Katse seletada eripedagoogide liitu

Eestis on umbes 7000 sellist mittetulundusühingut, kus makstakse kellelegi väikest palka, küllap peamiselt raamatupidamis- ja IT-haldusteenuse eest. Samas on nende ühingute panust meie ühiskonda raske üle hinnata. Üks neist on 26. märtsil 1990 asutatud Eesti eripedagoogide liit, mis tähistas tänavu oma 30. sünnipäeva.

Kutseühing lisab enesekindlust ja täiendab oskusi

Kümmekond mittetulundusühingut-erialaorganisatsiooni on esindatud hariduse kutsenõukogus, sealhulgas Eesti eripedagoogide liit ehk EEL. Eripedagoogid nimelt liigituvad osaliselt reguleeritud kutseks. Kutseühingu vahendusel antakse oma panus kutsestandardisse, mis ideaalis kajastub nii erialase väljaõppe sisus (ülikooli õppekava) kui täienduskoolituses ning erialal rakendatud inimeste hoiakutes, teadmistes ja oskustes ehk kvalifitseerumisstandardis. Kuivõrd nõudlus tööjõu järele ületab pakkumist, on standardi mõju arvestatav eeskätt õppekava suunal. Õpetajaskonnal tervikuna on kutseühinguid vähemalt teine kümmekond, lisaks akadeemiline selts, koolijuhtide ja pedagoogika ajaloo suunalised ühendused. Osa neist toimetab aineühenduste võrgustikus. Eripedagoogide lähim sõsarorganisatsioon on logopeedide ühing.

Tartu ülikooli eripedagoogika osakonna tuhatkonnast vilistlasest kuulub kumbagi organisatsiooni ligi viiendik. Suurriikidest leiab mitmeid pika ja kirju ajalooga eripedagoogide liite ja katusorganisatsioone. Näiteks Soomes tegutseb 1926. aastal asutatud Erityiskasvatusliitto, aga ka 1952. aastal asutatud Kehitysvammaliitto. Leedus on ühing aastast 1998, Lätis aastast 2017. Islandil näib, et toimetatakse Rootsi-sarnaselt osana ametiühingulisest õpetajate liidust.

Küllap leiab kõikide tegevõpetajate ühenduste viimasest kolmekümnest aastast aktiivsuse tõuse ja mõõnu, liikmeskonna kasvu ja langust, heal juhul ka põlvkonnavahetust.

Kas Eesti eripedagoogide liitu võib pidada edulooks?

Kui jah, siis mis on selle tegurid? EEL on üks õige paljudest ühingutest, mis asutati pöördelistel 1990. aastatel. 26. märtsil 1990 kogunes Piritale 58 asutajat, kes esindasid nii kerge intellektipuudega kui teiste HEV-õpilastega koole, kutseõppeasutusi ja koolieelseid lasteasutusi, samuti haridusametnikke ja ühte kõrgkooli. Osavõtjate seast leiab 24 direktorit ja õppejuhti. Ühinema kannustas soov tagada igale lapsele võimetekohane haridus, arendada õppevara ja väidelda pealiskaudsete reformikavadega. Organisatsioon moodustati Kosejõe kooli direktori Vello Saliste eestvedamisel.

Olin tollal Tartu ülikooli eripedagoogika kateedri dotsent ning pidasin Saliste sõbra, õpingukaaslase ja kaasvõitlejana nii loomulikuks kui austavaks olla ühingu asutajaid. Panustasin ühingu toimetustesse ning nautisin selle kosutavat liikmesust ühingu esimesed 13 (elu parimat) aastat, oluliselt tagasihoidlikumalt taas viimasel kümnendil. Sestap söandan tekstis kasutada EEL-i teemal vahelduseks meie-vormi. Asutamisaegsele liikmeskonnale jättis jälje logopeedide ühingu loomine aasta varem, mõned sinna astunud koolieelsed ja koolilogopeedid jätsid „eripedagoogiks“ tulemata. (Tollased ülikooli õppekavad ja vastavad diplomid meid kahte ei eristanud). „Topeltkodakondsus“ ongi jäänud haruldaseks ja näib kahanevat.

Põhikirjalised eesmärgid on üldjoontes jäänud samaks

EEL-i põhikirjalistest eesmärkidest on eri redaktsioonides esikohal siht esindada ja kaitsta eripedagoogide kutsehuve. Muutumatult püütakse aidata kaasa eripedagoogide ettevalmistamisele ja enesetäiendamisele, soovitakse osaleda hariduspoliitika ja strateegia kujundamisel ning panustada asjaomasesse õigusloomesse, teavitada ja teha koostööd. Esialgne püüe kaitsta hälvik- ja vähevõimekate ning vanemlike hoolduseta laste õigusi on asendunud sooviga kaitsta arenguliste ja hariduslike erivajadustega inimeste õigusi ja huve. Niisiis on EEL-i esialgne põhikirjaliste eesmärkide sõnastus ajahambale vastu pidanud väikeste laienduste ja terminoloogiliste kohandustega.

Eesmärkide poole liigutakse paindliku professionaalsusega

Kõige nähtavam osa ühingu tegevusest on kaks korda aastas toimuvad üldkogud. Antakse aru, valitakse juhatus (vahel ka president), võetakse vastu uusi liikmeid, pühitsetakse „ametisse“ auliikmed ehk Vanapaganad, esitletakse ajakirjanumbreid ja muid väljaandeid, millest märgitagu siinkohal 1996. aastal ilmunud õpiraskustega õpilaste aabitsat. Mõned EEL-i liikmed on pälvinud riikliku aumärgi. Aastatel 1990–2020 koguneti üldkogule eri paigus kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Erandina piirdusid ühe üldkoguga vaesusaasta 1992, teemavaene ja eriti halva sügisilmaga 2002. aasta, mäletamata põhjusel 2011. aasta ning pandeemia-aasta 2020. 1993. aastal lisandus kahele tavapärasele kolmaski üldkogu: koguneti rutuga Kaelasele, et takistada sealse koolimaja ärastamist. Tookord kandis sekkumine vilja.

Mitu üldkogu ühitati konverentsiga, millega tähistati kas eripedagoogikaalase kõrgkooliõppe, ühingu enda või mõne kooli ümmargust tähtpäeva. Õige sageli koguneti mõnes erikoolis. Aastatel 1993–2012 peeti 30–70 osavõtjaga suvepäevi nii suurematel kui päris väikestel saartel, ühitades erialaarutelud matkamise ja huvitavate kohtumistega. Neid kohati üsna ekstreemseid, algelistes oludes toimunud retki mäletavad osavõtnud erilise soojusega. Seltsitegevuses domineerinud eriala eriline sallivus võimendas kutsealast lävimist, kogunemistel oli perekondlikkuse ja fänniklubi tunnuseid ja kaasa võetud kuni paarkümmend last sirgusid noorukiteks ühingu silme all. Neid nostalgilisi mälestusi! Alates 2013. aastast nihkus rõhuasetus koolitustele. Kogunetakse ikka suvel mõnes looduskaunis kohas paiknevas majutuskompleksis, mis võimaldab ühingul õiglasemalt kulusid jagada ja mõnelgi lahkel tööandjal neid õiguspäraselt kanda.

Esimesel kahekümnel tegevusaastal oldi osaliselt edukad, püüdes muude suundade kõrval tegutseda kompetentsikeskusteks arenevate erikoolide nimel. Neis koolides tagati edu õpiraskustega ja nõrga koduse taustaga õpilastele. Seda n-ö lahingut kaotades asuti püüdma ületada uue süsteemi süsteemitust, alarahastatust ja alamehitatust. Mõlemal perioodil vastandati professionaalsus pealiskaudsusega.

EEL-i kolme- kuni seitsmeliikmelise juhatuse esinumber ja esimene kõneisik on president. 2019. aastal valiti sellele kohale Pärnu Kuninga tänava põhikooli õppejuht Liina Õmblus. Aastatel 2013–2019 juhtis organisatsiooni Rakvere põhikooli direktor Lea Pilme. Ühingu asutamise au ja vaev kuulub Kosejõe kooli direktorile Vello Salistele, kes juhtis ühingut asutamisest kuni aastani 2013. Võib pidada omamoodi õnnelikuks juhuseks, et EEL on saanud anda tugeva panuse kaasamisteema sisulisele tagamisele õigusaktide ja ressurssidega, ja seda nimelt eripedagoogiharidusega tavakoolijuhtide eestvedamisel.

EEL-i liikmeskond on kasvanud

Esimese viie aastaga jõuti 58 asutajaliikmest sadakonnani, järgmise veerandsajandi lõpus lähenetakse kahesajale. Sujuvasse kasvukõverasse jättis kaks langusjõnksu passiivsete liikmete ümberregistreerimine uue millenniumi algaastail, teine neist maksuvõlgnike kustutamisena kümmekond aastat hiljem. Sügisel 2020 astus ühingusse 18 uut liiget.

Põhikiri väldib liikmelisust määratledes algusest peale ülemääraseid kitsendusi. Lisaks diplomi- ja ametijärgsetele eripedagoogidele kvalifitseeritakse ühinguga liituma eripedagooge-nõustajaid ja logopeede, teisi õpetajaid, eripedagoogika üliõpilasi, viimastel aastatel ka HEV-õppe koordineerijaid, pedagoogide koolitajaid ja kasvatusteadlasi ning siduserialade spetsialiste.

Alates 1999. aastast on ühing valinud teenekaid eripedagooge Vanapagana tiitliga auliikmeteks, kellest Karl Karlep ja Eha Vihm on jõudnud manalasse variseda. Sujuvat päritolunihet ja põlvkonnavahetust on tunda nii juhatuses kui ka liikmeskonnas eriti alates 2013. aastast. Päritolumuutuses näib peegelduvat nii maaerikoolide kokkutõmbamine kui eripedagoogilise abi liikumine (maa)koolidesse ja koolieelsetesse asutustesse. Oma panuse näib andvat kutse omistamine, sh ülikooli kutsega lõpetamine ning muutused Tallinna ülikooli eripedagoogika õppekava sihiseades.

Vilja on kandnud kutsestandardi, õppevara- ja metoodikaloome

EEL-i liikmetelt pärinevad esialgsed lihtsustatud ja toimetulekuõppekavad aastast 1999 ja nende hilisemad modifikatsioonid. EEL-i selge sõnumita poleks nüüdseks tunnustatud autorid (enamik EEL-i liikmed) asunud täitma ei lihtsustatud ega toimetulekuõppekava õppevaraalast tühikut. Loota ja panustada tuli iseendale! Õppevara loomine on aasta-aastalt jätkunud ja kujunenud arvukateks esitlusteks. Kõige olulisem koht on aga praktikas kontrollitud, selgete juhiste ja jälgitavalt edeneva raskusastme ning laialdase levikuga õpikutel ja töövihikutel. Sellega on loodud ühtlasi baas, millelt saab edasi liikuda digiõppe suunal.

Panustasime ka õpetaja ametijärkude ja kutsestandardi väljaarendamisesse. EEL sai õiguse omistada eripedagoogi kutset. Oleme läkitanud ministrile kirju osutustega kitsakohtadele ning soovitustega parandada õigusruumi ja rahastamisskeemi. Meie soovitusi ja kooskõlastustabeli ettepanekuid on vähemalt märgatud, eriti nende kokku langedes muude kriitiliste seisukohavõttudega, näiteks 2003. aasta riikliku järelevalveakti ja 2006. aasta riigikontrolliakti osutustega. Nõudlus pädevate eripedagoogide järele suurenes viimasel aastakümnel, mil HEV-toe nõue laienes kõikidele koolidele ja lasteasutustele.

Suunamudimine pole olnud siiski alati edukas. Juba enne millenniumivahetust loobusime (rahapuudusel) koostööst Eesti õpetajale liiduga ning tollase Euroopa erivajaduste agentuuriga. Mõned eripedagoogika kõneisikud on tundnud end koheldavat tülikate kanaarilindudena. Lõpuks võiksime ju olla üdini pettunud, sest palgaläbirääkimistele pole eripedagoogide liitu kutsutud. Eks võimalikud osapooled ole hajusad …

Ajakiri Eripedagoogika, www.eripeda.ee ja näoraamat

1991. aastal ilmus EEL-i esimene 17-leheküljeline brošüür, 1994. aastal teine. Nende kahe eesmärk oli jagada teavet erikoolide profiili, asukoha, vastuvõtutingimuste ja õppurite koolijärgsete väljavaadete kohta. Alates 1996. aastast on igal aastal ilmunud kaks, kolm või neli (kokku 62) numbrit rakendusliku suunaga ajakirja Eripedagoogika. 1997. aastal ilmunud logopeedia ja emakeeleõpetuse numbri edu tiivustas pühendama umbes pooled järgnevalt välja antud numbritest mõnele kitsamale teemale, olgu selleks ainemetoodika, üks erikool või õppekava.

Aina sagedamini kajastub viimase kümnendi artiklites mälestusi, millest mõnegi autorit pole enam meie seas. Juubelijutte on jagunud nii TÜ eripedagoogika iga viie aasta tagustele konverentsidele kui ka ühingu enda ümmargustele aastapäevadele. Konverentsikogumikest leiab veidi rohkem uurimuslikku, metoodikatekstid on pigem kogemuspõhised. Tähistatud ja tähele on pandud nii diagnostikavahendite kui ka kooli ja kõrgkooli õppevaraüllitisi. Esimene kaasamisteemaline ajakirjanumber pärineb aastast 2015.

2020. aastal väljendasid liikmed huvi, et ajakiri kajastaks tavakoolis kerkivaid HEV-teemasid. Ajakirja esimeste numbrite trükiarv jäi 150 piiresse, iga kümnendiga lisandus umbes kakssada tellijat ja ostjat, viimase kümnendi keskmine tiraaž ületab 500. Ajakiri on koos liikmemaksuga taganud ühingu majandusliku jätkusuutlikkuse. Autoreid leida on aasta-aastalt olnud aina lihtsam, olgugi honorariks pelgalt üks autorieksemplar. Ajakirja kauni kaanekujunduse ja esimese 20 aasta sündmuste jäädvustuse tagas Vello Saliste, kes jõudis direktori ja presidendiameti kõrval saada ja jääda fotokunstnikuks.

Nii 2002. aastal üllitatud postiloend www.eripeda.ee kui ka 2017. a alustatud näoraamatugrupp toimivad. Vanamoodsam postiloend osutus mullu arutelukohana veidi viljakamaks, kui teemaks võeti mõned ajalooseigad ja töötati üheskoos välja ühe koolieelse lasteasutuse eripedagoogi ametijuhendit. Keerulisem on hinnata, kui paljud pakutud töökohtadest on nende kanalite kaudu täitja leidnud. Tagasihoidlikum on EEL olnud koolitusi korraldades, samas kuulub ühingusse mitmeid juhtivaid lektoreid.

Miks EEL-iga ühinetakse?

Ühinema motiveerivad huvi kutsealase arengu vastu, samuti vajadus kuhugi tõeliselt kuuluda. Liitumisavaldustel kordub soov püsida kursis valdkonnas toimuvaga, saada tuge isiklikule arengule, jagada usaldusväärsete kolleegide kogemusi, panustada ühistegevusse ja öelda oma sõna sekka. Et erivajadus on lapsevanemale hell ja ülemusele tülikas teema, siis saab erialast muret ausalt ja häbenemata kurta vaid üdini usaldusväärsele pädevale kolleegile. Sellisele, kelle silmis pole vaja end kuidagi tõestada. Oma osa mängib ka lootus saada tuge kutse taotlemisele. Nii sõnades kui juttudes hinnatakse kollegiaalsust, ühishuvide pinnalt tekkivat ühtekuuluvustunnet. Ühine huvi on tagada igale lapsele (õppurile) parim võimetekohane haridus, eluväljavaade. Kui otsida millelegi vastandumist, siis vastandutakse pealiskaudsusele, reeglite-suuniste formaalsele järgimisele, kõigele, mis osutab karuteene laste arengule.

„Teid ümbritseb mingi eriline aura,“ ütles Maria Tilk 1994. aasta suvel Kihnus EEL-i suvepäevaliste kohta. „See aura moodustub avatusest, empaatiast ja vastastikku toetamisest,“ arvab Lea Pilme.

Liikmete üleriigiline haare on algusest peale jäänud lünklikuks kolmes lõikes. Esiteks napib tallinlasi. Kolmandik rahvastikust annab alla kuuendiku liikmetest. Suurlinna tuled, elutempo, eneseküllasus või juhus? Teiseks annab oma panuse jätkuv keele- ja meediaruumi barjäär. Kaks-kolm korda on Narvast, Jõhvist ja Kohtla-Järvelt üldkogule tuldud, kuid pole jäädud püsivalt liikmeks. Kolmandaks on jäänud ühingus ootuspäraselt (?) napiks HEV-koordinaatorite osakaal. Meenutan, et erihariduse puudumine ei takista EEL-iga liitumast. Viimati ei usaldata meie pädevusnivood? Veel õndsast erikoolide õitseajast pärineb juhtumeid, kus erihariduseta koolijuht ei soosinud eripedagoogide liitumist. Soosigem inimlikult sallivat, kuid erialast pädevust kõrgelt hindavat Tartu vaimu!

Kellele on EEL-i vaja?

EEL-i on vaja kõigile, kes tahavad erivajadustega lastele kvaliteetset tugiteenust. Kutseühing EEL tagab kvaliteeti eelkõige ajakirja ja vastastikuse nõustamise vahendusel, aga ka kutseomistamisnõuete kaudu. Nõustades ja superviseerides pakutakse erialapõhist tuge ja lohutust valdavalt ükshaaval töötavatele liikmetele, teinekord ka tagasilööke kogevale meistrile. Nagu tsunftis-gildis, nii jagub ka meie kutseühingus kuuluvustunnet. Selle kogemist vajavad iseäranis need eripedagoogid, kes paiknevad hajusalt. Avaramat kooliülest kuuluvustunnet vajab ka kokku kuivanud erikoolirahvas, sest meid kõiki pole kokku kuigi palju.

EEL-i „kliendibaas“ laieneb tööturule, kuid peamine on sisemine tugi. Lasteaiad ja koolid sisustavad meie kodulehte rikkalike tööpakkumistega, samas suunas ollakse koostöös töötukassaga. Riik kasutab meid panustajana õigusloomesse ja õppevarasse, aga ka kutse andjana, koolitusturg – õppejõududena. Ülikoolid kasutavad EEL-i panustajana õppekavaarendusse, sisendina uurimustesse ning kontaktidena praktika sooritamiseks.

Muidugi on meil hea meel, kui saame oma erialateadmise ja kogemuse pinnalt sõna sekka öelda. Vähemalt püüda vältida segaduse süvendamist. Ilma eripedagoogide liiduta jääksid erialateadmiste ja praktilise kogemusega professionaalid individuaalse arvamuse esitajaks ja tüdineksid pikapeale asjatundmatutega nääklemast. Noored idealistid põleksid erialatööl läbi kiiremini ja arvukamalt. Põlistel tegijatel jääksid nautimata algajate lootusrikkad pilgud.

Jõudsin lähedaste märksõnadega Ameerika Ühendriikide maapiirkonnas tegutsevate eripedagoogide ühinguni, kus uuriti samuti liikmete motiive ning ühingu mõju liikmetele möödunud 37 aasta jooksul. Nimelt leiti, et hõreasustuse eripedagoogika üks erilisi vajadusi on missioonitunde kõrval ka vajadus rääkida kaasa maapiirkondade arengukavades.

EEL-il jagub nii vabatahtliku kui ka kutseühingu tunnuseid. Vabatahtlikkuse üldmotiividest kajastub üks juba eripedagoogiks hakkamises, omakasupüüdmatuses ja soovis teisi aidata. EEL-iga liitumise kasuks räägivad lootus olla kasulik, saada suhtlusringi laiendades uusi kontakte. Kutseühingu erinevus muust vabatahtlikkusest avaldub aga erialatöö järelevalves. Osaliselt reguleeritud kutsena saab EEL järgida vaid kutsestandardi taotlejate sooritust.

Mõnevõrra saadakse mõjutada, panustades kõrghariduse õppekavadesse, juhendades praktikat ja arvustades lõputöid. EEL-i haare ei küüni kohalike võimude hallatavate asutuste juhtimis- ja palkamispraktikani, samuti pole ühingul voli sekkuda pedagoogide, sh kolleegide ebateaduslikku ja (või) lapsevaenulikku tegevusse. Kõrvuti panusega õigusloomesse saame toetada ja esitleda parimaid käepäraseid lahendusi, taotleda HEV-koordinaatoritele kvalifikatsiooninõuete kehtestamist, levitada pädevaid ametijuhendeid ning julgustada eripedagooge küsima turunõudlusele vastavat palka.

Kas EEL-i 30 aastat võib siis pidada edulooks?

Liikmeskond ja juhatus kasvavad ja noorenevad, panustatakse uuendustesse, arendatakse end ja publitseeritakse. Püsimise ja rollide rohkuse tõttu tundub eripedagoogide liidu senine tee pigem eduka kui asendustegevusena. Oma osa on selles ühtekuuluvustundega algatajatel ning aina uute liikmete jätkuval panustamisel ühisüritustesse, niisamuti ajakirjal. Tugeva sisendi annab vajadus tagada hajusalt paiknejatele kuuluvustunne ja suhtluskanal nõu saamiseks, olgu tegemist varem mittekogetud juhtumite, mõistmatute ülemuste või koostöövaenulike kolleegidega. Küllap jääb võtmeteguriks aga iga eripedagoogi eetiline alus, püüdlus leida-arendada sobiv lähenemisviis igale tööväljale sattunule.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Katse seletada eripedagoogide liitu”

1. Viktor Yurtaikin ütleb:

   8. dets. 2020, 02:04

   My occasional participation in the activities of the organization brought me many fruitful ideas in the activities of my own non-governmental organization in Russia, invaluable contacts and strengthened my friendship with my Estonian colleagues. Thanks you.