Kas väljundipõhine õpe saab olla väärtuspõhine?
Minu artikkel tõukub kaitseväe akadeemia õppemetoodilisest konverentsist „Väärtuspõhine õpe“. Väärtuspõhine õpe üritab saavutada muutusi õppuri mõtlemist ja käitumist kujundavates tunnetes, suhtumises ja väärtustes. Aga kaitseväe akadeemias lähtutakse väljundipõhise õppe põhimõttest, mis seab esikohale empiiriliselt mõõdetavad õpiväljundid: teadmised, oskused ja hoiakud, mille õppur peab õppeprotsessi käigus omandama ning mille olemasolu ja taset on võimalik tõendada ja hinnata.
Kuigi väärtuste mõiste on hägune ja sõltub uurimismeetodist, võib väärtusi defineerida kui indiviidi jaoks olulisi uskumusi, mille järgi ta korraldab enda ja teiste elu ning millele tuginevad normid ja põhimõtted, mida ta järgib. Krathwohl, Bloom ja Masia töötasid afektiivsete õpiväljundite, st väärtusi väljendavate hoiakute, taksonoomia ja hindamismeetodid välja juba 1956. aastal, kuid nende hindamine on endiselt problemaatiline. Seepärast tasub küsida, kas afektiivsed õpiväljundid on üldse objektiivselt hinnatavad ja kas neil on kohta väljundipõhises õppekavas või tuleb leppida seisukohaga, et hariduses ei olegi kõik täpselt hinnatav ja ülikoolis omandatakse paljut, mida ei saa mõõta, aga mis on tähtis hilisemas elus.
Kõrghariduses hinnatakse eelkõige teadmisi ja hoiakute mõju hinnetele on väike või puudub hoopis. Õppimise ja töökogemusega kaasneb enamasti terve hulga oskuste, teadmiste, harjumuste omandamine, mis on küll soovitavad, ent mitte lävendi põhimõttel nõutavad ega hinnatavad. Siia kuuluvad eelkõige hoiakud.
On tõestatud, et teatud hoiakud aitavad kaasa töösooritustele. Teadmistest ja oskustest ei piisa, kui neid ei väärtustata või nende rakendamiseks ei jätku tahet. Hoiakute tähtsus ilmneb eelkõige ülekantavate oskuste või üldpädevuste kontekstis. Muudest valdkondadest enam pööratakse väärtuste arendamisele ja hindamisele tähelepanu tervishoius ja säästva arengu hariduses ning sotsiaalhoolekandes. Ka kaitseväe akadeemias nenditakse väärtuste tähtsust, kuid vähemalt õppekavadest neid ei leia.
VÄÄRTUSSÜSTEEMID ON ERINEVAD
Margit Sutrop väidab, et väärtustevaba haridus ei ole võimalik, sest juba õpetamise eesmärgid, teemad ja hindamine on tuletatud mingist väärtussüsteemist. Samas nendib ta, et väärtuste mõiste on ebaselge, väärtussüsteeme võib olla väga erinevaid ja väärtustele võib läheneda nii absolutistlikust, relativistlikust kui pluralistlikust vaatepunktist. Kaitseväe akadeemia lähenemine on selgelt absolutistlik, sest akadeemial ja kaitseväel on fikseeritud põhiväärtused, millest lähtuda. Seega peaks väärtuskasvatus kaitseväe akadeemias olema midagi muud kui õppurite abistamine nende oma väärtustes selgusele jõudmises ja isikliku väärtussüsteemi loomises.
Väärtushinnangute muutused ühiskonnas on teinud koolid hoiakute õpiväljunditena kehtestamisel ettevaatlikuks. Hoiakuid peetakse õppurite eraasjaks ja nende kujundamist tänapäeva pluralistlikku ühiskonda sobimatuks indoktrineerimiseks. Kooli väärtuste propageerimine võib olla vastuolus õpilaste kultuuriliste erinevuste ja iseseisvuse väärtustamisega. Samuti arvatakse, et hoiakute kujundamine on pikaajaline protsess, kus tulemusi pole võimalik ühe kursuse vältel saavutada. Kuna väärtustevaba õpetamine on võimatu, on väärtuskasvatusest saanud osa „varjatud õppekavast“ (hidden curriculum), mida arendab kooli kultuur ning õpetajate ja õpilaste suhted. Tihti ei ole õpetajad oma mõjust õpilastele ise teadlikud ja ammugi ei osata õpilaste hoiakuid mõõta.
2016. aastal läbi viidud uuringu andmetel usuvad ka Eesti õpetajad, et ühtede väärtushinnangute eelistamine teistele on võimatu või seda ei tohiks koolis propageerida. Samuti ei ole Eesti õpetajatel ühtset arusaama, kas, kuivõrd ja kuidas väärtusi kooli kaudu muuta saab. Kooli ametlikke väärtusi peetakse üldjuhul formaalsuseks ja arvatakse, et kooli võimalused õpilaste väärtusi muuta on tagasihoidlikud.
KUIDAS MÕÕTA HOIAKUID?
Omaette probleem on hoiakute mõõdetavus. Me ei saa parandada midagi, mida me ei saa mõõta, aga hoiakute mõõtmise ja hindamise keerukus on kurikuulus ning selle valiidsus seatakse sageli kahtluse alla. Kuna hoiakuid on sisuliselt võimatu otseselt mõõta, hinnatakse neid kaudselt: õppuri kirjeldatud või demonstreeritud valikute ja tegevuste põhjal ning selle alusel, kuivõrd ta oskab mingis situatsioonis tundeid, väärtusi, eetikat ja moraalseid kohustusi tuvastada. Seejuures tekib oht, et hindaja ei märka olulisi detaile või tõlgendab õppuri käitumist valesti, aga õppur ei pruugi osata oma tegelikke tundeid mõista või selgitada. Hindamismeetodina soovitatakse ka portfoolioid ja refleksiooni, kuid kui õppuri hoiakud mõjutavad tema hinnet, võib ta teeselda hoiakuid, mis tagavad hea hinde. Mitmed autorid leiavad siiski, et õppeprotsessi või gruppi tervikuna saab hinnata anonüümsete grupiküsitluste abil. Kuna just hindamine mõjutab õppimist kõige rohkem, soovitatakse kasutada väärtuste hindamist hoopis õppurite hoiakute kujundamise vahendina, kuid tekib kahtlus, kas selline meetod on väljundipõhise hindamise ideega päriselt kooskõlas.
Afektiivsete õpiväljundite taksonoomiat ja hindamismeetodeid tuntakse endiselt halvasti ja vaidlused nende õpiväljundite hindamise üle jätkuvad. Minu meelest on iseloomulik, et e-kataloogi ESTER andmetel on Krathwohli, Bloomi ja Masia raamat Eestis saadaval ainult Tartu ülikooli haridusteaduste instituudis.
Õpiväljundeid, mida ühes koolis peetakse väärtusteks või hoiakuteks, võidakse teises koolis pidada oskusteks.
Hoiakud ja neid mõjutavad väärtused on nii õppetöö kui töösoorituse seisukohalt väga olulised. Väljundipõhises õppekavas peavad kõik õpitulemused, ka hoiakud olema objektiivselt mõõdetavad, kuid hoiakute objektiivne hindamine on mitmel põhjusel problemaatiline. Ühest küljest peetakse väärtuste kehtestamist ja hindamist koolis moraalselt küsitavaks ja aeganõudvaks. Teisest küljest on hoiakute objektiivne hindamine keeruline. Hoiakuid ei saa otseselt mõõta, nende hindamise metoodika on üldiselt vähe tuntud ja vaidlused sobiva metoodika üle jätkuvad. Väärtustel võiks siiski olla koht väljundipõhises õppekavas ja kaitseväe akadeemias, kuid selleks tuleb leida praegusest paremaid meetodeid õppurite hoiakute hindamiseks.
Kasutatud kirjandus
- Allen, K. M., ja Friedman, B. D. 2010. Affective Learning: A Taxonomy for Teaching Social Work Values. Journal of Social Work Values and Ethics
- Hadie, S. N. 2018. The Application of Learning Taxonomy in Anatomy Assessment in Medical School. Education in Medicine Journal
- Jagger, S. 2013. Affective learning and the classroom debate. Innovations in Education and Teaching International
- Kasilingam, G., Ramalingam, M. ja Chinnavan, E. 2014. Assessment of learning domains to improve student’s learning in higher education. Journal of Young Pharmacists
- Krathwohl, D. R., Bloom, B. S. ja Masia, B. B. 1969. Taxonomy of Educational Objectives. The Classification of Education Goals. Handbook II: Affective Domain
- Kõrgharidusstandard.
- Ortloff, D. H. ja Amidon, J. E. 2018. Beyond Reading, Writing, and Arithmetic: A Brief Case for Considering Value-Based Institutional Learning Outcomes. Assessment Update
- Rhodes, B. ja Roux, C. 2004. Identifying values and beliefs in an outcomes-based curriculum. South African Journal of Education
- Rutiku, S., Valk, A., Pilli, E. ja Vanari, K. 2009. Õppekava arendamise juhendmaterjal
- Shephard, K. 2008. Higher education for sustainability: seeking learning outcomes. International Journal of Sustainability in Higher Education
- Shephard, K., Harraway, J., Lovelock, B., Mirosa, M., Skeaff, S., Slooten, L., Ceaker, L. 2015. Seeking Learning outcomes approppriate for ’education for sustainable development’ for higher education. Assessment & Evaluation in Higher Education
- Slavic, M. ja Mohammed, K. 2013. Learning outcomes in affective domain within contemporary architectural curricule. International Journal of Technology and Design Education
- Sutrop, M. 2015. Can values be taught? The myth of value-free education. Trames Journal of the Humanities and Social Sciences
- Veugelers, W. ja Vedder, P. 2003. Values in Teaching. Teachers and Teaching; theory and practice.
- Vihma, P. 2016. „Globaliseeruv maailm“ ja väärtuskasvatus koolis.
Kolleegid!
Me ei tohiks koolis tõesti kaasa minna nn väärtuspõhiste väljunditega. Autor kirjutab õigesti, et mõõdetavad on teadmised-oskused. Aga samas – arukas inimene teab-oskab palju arukamalt ka toimida-käituda, mis 21. sajandil lausa hädavajalik – kool arendagu MÕTLEVAT inimest …
Väärtuskasvatus algab ammu enne kooli – väga tähtis on murde-eelne aeg, kui see toimub lausa tingitud reflekside kujundamisena, mis tänapäeval täiesti kõrvale heidetud (laps ISE OTSUSTAB…). Nii on vanemadki ammu segadusse aetud. Me ei lähtu ju üldse enam ARENGUpsühholoogiast, mille aluseks lapse LOODUSPÄRANE areng!
P.S. Vt ka minu videoloeng “Inimese kujunemine arukaks olendiks”.
P.S.
Arengupsühholoogia, mida tänapäeval ei õpita ega tunta, ütleb ju, et enne kooli ja algklassides tehtu, ei pea üldse lapse arengu juures kajastuma näiteks lasteaia ja/või 3. klaasi lõpus (väljund!). Vaid hoopis HILJEM! Seega tuleb pedagoogil (ka lapsevanemal) eelnevalt teha nö ÕIGEID ASJU ÕIGEL AJAL … Isegi veel 50 aastat tagasi toimus see LOODUSPÄRASELT (vt lähemalt – “À propos”, “Carpe diem!” jne.)
Aga see ongi inimkonna tuhandete aastate vanune PEDAGOOGIKA, mis Eesti ühiskonnast (mitte ainult koolist) lausa välja visatud … ja TULEMUSI on ju kõikjal näha!
P.P.S.
Minu kommentaaride mõte on selles, et teadvustada veelkord – arendamine, õpetamine ja kasvatamine lapse-alaealise ning TÄISKASVANU juures on täiesti ERINEVAD asjad. See, mis lase-eas jäänud tegemata, on täiskasvanu juures sageli juba VÕIMATU. Ka on kasutatavad meetodid-võtted neil täiesti erinevad … Siin saab TÄNAPÄEVAL aidata ainult arengupsühholoogia ja kognitiivse psühholoogia tundmine.
Arvan, et roboteid ei peaks ka koolitama ehk siis põhiväärtused on kõige alus.
Arvan, et head õpetajat saadab alati väärtuspõhine koolitustegevus, muidu võib olla nii, et need suured teadmised on “saatanast”. Utreeritult – aatompomm on puudulike väärtushinnangutega inimese käes inimkonnale hukatuslik! Täppisteadustes kehtivad ranged seadused, aga samuti vaimses maailmas kehtivad vaimsed seadused. Millist maailma me siis loome? Kui kaasaegses koolis on hoiakute objektiivne hindamine problemaatiline, siis ei oska öelda muud, kui “tule taevas appi”.