Jõustava õpikeskkonna mudel kutseõppes

Viimastel aastatel on haridusteadlaste tähelepanu pälvinud selline mõiste nagu jõustav õpikeskkond (ingl powerful learning environment). Alljärgnevalt keskendume Belgia haridusteadlase Inge Placklé ja tema kolleegide jõustava õpikeskkonna mudelile, mis on koostatud just kutseharidust silmas pidades.

Jõustava õpikeskkonna all mõistetakse autentset, õppijale tähenduslikku ja ennastjuhtivat õppimist toetavat keskkonda. Silmas peetakse nii uute teadmiste omandamist, õppima õppimist kui mõtlemisoskuste arendamist.

Jõustav õpikeskkond kutseõppes eeldab õppijakeskset lähenemist:

• õppija ja tema kutsealase identiteedi asetamine õppe keskmesse,
• võimaluste loomine õppija võtmepädevuste arendamiseks,
• väljakutseid pakkuvad ja autentsed õpiülesanded,
• kohandatud ja toetatud õpe ning
• positiivne ja turvaline õpikogukond.

Kõik tunnused selles mudelis on tihedalt läbi põimunud ning üksteist vastastikku toetavad.

Keskmes kutsealane identiteet

Õppija ja tema kutsealase identiteedi arendamine on jõustava õpikeskkonna mudeli keskmes. Käsikäes peavad käima erialateadmiste ja -oskuste praktiseerimine ning professionaalsete hoiakute ja väärtuse kujundamine. Õppe sisus väärtustatakse erialaste ja üldoskuste lõimingut, õpilastele luuakse võimalusi oluliste ja tähenduslike probleemide lahendamiseks ning autentseks töökogemuseks. Olulised on ka valiku-, osalus- ja otsustusvõimalused ning õpitu mõtestamine dialoogis õpetajate ja juhendajatega.

Positiivne ja turvaline õpikogukond on tegelikult kõigi jõustava õpikeskkonna tunnuste ilmnemise eeldus. Soojad ja toetavad suhted, õpilaste võimetele, tugevustele ja tegelikele vajadustele toetumine – selline keskkond ei kujune iseenesest. Kutseõpetajal on siin võtmeroll. Eeskätt peab õpetaja uskuma, et kõik õpilased on võimelised õppima ja tema ise õpetajana on võimeline kõiki õpetama. Grupikliima kõrval on oluline ka üld- ja praktiliste ainete õpetajate koostöö, samuti kooli ja kogukonna partnerlus. 

Jõustavale õpikeskkonnale on omane, et õppijale luuakse võimalused enesereguleeritud ja koostöiseks õppimiseks ning probleemilahendusoskuste arendamiseks. Õppijad peaksid olema õppeprotsessis aktiivsed: seadma ise eesmärke, planeerima ja viima läbi tegevusi. Seda toetavad enesevaatlus ja refleksiivne dialoog õpetajaga. Sedamööda, kuidas õppijate eneseregulatsiooni oskused arenevad, antakse neile järk-järgult rohkem vastutust oma õppimise eest ning vähendatakse välist toetust.

Jõustavas õpikeskkonnas on hinnas praktiline õpe – igapäevaelu ja kutsepraktikaga seotud ülesanded. Neid saab lahendada realistlikes töösituatsioonides õppetöökodades või praktikabaasides. Praktiliste kutseoskuste omandamise kõrval on aga tähtis ka õpitavast arusaamine. Jõukohast pingutust pakkuvad ülesanded – koos õpi- ja töökogemuse reflekteerimisega – saavad olla õppijale tähenduslikud, tuua kaasa arengut ning ehitada üles kutsealast identiteeti.

Võtmeküsimus on tasakaal

Tänapäeva kutseõppijad on väga mitmekesised nii kultuurilise ja keelelise tausta, huvide, väärtuste, vajaduste, sotsiaalmajandusliku staatuse, õpikogemuste kui akadeemilise valmisoleku poolest. Õppimise toetamine, juhendamine ja hindamine peaks neid eripärasid arvestama ja olema vastavalt kohandatud. Kutseõpetaja ülesanne on selgitada välja õppijate varasemad teadmised, toetada teadmiste vahel seoste kujunemist ja refleksiooni. Aga oluline on olla ka ise kutsealaste pädevuste ja hoiakute eeskuju. Õpetaja tagasiside fookus peaks olema õppe-eesmärkide seadmise toetamisel ja õpiväljundite hindamisel.

Kutsekoolis on õpingute katkestamiseks palju riskitegureid: varasem ebapiisav haridustase, puudulikud sotsiaalsed oskused, kasin keeleoskus, erivajadused, vale karjäärivalik. Jõustava õpikeskkonna mudel suunab tähelepanu õppijate eriomadustelt õpikeskkonna elementidele. Jõustav õpikeskkond on Placklé ja kolleegide sõnul seotud õppijate kaasatuse ja rahuloluga: need kutseõppijad, kes kogevad oma õpikeskkonda enam jõustavana, on kaasatud ning ka õpingutega enam rahul.

Tasub silmas pidada, et õpilased ja õpetajad võivad jõustava õpikeskkonna elemente erinevalt tajuda ja väärtustada. Näiteks on leitud, et kui õpetajad peavad oluliseks toetatud ja kohandatud õpet, siis õpilased võivad õppe diferentseerimist lisaülesannete või valikuliste tegevuste näol tajuda hoopis ebaõiglusena. Kui õpetajad rõhutavad eneseregulatsiooni- ja probleemilahendusoskuste arendamise olulisust metakognitiivse suunamise kaudu, siis õpilased on huvitatud pigem praktilisest tegevusest, mitte probleemide analüüsist või refleksioonist, kuigi just need on kutsealase identiteedi kujundamisel määravad. Seega on vaieldamatult üks väljakutse tasakaalu leidmine jõustava õpikeskkonna tunnuste vahel.

Tutvu:

• Placklé, I., Könings, K. D., Jacquet, W., Struyven, K., Libotton, A., van Merriënboer, J. J. ja Engels, N. 2014. Students’ preferred characteristics of learning environments in vocational secondary education. International Journal for Research in Vocational Education and Training.
• Placklé, I., Könings, K. D., Jacquet, W., Libotton, A., van Merriënboer, J. J. ja Engels, N. 2018. Students embracing change towards more powerful learning environments in vocational education. Educational Studies, 44(1).
• Placklé, I., Könings, K. D., Struyven, K., Libotton, A., van Merriënboer, J. J. ja Engels, N. 2020. Powerful learning environments in secondary vocational education: towards a shared understanding. European Journal of Teacher Education, 43(2).