Kes kaitseb õpetajat, kes koolijuhti, kes lapsevanemat? Aga last?
20. novembril ilmus Õpetajate Lehes „Päevakorral“ rubriigis vestlusringi põhjal valminud artikkel „Kes kaitseb ja turgutab direktori vaimu?“. Selles on juttu peamiselt koolijuhtide vaimsest tervisest ja ohust läbi põleda. Ehk siis fookuses oli küsimus, kes kaitseb juhti, kes on sattunud pingelisse olukorda, mis võib väldata nädalaid ja halvemal juhul isegi kuid.
Õpetajate Leht palus vestlusringi neli koolijuhti, kes on oma elust märkimisväärse osa pidanud koolijuhi tööga kaasnevale stressile kulutama. Üks osalejatest oli Tartu Raatuse kooli direktor Toomas Kink, kes „pidi poolteist aastat tõrjuma lastevanematest ja õpetajatest koosneva väikse grupi turmtuld nii kooli kui oma isiku vastu“. Toomas Kink: „See, mis toimus, kulutas närve ja viis lausa absurdini, analoog Kafkaga. Väga väike inimeste grupp suutis teha väga palju halba, valetada ja produktiivselt töötada kõigis suundades, ning mina pidin hommikust õhtuni tõestama, et pole kaamel. Oli kaks võimalust: kas lähen lõpuni või loobun. Ma pole allaandja tüüp ega lähe kunagi võistlustele vaid osalema.“
Nimetatud kirjutis pälvis tulist vastukaja nii nendelt, kes end temale vastandavad, kui ka nendelt, kes teda toetavad.
Alljärgnevalt on ära toodud mõlema osapoole seisukohad ja tagasivaade toimunule. Olgu allpool olev näiteks, millised vastuolud võivad meie koolides esineda, Õpetajate Lehe peatoimetajana aga loodan, et osapooled leiavad üksteise suhtes enam empaatiat ja mõtlevad hariduse andmisel ennekõike lastele, kelle tuleviku nimel meie koolid tegutsevad.
Kolleegid!
Suuremaid-väiksemaid vastuolusid on koolides alati olnud, kuid tänapäeval on nad üha VARJATUMALT võtnud suure ulatuse. Ka on direktorist tehtud märkamatult HTM-i käepikendus koolis! Olnud kõigis rollides – direktor, õpetaja, lapsevanem ja õpilanegi, saan öelda, et arusaamatused lahenesid toona rahulikult – lähtuti kõiki ühendavast platvormist – PEDAGOOGIKAST.
Tänast segadust KOOLIDES ennustasin juba ligi paarkümmend aastat tagasi ette, kui … Eesti koolist ja ühiskonnast hakati kaotama PEDAGOOGIKAT (aastatuhandete vanused põhimõtted tööks laste-alaealistega). Kõik kuulutati vabaks, igaüks pidi olema loov (!?), innovaatiline ja laps täiskasvanuga VÕRDNE – kooli “toodi” ameerikalik MÕK. Ilus vaid sõnades, kuid “igaühe oma TÕDE” tekitas kohe eri lähenemisi-vastasseise ja SILMAKIRJALIKKUST suhetes…
Seepärast – rahunegem! ja edaspidi ei peaks olema ajaleht ühe kooli sisemiste probleemide arutamise koht. Küll on siin tõsist mõtteainet HTM-i ametnikele ja kasvatusteadlastele.