Õpetaja oluline oskus on abivajavat last märgata

„Minul sai depressioon alguse 13-aastaselt koolikiusamisest. Ema töötas sel ajal välismaal ja teda polnud tihti kodus, tundsin end väga halvasti ja puudusin meeletult palju, tunnistusel oli viis kahte. Tugispetsialiste koolis ei olnud ja õpetajad ei märganud midagi. Klassijuhataja, kellele ma oma muret kurtsin, arvas, et probleem on minus ja peaksin muutma iseennast. Alles kaheksandas klassis, kui olin juba väga sügavas augus ning valmis tegema midagi meeletut ja mõtlematut, sain lõpuks abi.“ 

„Kannatasin perevägivalla all lapsest peale, kuid väikeses kogukonnas kas ei osanud või ei tahtnud keegi seda märgata. Juba lasteaias oli mul hirm koju minemise ees, aastaid sain tunda alkohoolikust kasuisa füüsilist, vaimset ja seksuaalset väärkohtlemist. Ma ei osanud end kuidagi kaitsta, püüdsin olla tubli, õppisin hästi ja hoidsin kõik enda teada, sest mind oli õpetatud, et kodustest asjadest väljaspool ei räägita. Sisimas aga tundsin, et olen ise süüdi, tekkis meeletu ärevus, tulid enesevigastamised ja mitu suitsiidikatset, kuni varisesin kokku ja sattusin haiglasse.“     

Alates eelmisest õppeaastast on Tallinna ülikooli õpetajakoolituse magistriõppe õppekavas esmakordselt vaimse tervise esmaabi teemad. Noorte jagatud kogemuslood näitavad ilmselgelt, et vaja on neid olnud ammu. Mida õpetajad vaimse tervise probleemide kohta teadma peaksid ning milliseid teemasid ja kui suures mahus neile õpetatakse, rääkisid Tallinna ülikoolis vestlusringis TLÜ haridusteaduste instituudi koolipedagoogika õpetaja ja haridusteaduste doktorant Triin Ulla, TLÜ koolipedagoogika nooremlektor ja õpetaja õppekava mitme aine kuraator Kadi Georg, MTÜ Peaasjad tegevjuht, kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa, Kose gümnaasiumi õpetaja ja magistriõppe üliõpilane Grete Lipp ning Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsiooni eestvedaja ja TLÜ haridusteaduste instituudi kooliarenduse konsultant Ott Oja.

Kuidas vaimse tervise esmaabi Tallinna ülikooli õppekavva jõudis?

Triin Ulla: Tallinna ülikooli poolt on olnud ammune soov, et õpetajakoolituses pöörataks tähelepanu ka vaimse tervise probleemidele. Kuna koolil on õpilaste vaimsele tervisele väga suur mõju, mis võib olla nii hea kui halb, pöördusimegi koostöösooviga Eesti noorte vaimse tervise liikumise ja MTÜ Peaasjad tegevjuhi Anna-Kaisa Oidermaa poole. Ühise laua taga kokkusaamine päädis sellega, et õpetajakoolituse mooduli ühte ainesse lisandus vaimse tervise ABC, kokku kaheksa akadeemilist tundi.

Anna-Kaisa Oidermaa: Koolitusprogramm oli Peaasjade meeskonnal eelnevalt olemas, nüüd oli vaja otsustada, mida sellest õpetajakoolitusse panna. Meie esialgsetes unistustes oli see neljapäevane koolitus, mida tuli oluliselt kokku tõmmata ja jätta alles põhiline. Kõige tähtsam ongi, et õpetajad omandaksid vaimse esmaabi andmise esimesed sammud ja oskaksid rohkem ohtu märgata ja hinnata, abivajajat kuulata ning julgeksid tema aitamiseks midagi ette võtta. Meie ise peame hästi tähtsaks ja julgustame küsima otse suitsiidimõtete kohta, et saaks vajadusel võimalikult kiiresti sekkuda. 

Kellele ja mis aine raames vaimse tervise esmaabi õpetatakse?

Kadi Georg: See on magistriõppe esimese kursuse kevadsemestri aine, mida saavad kõik aineõpetajaks õppijad. Õpetajakoolituse moodul on ühtekokku 30 EAP-d, mis koosneb neljast kohustuslikust ainest ja valikainest. Neljast kohustuslikust ainest üks on „Õpetaja ja õpilane õppijatena koolis ja ühiskonnas“ ning vaimse tervise teemad ongi osa sellest. Aine fookus tervikuna on õpetajal kui juhil ja klassijuhatajal ning eri teemasid avataksegi nende rollide kaudu. See aine käsitleb kõike muud peale õppe korraldamise ehk siis seda, milliseid teadmisi õpetajal õpilaste toetamiseks vaja läheb. Aluseks on arusaam, et õpetaja ülesanne on olla koolis ka lastevanemaid ning õpilasi ja juhtkonda ühendav lüli, teisisõnu juhtida suhteid ja protsesse. Teine väga oluline osa õpetajatöös on tagada oma õpilaste heaolu. Siin tuleb jälle mängu suhtlemine vanematega ja kõik muud teemad, mis võivad esile kerkida töös laste ja noortega ning mida klassijuhataja töö sisaldab. Omaette suur plokk on kriisipedagoogika, kuhu kuulub ka õpilase toetamine leina puhul ja esmaabi andmine mitmesugustes olukordades, milleks õpetaja peab valmis olema. Näiteks tuleb klassiekskursioone korraldades mõelda paljudele asjadele, alates laste ohutuse tagamisest kuni alkoholiteemani. Ja nüüd siis lisandusid ka vaimse tervise teemad.

Kes vaimse tervise teemasid õpetavad ning kui suur osa on teooria kõrval praktikal?

Kadi Georg: Vaimse tervise ABC maht on kaheksa akadeemilist tundi, lisaks kodused tööd. Õppejõududeks on MTÜ Peaasjad koolitajad, valdavalt kliinilise taustaga vaimse tervise spetsialistid.

Loengutele lisaks tehakse juhtumianalüüse, rollimänge, rühmatöid, nii et teooria ja praktika on põimunud. Näiteks pidid üliõpilased pidama stigmapäevikut, samuti kirjutama koduse töö oma õpilaste põhjal, kirjeldades juhtumit alates selle märkamisest, kuni analüüsi ja lahenduseni. Paljuski olid loengud üles ehitatud tudengite enda küsimustele ja mitmesugustele olukordadele, millega nad on kokku puutunud.

Grete Lipp: Meil oli näiteks ülesanne osutada kellelegi vaimse tervise esmaabi: tuli hinnata ohtu ja küsida suitsiidimõtete kohta, mida ei ole üldse lihtne teha. Saime selle kõigepealt omavahel läbi proovida, aga ka tõelisi abivajajaid leida ei olnud kevadisel koroonaajal raske. See andis väga vajalikke kogemusi. 

Milline on olnud üliõpilaste tagasiside?

Kadi Georg: Praeguseks on vaimse tervise esmaabi õppekavas alles teist aastat, seda on saanud sadakond üliõpilast ja tagasiside on olnud väga hea. Ainus nurin ongi olnud selle kohta, et neid teemasid võiks käsitleda pikemalt ja põhjalikumalt. Üliõpilased tunnistasid, et nad ei olnud kunagi varem vaimse tervise teemade peale nii sügavuti mõelnud ega osanud tähele panna ja ära tunda märke, mille puhul tuleks ühendust võtta õpilase vanematega ja kaasata spetsialiste. Paljud juba õpetajana töötavad tudengid tõid välja, et ehkki nad said aru, et õpilasel on mure, nad kas ei osanud või ei julgenud midagi teha. Osa kahtles, kas see on tema kui aineõpetaja ülesanne, osa tundis, et neil ei ole selleks suure töökoormuse tõttu jaksu. Vaimse tervise teemadest rääkimine aitas pöörata tähelepanu sellele, et õpetaja ülesanne on õpilast toetada.

Kui palju on tudengite hulgas töötavaid õpetajaid?

Kadi Georg: Veidi üle poole on töötavad õpetajad, pisut vähem on neid, kes ei ole veel kooli jõudnud. Töötavate õpetajate seas on suurte kogemustega õpetajaid, aga ka neid, kes on olnud ametis aasta-kaks ja kogemuste mõttes algajad. Just nende puhul on vaimse tervise teemade käsitlemine eriti oluline. Õpetajatöö nõuab väga palju, eriti esimesel aastal on ka tundi läbi viia klassi ees raske. Seepärast tuleb alustavate õpetajatega juba ette rääkida neist keerulistest asjadest, mis töös ette võivad tulla ja mille peale nad ei pruugi alguses mõeldagi.

Näiteks on noored õpetajad öelnud, et nad polnud varem mõelnud, mida teha siis, kui õpilasel sureb ema ning mida see talle kui klassijuhatajale tähendab. Kuidas selle õpilasega suhelda ja käituda? See on keeruline ja ebamugav olukord, kus algajal võib julgusest ja oskustest puudu jääda.

Grete Lipp: Mina töötan õpetajana viiendat aastat ja olen neljanda klassi juhataja. Probleemid aga võivad alguse saada juba esimeses klassis. Olen suunanud abi vajava õpilase koolipsühholoogi juurde, kellega meil on väga hea koostöö. Paraku pean algklassiõpetajana selleks lapsevanemalt luba küsima. Erandiks on hädaolukord, kui on vaja viivitamatult tegutseda, muul juhul tuleb vanematelt nõusolek saada. Õnneks teevad minu klassi vanemad koostööd, aga kõik vanemad ei pruugi olla mõistvad ja nii võib juhtuda, et laps jääb pere vastuseisu tõttu abist ilma.

Ott Oja: Seda on kummastav kuulda, sest seaduse järgi ei pea lapse saatmist koolipsühholoogi juurde vanemaga kooskõlastama. Koolipsühholoog on kooli töötaja ning temaga vestlemine ei ole kuidagi eraldi reglementeeritud.

Paljudes koolides psühholoogi paraku ei olegi.

Grete Lipp: Seda küll. Ma ei kujutaks seda isegi ette, sest klassis on mitu last, kes abi vajavad.

Anna-Kaisa Oidermaa: Neid lapsi on igas klassis, statistika järgi vajab tuge 10–20% lastest. Mõnes koolis toetab lapsi eripedagoog või sotsiaalpedagoog, mõnes koolis huvijuht, kuid lubamatu on, kui koolis ühtki tugispetsialisti ei ole.

Ott Oja: Koolipsühholooge on vaja kaks korda rohkem, kui neid praegu ametis on, et vajadust katta. See on riigi probleem. Samas on meil palju psühholooge, kes võiksid koolis töötada, aga ei tööta. Tuleb mõelda miks see nii on: kas nad on piisavalt toetatud ja kas nende töötasu on motiveeriv? 

Kui koolis toimivat tugisüsteemi ei ole, jääbki õpilaste toetamine õpetajate kanda. Õpetajad aga ei ole saanud selleks ettevalmistust ja see ei ole otseselt ka nende kohustus. Mõistan õpetajaid, kes ei julge või ei soovi vastutust võtta, ja leian, et koolis peavad olema tugispetsialistid, kes õpetajaid toetavad. Samas on minu kindel veendumus, et õpetaja vastutus on märgata ja leida õpilasele vajalikku abi.

Kadi Georg: Arvan samuti, et õpetaja peab märkama. Ta ei pea suutma probleemiga tegeleda, sest tal ei ole selleks pädevust, aga märkama ta peab. Kuna õpetaja on lapsega päevast päeva koos, on tema kohus näha, mis lapsega toimub.

Kas teil on olnud õpetajana mõni juhus, kus vaimse tervise teadmistest oleks kasu olnud?

Kadi Georg: Jah, töötasin varem koolis inglise keele õpetajana ja mul oli õpilane, kelle puhul sain aru, et temaga ei ole kõik korras. Ta muutus hästi kinniseks, ärritus kergesti, tema käitumine muutus. Üritasin temaga suhelda, kuid ei osanud ohumärke ära tunda ega teadnud, mida teha, et võtaksime tema õpetajatena probleemi tõsiselt. Rääkisime sellest õpetajatega omavahel, aga pigem sellest vaatepunktist, et tegu on keerulise õpilasega. Arutasime, kuidas tema õppimine korda saada, kuid oleks pidanud keskenduma hoopis muule. Mõni aeg hiljem lõppes see lugu kurvalt ning mul on tagantjärele väga kahju, et ma ei osanud olla õpilase eest tugevam eestkõneleja ning mul ei olnud piisavalt julgust tema märkamise eest võidelda. See on ka põhjus, miks ma ülikoolis olen püüdnud selle eest seista, et need teemad oleksid tähelepanu all.  

Ott Oja: Ka minul on olnud klassis suitsiidseid õpilasi, kuid mul endal polnud mingisugust ettevalmistust ega teadmisi, kuidas neid aidata. Usun, et kõik õpetajad, kes on sarnases olukorras olnud, tunnevad end väga abituna. See on samuti üks oluline põhjus, miks vaimse esmaabi teadmised on olulised. Kuigi õpilase suitsiid on ekstreemne juhus, peab kool selleks valmis olema ja selliste juhtumite jaoks peab olema kriisiplaan. Tean, et näiteks Põhja-Eestis on politsei- ja piirivalveameti ja sotsiaalkindlustusameti ohvriabi katseprojekt, et pakkuda alaealise enesetapu korral tuge, aga toimivat riiklikku süsteemi ei ole. 

Psühhiaatriline abi ei ole samuti aastatega kättesaadavamaks muutunud.

Ott Oja: Valminud on „Vaimse tervise roheline raamat“, mis peaks varsti valitsuse ette jõudma ja loodetavasti heaks kiidetakse. Seal on sätestatud, kuidas vaimse tervise probleemide ennetus, märkamine, esmatasandi tugi kuni psühhiaatrilise abini välja peaks nägema. Eesmärk on tuua abi kõigile, eriti lastele lähemale. Et koolis oleksid olemas psühholoogid ja tervisekeskustes vaimse tervise õed ja kliinilised psühholoogid ning esmane vaimse tervise abi inimestele kodukandis kättesaadav. Siis ei ole psühhiaater esimene spetsialist, kes lapse vastu võtab ja teda nõustab. Praegu see süsteem veel ei toimi ja neid spetsialiste ei ole. Kuid hoolimata sellest, et psühhiaatreid napib, on Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsioon seisukohal, et noorel peab vajadusel olema võimalik otse psühhiaatri poole pöörduda. Kuna suurem osa vaimse tervise probleemidest kujuneb välja teismeeas, on varajane sekkumine eriti oluline. 18. eluaastani ootamine tähendab, et probleemid süvenevad ning neid ei pruugi enam õnnestuda täielikult ravida.

Kuidas õpetajale vaimse tervise teemalised teadmised veel kasuks tulevad?

Triin Ulla: Kui psühholoogi või psühhiaatri sekkumine on juba ekstreemne variant, siis õpetaja võimuses on mõjutada toetava koolikeskkonna kujunemist. Põhjus, miks ma ise sellest teemast nii huvitatud olen ja siin suurt võimalust näen, on see, et kui ma oma psühholoogi taustaga kooli õpetajaks läksin, oli minu kõige olulisem eesmärk iga õpilast märgata. Olin õpetajatelt kuulnud, kui raske on kõiki õpilasi märgata, ja tahtsin veenduda, kas see tõesti nii on. Minu meelest ei olnud raske märgata. Ja kui palju see võimalusi annab! Kui koolis on kasvõi üks usaldusväärne täiskasvanu, keda laps saab usaldada, kellele oma muredest rääkida ja tänu kellele ta tunneb, et ei ole üksi, on see juba suur võit. Üks, mis vaimset tervist toetab, ongi inimlik märkamine, hoolimine, tunnustamine, mis nõuab imevähe ressurssi.

Anna-Kaisa Oidermaa: Jah, sellest oleks palju abi, kui ühiskonnas kohale jõuaks, et see ei peagi olema teab kui suur asi, mida sa kellegi heaks teed – ka lahke sõna, naeratus, igasugune märkamine aitab. Need 15 minutit, mis sa kellelegi kingid, võib palju muuta. 

Triin Ulla: Psühholoogia üliõpilasena ja veel pikka aega pärast seda olin Lahendus.net portaalis vabatahtlik. Kui meie poole pöördus hädas olev noor, oli esimene ülesanne välja selgitada, kes on tema elus see usaldusväärne täiskasvanu, kellega ta saab rääkida. Noor ise sageli ei tea, kuidas ennast aidata, aga täiskasvanu saab talle selle niidiotsa kätte anda. Märkamine ja avatus õpetaja poolt on väga tähtis.

Ott Oja: Olen nõus, et koolis valitsevatel suhetel on õpilaste vaimse tervise probleemide ennetamises oluline roll. See puudutab ka õppimist. Õpilane, kes tunneb end turvaliselt ja toetatuna, suudab paremini keskenduda, võtta vastutuse enda õppimise eest ja selle kaudu muutub ka õpetaja töö lihtsamaks. Kui lapsel on kodus probleemid, tuleb seda märgata ja leida need inimesed, kes aitavad tal neid probleeme lahendada. Ainuüksi sellega, kui õpetaja lapsele tähelepanu pöörab ja tema vastu huvi tunneb, loob ta keskkonna, kus laps tunneb ennast toetatuna. Tänu sellele tekib ka vähem probleeme ja isegi kui tekib, otsib laps juba varakult ise abi, teades, et tal on usaldusinimesed olemas. See teadmine on juba iseenesest väärtuslik.

Anna-Kaisa Oidermaa: Samas on õpetajate läbipõlemine omaette teema. Tähtis on, et ka õpetajad oleksid hoitud, et nad üldse jaksaksid märgata. Ka õpetaja peab saama vahel öelda, et tal on olnud raske päev, ta on väsinud, ning paluda enda vastu mõistev olla.

Kadi Georg: Küsimused, kuidas hoida õpetajat ja vältida tema läbipõlemist, on samuti meie aines sees. Selle jaoks ei ole küll eraldi loengut, aga need on teistesse loengutesse sisse põimitud. Põlesin ise koolis samamoodi läbi ja tulin sealt päevapealt ära. Õpetajaid hoida ja kaitsta on väga tähtis.

Triin Ulla: Ma ei arvagi, et õpetaja peab kõik probleemid lahendama, seda mitte. Tahan öelda, et suhteliselt väikese vaevaga saab teha lihtsaid asju, mille mõju võib ulatuda aastate taha. Õpetaja peab teadma, mis on tema võimalused ja nende võimaluste kasutamise kaal. Kuulsin kord, kuidas üks noor inimene palju aastaid hiljem oma õpetajale tunnistas, et see, kui õpetaja koolis tema pingutusi märkas ja talle häid sõnu ütles, muutis ta elu. Märkamisel ja heasoovlikkusel võib olla hindamatu mõju. Õpetajakoolituse raames räägime ju ka vaimse tervise probleemide ennetusest, millele uuringute järgi aitab tugevalt kaasa struktureeritud ja turvaline klassiruum, teadlikult ja oskuslikult toetatud klassi sisekliima, samuti VEPA metoodika. 

Ott Oja: Õpetajana töötades kogesin, et vaimsed probleemid võivad tabada ka väga kohusetundlikke õpilasi, kellel on tekkinud iseenda, koduste või õpetajate poolt surve olla kogu aeg tubli. Pidevas pingeseisundis elamine põletab nad läbi. See on ka üks koht, kus õpetaja peaks mõtlema, kuidas õpilast toetada. Kindlasti tuleb selgitada, et kõiges maksimumi saavutada ei ole vaja ega võimalikki. Samuti kaaluda, kuidas on mõistlik õppeprotsess üles ehitada ning õpetada õpilastel oma õppimise eest ise vastutust võtma.

Triin Ulla: Üks tööriist on sotsiaalse turvavõrgu loomine, mis ongi õpetaja oskus. Õpetaja ja õpilase turvalisest suhtest saavad paljud asjad alguse. On palju uuritud, et see mõjutab ka koolikiusamist. Kui omavahelised suhted on kehvad, on kiusamist suurema tõenäosusega rohkem ja kiusamisele vahele astujaid, takistajaid, kaitsjaid vähem. Õpetajatena peame teadma, et kuigi vastastikuse suhte kvaliteeti panustavad õpilane ja õpetaja mõlemad, vastutab suhte kvaliteedi eest õpetaja, kellel on selleks paremad teadmised ja oskused. Armastan tsiteerida psühhiaater Ellu Eiki, kes kunagi Lahendus.net koolitusel veenvalt kõneles, et keerulise taustaga lapse päästab suure tõenäosusega ära see, kui teda on koolis märgatud ja hoitud ebasoodsale rajale sattumast. Kui lapsel on mured ja probleemid nii kodus kui koolis, on prognoos halb.

Kas kõik õpetajad võiksid osata vaimse tervise esmaabi anda?

Anna-Kaisa Oidermaa: Peaasjade meeskonna soov on, et vähemalt 10% Eesti õpetajatest oskaks vaimse tervise esmaabi anda. See annaks olulise efekti ka ennetuse mõttes. Kui õpetaja on oma koolis ainus, kelle juurde abivajajad suunatakse, võib ta hätta jääda. Arvan, et mõni tuhat inimest võiksid lähiaastatel selle koolituse saada.

Ott Oja: Samamoodi nagu teatud aja tagant tuleb õpetajal läbi teha esmaabi koolitus, peaksid regulaarselt toimuma vaimse tervise esmaabi koolitused. 

Kadi Georg: Ideaalis näeksin, et kõik õpetajaks õppijad läbivad vaimse tervise esmaabi baaskursuse. Samuti võiks ülikool pakkuda selles vallas täienduskoolitusi, et õpetajad, kes õpingute käigus ei ole seda moodulit saanud, saaksid seda koolitust võtta. Kuna õpetajakoolitus sisaldab ka kohustuslikku plokki valikaineid, millest kõik õpetajakoolituse tudengid peavad vähemalt 6 EAP-d võtma, võiks mõelda ka sellele, et vaimse tervise esmaabi oleks üks valikainetest.

MURE KORRAL OTSI ABI

• Peaasi.ee nõustamisteenus
• 116111 lasteabi infoliin
• 116006 ohvriabi telefon 
• 116123 hingehoiu telefon
• 112 KIIRABI