Meie Inge Unt!
Ja jälle on üks aastaring täis saanud. Teie (resp. meie) eas kulgeb aegki hoopis teistmoodi kui kunagi minevikus, noorusest rääkimata. Aga sedagi saame teada alles siis, kui tohutu elukogemus seljataga ja kõike tehtut pole isegi endal võimalik kokku võtta ‒ üldistada. Tehku seda teised, kui suudavad!
Mõeldes meie kunagisele koostööle ja mõttevahetustele, meenub ikka ja jälle 1990-ndate esimene, kui Eestis käisid veel sisulised vaidlused põhikooli ja gümnaasiumi uue õppekava ümber. Truuna toonasele teaduse vaimule ja pedagoogika ajaloo tundmisele, kuulsin Teid siis vähemalt kolmel korral sõna võtvat ‒ ütlevat: „Enne üleminekut uuele õppekavale tuleb teaduslike meetoditega määrata meie õpilaste teadmiste tase, siis on hiljem võimalik võrrelda …“ Seda muidugi ei tehtud, sest oli alanud pime Lääne jäljendamine ja moodsate „innovaatiliste“ projektipõhiste „teadlaste“ tsiteerimine, suurrahvaste elu ahvimisest rääkimata.
Siin me siis nüüd oleme. Isegi meie gümnasistide arukus (IQ) on selle sajandi algul kukkunud lausa 8 (!) standardpunkti. Ja mis eriti hirmutav – sel teemal ei soovita isegi arutleda. Mida oleksite Teie, Aleksander Elango või Heino Liimets (kui piirduda tippnimedega) sel puhul toona öelnud-teinud? See oleks olnud ju ühiskonnas plahvatus, aga nüüd … ei katkesta me isegi enesekiitmist!
Teie 90. sünnipäeval paar aastat tagasi ütlesin välja soovi kohtuda ka 100 aasta juubelil (et Teie nime toel didaktika vallas võidelda). Ka arvukad õpilased-mõttekaaslased soovivad seda. Palju õnne sünnipäevaks, meie Inge Unt!
Peep Leppik (koos Reedaga), üks Teie akadeemiline poeg