Haridusteadlased vaatlevad kooli kohanemist koroonapiirangutega

Pärast ligi aastat elu koroonaviirusega peetakse nii Eestis kui mujal maailmas mitmeid teaduskonverentse, kus kogetut analüüsitakse ja tulevikuarenguid arutatakse. Haridusteadlased alustasid aga esimeste kokkuvõtetega juba augustis, uue (distants)õppeaasta künnisel.

Kohe kui kevadised õppetunnid olid veidi läbi seeditud, korraldas Tartu ülikooli haridusteaduste instituut koostöö Riia tehnikaülikooli ja Utrechti ülikooliga veebikonverentsi „Kuidas (ümber) mõtestada õppimist ja õpetamist ebakindlatel aegadel?“. Lähtekohaks oli pandeemiast tingitud vajadus viia õpetamine veebi. Konverents tugines kahele osaliselt veebiõppena toimuvale magistriõppekavale: haridustehnoloogia magistriprogramm Tartus ja e-õppe tehnoloogiate magistriprogramm Riias.

Teaduskonverentsile kohaselt räägiti teoreetiliselt veebipõhise õppe disainimisest ja kitsaskohtadest, tasakaalupunkti leidmisest veebi- ja kontaktõppe vahel ning veebipõhise õppe väljakutsetest. Esindatud oli ka praktiline pool – sõna said programmis osalenud õppijad, kes ühelt poolt kogesid veebipõhist õpet Tartu ülikoolis või Riia tehnikaülikoolis ja teiselt poolt olid ise õpetajateks erinevates üldhariduskoolides, kus neil tuli korraldada distantsõpet.

Konverentsi publikuks oli üsna suur ja kirev rahvusvaheline seltskond – pandeemiaolukord on muutnud haridustehnoloogia kogu maailmas kuumaks teemaks ning selle õppimise vastu on elav huvi. Väärib ehk rõhutamist, et Tartu ülikoolist magistrikraadi saav haridustehnoloog ei ole IT-spetsialist, kes tegeleb seadmete hankimise, programmide installeerimise ja süsteemi administreerimisega. Ta pole ka õppedisainer, kes ise e-kursusi koostab. Haridustehnoloogia magistriõpe on mõeldud tavalisele õpetajale, kes soovib tehnoloogiat pädevalt ja enesekindlalt oma õpetamises rakendada. Õppijate seast leiab küll lisaks haridustöötajatele nii endisi programmeerijaid kui ka koduperenaisi, kes soovivad oma lastele anda kvaliteetset koduõpet.

Kireva seltskonna praktikute aruteludest jäid korduvatena kõlama kolm mõtet:

• e-keskkondi ei tohi olla palju ja nende valik tuleb õpetajatel omavahel kokku leppida,
• distantsõppel peab nii koolipäev kui õppetund peab olema teistmoodi üles ehitatud kui tavaõppes,
• hindamine peab olema paindlikum ja individuaalsem, küsimused väga täpselt läbi mõeldud.

Omaette arutlusteema oli õppevideod. Praktikute soovitus teistele õpetajatele oli mitte panna liialt rõhku oma videote täiuseni lihvimisele. Õpilase jaoks on oma õpetaja salvestatud video isegi väikeste tehniliste konaruste korral parem ja kasulikum kui tipp-professionaali lihvitud toode. Iseenda ekraanilt nägemisega peab õpetaja muidugi harjuma ja sellele aitavad kaasa regulaarsed videokoosolekud.

Liit- ja virtuaalreaalsus

Konverentsil tutvustati ka uudseid ja kiiresti arenevaid õppimist toetavaid tehnoloogilisi lahendusi nagu liitreaalsus ja virtuaalreaalsus. Selle kohta võtsid sõna mõned õpetajad, kes ütlesid, et nende ainet pole võimalik distantsilt õpetada. Teadlased nõustusid: tehnoloogia ei suudagi tõepoolest kõike. Eriolukorras on meil vaja järele mõelda, kas tuleks üritada kõike tavaprogrammis kokku lepitut teha või saab teha valikuid.

19. novembril, kui uus õppeaasta juba täies hoos, korraldas Tartu ülikooli haridusteaduste instituut traditsioonilise Peeter Põllule pühendatud haridusteadusliku teemapäeva, pealkirjaks „Õppimine ja õpetamine eriolukorras: kevad 2020 lasteaiast kõrgkoolini“. Ka see oli tänavu seotud erilise ajaga ja uutmoodi õppimisega. Siin jagasid praktikute kogemuslugusid Tartu lasteaed Terake, Tartu erakool, Jõgeva põhikool, Kuressaare ametikool ning Tartu ülikooli arvutiteaduste instituut.

Mõistagi olid kogemused erinevad. Põhikooliõpilane erineb täiskasvanud tudengist. Sellegipoolest nõustusid kõik esinejad, et distantsõppe korral jääb õpetajal õppijate ja õpilaste kohta palju infot saamata. Raske on märgata, millisel hetkel õpilased väsivad, mis valmistab raskusi ja kuidas materjale kasutatakse. Et õpetajal ei tekiks arvutiga rääkimise tunnet, võiks kehtida kokkulepe, et kõik lülitavad videopildi sisse.

Praktikud tõdesid, et isegi täiskasvanud õppijatel on raske tunnistada, et nad ei saa päris kõigest aru ja vajavad abi. Seega on väga tähtis küsida pidevalt tagasiside küsimine, kaduma kippuvate õpilastega personaalne tegelemine, julgustamine ja igal võimalikul viisil kinnitamine, et õpetaja on õpilase jaoks olema. Seejuures toodi välja, et „murelaste“ korral digiloengute kasutamine, võimalus rahulikult ja korduvalt seletust üle vaadata, andis kohati väga häid tulemusi ja väärib meetodina kasutust ka edaspidi. Positiivse poole pealt lisaks on kindlasti plaanis edaspidi asendustundide asemel kasutada videoloenguid ‒ näiteks juhul, kui õpetaja haigestub.

Keegi ei vaielnud vastu asjaolule, et kohanemiseks uute oludega polnud sisuliselt üldse aega – osas asutustes mindi distantsõppele üle sisuliselt ühe ööga. Puudusid töövahendite, mida tuli kiirkorras ise otsima ja katsetama hakata. Eelisolukorras olid need, kes olid varem teinud e-õppe päevi. Õppetunnina plaanitakse kasutada ka edaspidi organiseeritud e-õpet, mis hästi läbi viidult suurendavad õpilaste isesiva õppimise harjumust. Kutseõpetuse valdkonnast toodi üheks õppetunniks vajadus paigutada arvutiõpe ja töökeskkondade tutvustus kohe aasta algusesse, et luua õpilastele parem tehniline ettevalmistus.

Tõdeti ühiselt, et ekraani ees olemine on intensiivne – kaks tundi ekraaniaega võib anda terve täistööpäeva väsimuse. Ekraani- ja digiväsimus on midagi, millega tuleb teadlikult tegelda nii õpetaja kui õpilase poole pealt. Täiskasvanud õppijate osas soovitati ekraaniaja alternatiivina audioloenguid, mis võimaldavad lektoril salvestuse ajal liikuda, nagu ollakse harjunud tavaõppes. Tundide ettevalmistajatele soovitati panna telefoni meeletuletus, et tõusta püsti ja liigutada. Rõhutati vajadust selgelt piirata tööaega ja anda aru, et distantsõppe korral ei saa ajaplaneerimisest üle ega ümber.

Kindlasti on distantsõppe korral vaja hoida üleval sotsiaalset poolt. Ei õpita ainult tunnis. Digitunni sessioon peaks sisaldama ka vahetundi, nii et tasub avada digikanalid pisut enne tunni algust ja hoida need lahti ka pärast tunni lõppu. Väga hästi töötas ka lasteaialastel nädalaste digihommikuringide läbiviimine, kuigi sõltuvalt laste vanusest nõuab süsteemi väljatöötamine harjutamist ning uuesti ja uuesti proovimist.

Kahtlemata pani eriolukord ja distantsõpe eri osapooli õpetamist ja õppimist teisiti vaatama. Õpilased hakkasid hindama kooliskäimist. Suurenes oluliselt õpetajate digipädevus, julgus olla loovam ja katsetada mitmesuguseid lähenemisi. Paranes meeskondades koostöö ja teineteise toetamine – selleta hästi hakkama saada polnud võimalik. Õpilaste veebipõhine koostöö jõudis uuele tasemele ühiste voogedastustega ning nad said häid kogemuse tehnoloogia eesmärgipärasest kasutusest.

Aruteludes leiti, et COVID-19 teine laine on haridussüsteemis mõnevõrra erinev. Distantsõppe perioodid on seni olnud lühemad ja rohkem on kasutusel vahetustes õpet. Süsteemseks õppe planeerimiseks ja ümber organiseerimiseks on nüüd kevadised kogemused ja saab rohkem rõhku panna kvaliteedile. Samas oleks üldhariduskoolide õpetajatele vaja oluliselt rohkem uurimistööle tuginevaid hästi töötavaid ja praktilisi lahendusi – see on eesmärk, mille poole ühiselt püüda.

Konverentsi toetas Erasmus+ projekt „MA in Educational Technology: A New Online Blended Learning Program for New Member States”.