Keelekaste: Kord tumm, kord tundeküllane h
Me oleme harjunud pidama eesti keelt häälduspärase kirjaviisiga keeleks, kus sõnade kirjapilt vastab sellele, kuidas me sõnu hääldame. Teisisõnu: eesti keele kirjutusviis on suuresti foneetiline. Suuresti, sest kattuvus ei ole siiski täielik, näiteks ei kajastu kirjas palatalisatsioon („palga“, „palgi“) ning pikk ja ülipikk vältus („kirju kassi“, „kirjut kassi“), diftong äe muutub kõnes sageli pikaks ä-ks (n-ö monoftongistumine; „näeme – nääme“, „päeval – pääval“) ning pikk ü muutub üi-ks („lüüa – lüia“, „hüüe – hüie“).
Tihti läheb eesti keele häälduses kaduma kirjas märgitav h. Näiteks tuleb seda ette sõnade keskel silpide piirimail („kohe – koe“, „lähen – läen“, „tehas – teas“). Mati Hint on selle kohta arvanud, et täishäälikute vaheline h pole üldse kellegi õige kaashäälik, ta on pigem helituse moment, häälekurdude vibreerimise paus eri silpidesse kuuluvate täishäälikute vahel.
Iseäranis kadumisaldis on aga argikõne sõnaalguline h. Me ütleme „hapra“ asemel „abras“, „halli hobuse“ asemel „all obune“, „hulkuma“ asemel „ulkuma“, „hämara“ asemel „ämar“ ja nii edasi. „Eesti keele käsiraamat“ möönab, et „h kirjutamine sõna algul on traditsioonipärane, kuigi häälduses ei ole see nõutav“.
See on iseloomulik ka paljudele teistele, näiteks inglise keelele ja romaani keeltele. Inglased hääldavad ilma sõnaalgulise h-ta sõnu heir, honest, honor ja hour; h kaob ka hispaania sõnade heredero, honesto, honor ja hora algusest; lausa kuulus on prantslaste h muet, tumm h, mida me näeme, aga ei kuule sõnades nagu habitude, héroïque, heure, homme ja honneur.
Kui sõnaalguse h on sageli puhtortograafiline ja kaldub häälduses hääbuma – või ehk äälduses ääbuma? –, siis miks mitte sellest kirjaski loobuda? Näiteks itaalia keele ladina algupäraga sõnade algusest on h ka kirjas enamasti kadunud (eroico, onore, orribile). Ja tegelikult ongi h kaotamise küsimus aeg-ajalt jutuks olnud ka eesti keele puhul, näiteks 1930-ndatel tegi Eesti Kirjanduse Seltsis vastava ettepaneku Paul Ariste, kuid see ei leidnud teiste mõjukate keelemeeste – Ants Orase, Julius Mägiste, Johannes Voldemar Veski, Johannes Silveti – poolehoidu.
Nii kirjutamegi tänini „hirm“ ja „häbi“, mitte „irm“ ja „äbi“. H-tähe säilitamine sõnade algul otsustati õigupoolest juba Eesti Kirjameeste Seltsi 1872. aasta koosolekul, tuginedes Jakob Hurda põhjendusele, et h-ga variandid on algupärasemad – „õige ja wana kõnelemise wiis“ – ja sedasi kirjutavat ja rääkivat soomlasedki, lisaks võimaldavat sõnaalguse h sõnadel vahet teha. Tõepoolest, see on praegugi tugev argument: h aitab kirjas eristada homofoone, see tähendab samasuguse hääldusega sõnu: „ai“ ja „hai“, „ais“ ja „hais“, „alastus“ ja „halastus“, „allikas“ ja „hallikas“, „arutama“ ja „harutama“, „elama“ ja „helama“, „oiatus“ ja „hoiatus“, „õng“ ja „hõng“ …
Muidugi on eesti keeles ka hulk selliseid keelendeid, kus h ei ole kaugeltki nii aneemiline, nagu eespool kirjeldatud, vaid hääldub välja täiesti eksimatult, erilise ilmekuse ja pingega. Ühed sellised on afektiivsed, tugeva tunderõhuga väljendatud h-lõpulised hüüdsõnad nagu „ah“, „eh“, „oh“, „uh“, „äh“, „öh“, „aih“, „oih“ ja „uih“.
Ja mõelgem veel meie igapäevasele tänusõnale „aitäh“, mille kujunemise kohta on Oskar Loorits oma artiklis „Eesti tänusõnade tekkimisest“ (1929) kirjutanud järgmist: „Tänutunde väljendamine on ju tüüpilisi afektiivseid toiminguid, millega seletubki kõigepealt hüüu elliptiline lühenemine kiirkõnes aita jumal > aita […]; samaga seletub edasi hüüu erilaadne rõhutamine […], kuna rõhust omakorda on tingitud h-olluse tekkimine suure hooga hääldatud hüüu lõppu.“ Sealsamas toob ta analoogilise näite „näe“ > „näh“.
Tänapäeva argikeeles kuuleme sageli „aitähhist“ veelgi lühemaks kulunud tänuvormelit, kus too „h-ollus“ hääldub välja veelgi rõhukamalt, jätmata vähimatki kahtlust oma elujõulises eksistentsis. Muidugi pean ma silmas tundeküllase h-ga südamlikku sõna „tähh“!