisel. Tartu koolijuhid hakkasid aga juba 1995. aastal ka selle peale mõtlema, et õppealajuhatajadki tuleb ühendusse võtta. Nüüd on nad organisatsiooni täievolilised liikmed. 

Jaan Reinson kandideeris 1999. aastal ka ühenduse juhatuse esimeheks, aga jäi ühe häälega Martin Kaasikule alla ja temast sai aseesimees tosinaks aastaks.

Reinson meenutab, et sel ajal korraldas juhatus veel ise algusest lõpuni üldkogusid, polnud professionaalseid ürituste korraldajaid. Reinsoni roll oli otsida esinejaid. Juhatuse õlul oli ka koolituste vedamine. Rootslaste vahendusel õnnestus Eestisse tuua Uus-Meremaa koolijuhid kooliuuendusest rääkima, kuigi nad siia saada oli päris kulukas.

Kulukas oli ka meie koolijuhtide osalemine rahvusvahelistel koolitustel. Algul toetasid meid soomlased ja rootslased. Kuni jõudsime ise uue aastatuhande alguseks paremale järjele ja saime varsti juba rahvusvaheliste tähtsündmuste korraldajaks.

„Meie jaoks oli suursündmus 2002. aasta Euroopa koolijuhte ühendava katusorganisatsiooni ESHA üldkogu korraldamine Tallinnas,“ nendib Jaan Reinson. Algselt pidi aastakonverents toimuma Prantsusmaal, kuid nad loobusid ja ettepanek tehti Eestile. 

„Oli julge avantüür selline asi nii ruttu ette võtta, aga sai ära tehtud,“ on Reinson rahul. „Saime tohutu kogemuse ja rahvusvahelisi kontakte. Ei saa vaid oma mätta otsas asju ajada.“

Suurürituse korraldamine oli keerukas juba seepärast, et tol ajal polnud veel kohti, kuhu nii palju rahvast ära mahuks. Tervituspeol Olümpia hotellis oldigi nagu silgud pütis!

Ka Eesti üldkogude tegemisel oli ruumimure. 

„Tollal oli põhimõte saada kokku eri paikades, aga raske oli leida maakondades kohta, kuhu mahuks kõik ära,“ täheldab Reinson. „Praegu on kõigis maakondades sellised kohad olemas, seepärast natuke kriibibki hinge, et nüüd oleme kogu aeg Pärnus aastakonverentsidel.“

Aavo Soopa lisab: „Praegu püüame igapäevaelu küsimusi lahendada maakondades. Üle riigi kohtuvad koolijuhid vaid korra aastas konverentsidel. Aeg on muutunud ja palju reguleeritud ning pole enam varasemaid muresid. Kuid tulnud on uued probleemid. Näiteks kaasava hariduse valukohad. Kui koolijuhid oleksid õigel ajal öelnud, et sellisel viisil ei saa seda rakendada, ehk oleks veel mõeldud. Meie huvi pole takistada uuendusi, vaid soovime, et kõik ellu jääksid.“

EKJÜ auliikmed

• Ferdinand Eisen
• Antero Penntilä
• Otto Amer
• Leonid Fiveger
• Rein Rebane
• Evald Laprik
• Helve Raik 
• Jaan Reinson
• Martin Kaasik

KÜSITLUS

Mis iseloomustab aega, mil juhtisite koolijuhtide ühendust?

REIN REBANE,
EKJÜ esimees 1992–1999, endine Tallinna inglise kolledži ja Rocca al Mare kooli direktor, praegu emeriitdirektor ja nõukogu liige: 

Oli seadusloome aeg. Haridusministeeriumi ja koolijuhtide seisukohad olid nii erinevad, et käis võitlus erinevate asjade nimel ja eest. Väga paljud reeglid tulenesid eelmisest ajast. Me ei tahtnud neid kaasa võtta. Aga masinavärk käis eelmise aja tempos edasi ja sellest tuligi võitlus.

Hiljem läks rahulikumaks ja on saanud mõistlikult kulgeda koos ministeeriumiga.

MARTIN KAASIK,
EKJÜ esimees 1999–2008, endine Jüri gümnaasiumi ja Laagna gümnaasiumi direktor, praegu EKJÜ tegevsekretär:

Olime oma ühendusega saavutanud haridusmaastikul vaieldamatult peamise partneri staatuse ja kaasatud kõigi haridusregulatsioonide väljatöötamisse. Püüdsime otsustajatele nõuga abiks olla ja kui kuulda ei võetud, siis kritiseerimisega ei koonerdanud. Tolle aja koolielu seisu olen ikka markeerinud Johannes Käisi saja aasta taguse ütlemisega: „Viimaste aastakümnete kasvatussüsteemi, pedagoogika suurem viga oli – kindla juhtiva mõtte puudumine. Igaüks, kes koolile lähemal seisis, imestas mitmekesisust kasvatusviisides, koolitüüpides, kirjut segu õppeainetes ja kooli sihtides. Näis, nagu oleks kasvatuspõld sõjaväljaks olnud, kus mitmesugused, tihti üksteisele vastupidi käivad õppeviisid, kasvatusvõtted ja programmid võitlesid.“

Suuremate väljakutsete ja saavutustena nimetan koolijuhtide tähtajaliste töölepingute seaduse tühistamist, koolide rahastamise (pearahasüsteemi) põhimõtete paranemise ja rahvusvahelisel tasandil tegija staatuse saavutamist – meile usaldati esimesena idablokist Euroopa koolijuhtide assotsiatsiooni aastakonverentsi korraldamine Tallinnas 2002. aastal.

Tänan kõiki koolijuhte koostöö ja panustamise eest ja õnnitlen ühenduse 30. sünnipäeva puhul.

TOOMAS KRUUSIMÄGI,
EKJÜ esimees 2008–2019, Tallinna inglise kolledži direktor:

Seadsin prioriteediks kolm tegevussuunda.

Esiteks hariduselu edendamine – partnerlus, koostöö, aga ka kriitilise sõbra roll suhetes HTM-iga. Mõned teemad, mis püstitasime, on kahjuks aktuaalsed ja lahendamata senini. Kolm näidet. Tõstatasime lõpueksamite vajalikkuse ja seotuse asjakohasuse kooli lõpetamise tingimustega. Eelmine õppeaasta tõestas, et katastroofi ei järgnenud. Tõstatasime küsimuse õpetajate arvestusliku nn kontakttundide arvu langetamiseks 21 tunnilt 15-le, sest õpetaja roll on kaasava hariduse ja tänapäevase õpikäsituse kontekstis muutunud. Olen rõõmus, et ettepanekut on hakanud toetama ka Tartu ülikool eesotsas professor Margus Pedastega. Kolmanda suure teemana hoidsime soojana järelkasvu ja töötingimuste teema nii õpetajate kui koolijuhtide kontekstis. Loomulikult osalesime töörühmades ja andsime oma arvamuse kõikidele olulistele ettepanekutele.

Teine prioriteet oli organisatsiooni areng. Fookus oli osalusaktiivsuse kasvul ning liikmeskonna kasvatamisel. EKJÜ muutus üksikliikmete organisatsioonist koolijuhtide piirkondlike organisatsioonide katusorganisatsiooniks. Esimene etapp oli edukas. Teine etapp, kõikide oluliste koolijuhtide organisatsioonide liitumine EKJÜ-ga on mitmesugustel subjektiivsetel põhjustel edasi lükkunud. Loodan väga, et see etapp leiab lähitulevikus lahenduse. Oluline on märkida ka EKJÜ aastakonverentsi kasvamist Eesti haridusjuhtide konverentsiks, mis toob kokku haridusjuhid alus-, üld- ja kutseharidusest, kohalikest omavalitsustest ja riigiametitest. Eesmärk sai kuhjaga täidetud, kui teha järeldus osalejate arvu ja nõudluse põhjal. Otsus kaasata loominguline ja kogemustega partner Endrik Randoja ja Confent on riske õigustanud.

Kolmas prioriteet oli koostöö ja mõju suurendamine ESHA-s (European School Heads Association). Koostöö kolleegidega on oluline mitte ainult riigi sees. Meie hariduse edulugu teeb selle mõnevõrra lihtsamaks, sest oleme koos Soomega heas nimekirjas. Kuid mõju kasvatamine ja poliitikate mõjutamine eri riikide esindajate seas on suur väljakutse. On hea tõdeda, et praegu meie arvamust oodatakse, meid kuulatakse ja meie arvamusega arvestatakse. Ühe tõestusena toon ESHA konverentsi korraldamise õiguse saamise  2018. aastal, mille programmi ja korraldust senini kiidetakse ja eeskujuks seatakse. 2018. aasta Tallinna konverents oli kõigi aegade suurima osalejate arvuga ESHA konverents. Loodan, et ühel päeval on ka meie riigi koolijuht ESHA juhatuse liige.

URMO UIBOLEHT,
EKJÜ esimees alates 2019, Tartu erakooli juhatuse esimees: 

Põhiteemad on jäänud hariduses üllatavalt sarnaseks sellega, mis oli aktuaalne 30 aastat tagasi. Võib-olla vaatasime siis rohkem väljapoole, nüüd vaadatakse ka meie poole. 

Praegu on rohkem kui kunagi varem fookuses suured muutused kooli kui institutsiooni juhtimisel ja juhtimise kvaliteedi küsimused. Muutuste juhtimine on kujunenud üheks peateemaks. Kool on muutunud ja muutub veel. Oleme terve selle aasta toimetanud erilises olukorras ja on tulnud leida uusi töömeetodeid, -lahendusi, toimunud on justkui digirevolutsioon – Tiigihüpe 2.0. Meie kõigi prioriteetseks panuseks kõikide nende muutuste kõrval on kujundada heaolu loov õpikeskkond õppijale ja tagada nüüdisaegne töökeskkond õpetajatele.

Loomulikult on tähtis märksõna koostöö. Peame olema tihedas suhtluses HTM-i ja HARNO poliitika kujundajate ning elluviijatega. Loodan, et koolijuhid on heaks koostööpartneriks ja n-ö rohkem paadis, nii sisuloome kui arenduste osas.

Edasised plaanid on seotud koolijuhtimise maine kujundamisega. Levitame käsitlust koolijuhist kui tippjuhist. Koolijuhi karjäärimudelis peaks olema heade juhiomadustega juhtidele võimalused valdkonnasiseselt ja ka väljaspool. Mitte ainult, et ootame tippjuhte koole juhtima, vaid ka koolijuhid peavad saama tippjuhtideks. 

Peame soodustama haridusasutuste juhtide omavahelist koostööd ja jagama häid kogemusi. Seisma hea, et juhtide pädevused ja professionaalne areng oleks toetatud kogu ametiperioodi vältel. Juhtimiskvaliteedi kõrval on meie üks prioriteete koolijuhi eneseusu kasvatamine. Peame olema oluliselt avatumad ja julgemad tutvustamaks Eesti hariduse edulugu, milles saab kindlasti kandvaks teemaks koolijuhtimise temaatika.