Õpetajaameti väärtustamine ja õpetajate järelkasv on lahutamatult seotud
Kõik eluvaldkonnad konkureerivad parimate inimeste pärast. Iga ala prestiiž sõltub sellel tegutsevate inimeste mõjukusest ühiskonnas. Ja ehkki me ei leia õpetajaid Eesti ühiskonna mõjukate pingeridadest, võime kindlalt väita, et õpetajaskond tervikuna mõjutab oluliselt riigi ja rahva käekäiku.
Eesti Vabariigis luuakse võrdsust ja heaolu hariduse kaudu. Kooli enesestmõistetav ülesanne on kõikvõimalikke otseselt või kaudselt rahvastiku kvaliteediga seotud probleeme ennetada. Koolis tuleb kujundada õpilaste tervise-, liiklus- või keskkonnakäitumist, loovust, sallivust, ettevõtlikkust ja suhtluskultuuri, vastutus- ja kohusetunnet, arendada keele- ja matemaatilist kompetentsust, digipädevusi ning eeskätt kriitilist mõtlemist. Suund on mõistagi hästi valitud ja eesmärgid igati õilsad.
Meie haridus on juba praegu maailma tipus, ent kool, ehk siis täpsemalt õpetajaskond peab üha paremini toime tulema üha rohkemate ülesannete ja kõrgemate ootustega.
Vananev õpetajaskond ja koolide mured õpetajate järelkasvuga on vaieldamatult riikliku tähtsusega küsimus. Et Eesti hariduse saavutatud taset hoida, tuleb pidevalt revideerida ootuste vastavust võimalustele. Kui riik tahab olla haridussüsteemi hea peremees, tuleb ühiskonnale näidata, et haridusteemad on kõigi erakondade jaoks võrdselt olulised, et ühiselt vaadatakse üle haridust reguleerivad seadused ja riigieelarve võimalused õpetajaskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks.*
Riik on loonud kujutluse sellest, milleks kool on võimeline. Ühiskonnal, peredel, lapsevanematel ja õpilastel on tekkinud seadustest tulenevad ootused koolile. Seepärast tasub esmalt küsida, mis on reaalselt kooli ja õpetajate võimuses ning mida saab riik ära teha selleks, et aidata kooli talle pandud ülesannete täitmisel.
21. sajandi alguse kool püüab olla konveiersüsteemi ja rätsepatöö hübriid. 20. sajandi vältel on konveiersüsteemi põhimõtteid hakatud rakendama eri eluvaldkondades, nii ka hariduses. Konveiersüsteem tagab hinna ja kvaliteedi suhte, mis võimaldab hüvede, sh hariduse varasemast võrdsemat kättesaadavust. Samas on haridusteadus juba aastakümneid põhjendanud õppe individualiseerimise vajadust ning ka Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 rõhutab individuaalsete õpiteede ning õppe diferentseerimise vajadusi.
Rätsepatöö on aga mõistagi kallim kui konveierlindi toodang. Seega tuleb riigis täpsemalt paika panna, mis ulatuses haridust omandatakse ja rahastatakse konveiersüsteemi põhimõtetest lähtuvalt ning kuidas tasustab riik koole ja õpetajaid rätsepatöö lõikude tegemise eest.
Kas õnnelik õpetaja on olemas?
Õpetajaameti prestiižsuse üks võtmeküsimus on töötava õpetaja enesetunne ja käitumine oma õpilaste, kolleegide ja lapsevanematega, mis omakorda sõltub õpetaja enesekindlusest ning toimetulekust igapäevaste tööülesannete täitmisega. Õnnelik ja rahulolev õpetaja on kahtlemata olemas ja õpetaja õnnetunne ei sõltu eesootavast või edasilükatud palgatõusust, vaid ikka sellest, kuidas tal õnnestub töö, mida ta on tulnud kooli tegema.
Üks osa õpetajatest on realistid – nemad suhtuvad oma õpilastesse ja ülesannetesse pragmaatiliselt, tehes ettenähtud aja piires ära kohustuslikud töölõigud aineõpetaja ning klassijuhatajana, vahendades ainesisu ja vajalikku infot. Suur osa õpetajatest on aga idealistid, kes suhtuvad töösse ja õpilastesse loominguliselt, otsides pidevalt uusi lahendusi, kohandades õppetööd ja -materjale klassidele ja õpilastele sobivaks, püüdes pidevalt ennast täiendada, leida lahendusi raskustesse sattunud või andekate õpilaste toetamiseks, kaasates ja nõustades lapsevanemaid, juhendades praktilisi või uurimistöid jne.
Viimased on aga just need, kes sageli tunnevad jõuetust või masendust, kui neil jääb puudu ajast, oskustest ja teadmistest, et teha oma tööd nii hästi, et kõik oleksid rahul.
Õpetajaskonna selline jaotus on kategooriline, ent näitab selgelt, et nõudlus koolides tehtava rätsepatöö järele on sedavõrd kasvanud, et olemasolev õpetajaskond ei suuda täita kõiki ootusi. Eesti haridussüsteem vajab võetud arengusuunal püsimiseks õpetajate koormuse vähendamiseks ja õpetajatele enesetäiendamise võimaluste andmiseks senisest rohkem tööjõudu.
Õpetajatööd saab teha tugev isiksus
Nii nagu hambaaugud, võivad ka teadmiste lüngad olla tekkinud halbadest harjumustest või pärilikust soodumusest. Hambaaugu parandamine on patsiendile enamasti ebamugav, miks arvatakse, et lünkade täitmine teadmistes peaks olema mugav?
Iga õpetaja teab, et ühepoolselt, ilma õpilase ja kodu panuseta soovitud tulemusi ei saavutata. Autoriteetne õpetaja suudab paremini toime tulla õpilaste motiveerimise, distsiplineerimise ja lapsevanemate nõudlike soovidega, kasutades selleks ka vajadusel „valuvõtteid“. Kui medõde teeb süsti või võtab vereproovi, kannatame valutorke välja teadmisega, et see aitab meil mõne aja jooksul tervist parandada. Vereanalüüsi tulemusel võime saada teada, et organismis on üht või teist ainet puudu. Kontrolltööst võivad ilmneda vajakajäämised teadmistes.
Usun, et tervisekontrolli tulemusi ei kiputa eriti vaidlustama, ent miskipärast vaidlustavad õpilased ja vanemad küllalt sageli teadmiste kontrolli tulemusi. Õpetaja soovib, et tema ametialast pädevust usaldataks, ta ei taha, et peaks osa oma tööajast tegelema kontrolli tulemuste, retseptide või ravikavade vaietega.
Mis tooks noored õpetajaametisse?
Noored leiavad, et õpetaja töö on liiga raske ja Eesti õpetaja palk ei motiveeri. Eelmine haridusminister on märkinud, et konkurents õpetajaerialadele ülikoolides on tõusnud, ent seda juba töötavate õpetajate arvel. Kas õpetajaks peakski õppima inimene, kes on end juba mingil erialal tõestanud ja omandanud teatud elukogemuse, või soovime siiski õpetajaametisse ka neid, kes on alles oma tööelu alguses. Praegu vajame väga mõlemaid.
Ameti prestiiž sõltub tipptegijate valikutest. Võimekad gümnaasiumilõpetajad teevad oma erialavaliku peamiselt kahest aspektist lähtuvalt. Esiteks soovitakse valitud erialal „midagi ära teha“ – st liiga jäik süsteem ei tundu noortele atraktiivne. Siin on palju mõtlemisainet koolijuhtidele, sest ükski seadus ei keela koolidel katsetada ja ellu rakendada uusi paindlikke lahendusi või hübriidkombinatsioone, mis võimaldaksid õpetajatel kasvatada ühiskondlikku mõjukust ja ametialast prestiiži.
Teiseks soovivad noored näha erialase karjääri võimalusi koos palgakasvuga. Õpetajaameti väärtustamine on otseselt seotud ametipalga konkurentsivõimega võrreldes teiste samalaadset haridust ja isikuomadusi (sh juhtimispädevusi) eeldavate erialadega. Seni kuni õpetajate palgatase ei ole veel teiste tippspetsialistide palkadega võrreldav, tuleks kaaluda atraktiivse stipendiumisüsteemi loomist esimese kõrghariduse omandajatele, kes valivad õpetaja eriala.
Viimati nimetatud lahendused võivad küll tuua võimekad noored õpetaja erialale õppima, ent kindlasti on vaja riigi tasandil läbi mõelda alustava õpetaja toetussüsteem nii koormuse kui mentorprogrammi finantseerimise poole pealt.
Ja olgugi et õpetaja õnn ei sõltu otseselt palganumbrist on riigil koolide rolli ja õpetajaskonna mõju võimatu ülehinnata.
Haridustöötajate töö tasustamiseks ja täiendõppe korraldamiseks peab olema riigieelarves senisest rohkem vahendeid. On poliitiline valik, kas tõsta õpetajate palga alammäära või näha ette riiklik lisaraha koolidele ühiskonna arengu seisukohalt oluliste ülesannete täitmiseks. Paremini peavad olema reguleeritud õpetaja karjäärimudel ja töökohustused, koolides on vaja rohkem tööjõudu või tuleb oluliselt vähendada koolile pandud kohustusi.
* Eesti Vabariigi haridusseadus.
§ 5 (1) Riigikogu ainupädevusse kuulub: 1) haridussüsteemi kujundamise, toimimise ning arengu põhimõtete kindlaksmääramine;
§ 6 (2) Haridus- ja teadusministeerium: 14) töötab välja hariduse riikliku finantseerimise normatiivid.
Huvitav artikkel, aga küsin siiski: kui loov saab olla see õpetaja, kellel puudu teadmistest,oskustest ja ajast? Kas poleks vaja taastada õpetajate ainealane nõustamine ja täienduskoolitussüsteemi ning koolieksperimendid, mis lubaksid loovaid lahendusi katsetada ja hiljem ka kollegidele soovitada? On ju mitmeid nn loovuse mudeleid (nt Scamperi mudel), mida võiks kohandada erinevatele õppeainetele. Kuidas, kus ja kellelt oleks autori arvates kõige parem tegevõpetajal saada uusi teadmisi ja oskusi? Eriti keeruline on loomulikult alustaval õpetajal.