Pedaste küsib. Ja Pedaste ka vastab

18. dets. 2020 Sirje Pärismaa toimetaja - 2 Kommentaari
Margus ja Küllike Pedaste. Foto: erakogu

Kui mees on haridusteadlane ja naine kooli õppejuht, millest siis kodus räägitakse? Ikka haridusest! Õpetajate Leht istuski ühel õhtul „salakuulajana“ Tartu ülikooli haridustehnoloogia professori, Pedagogicumi juhataja Margus Pedaste ja Tartu Kivilinna kooli õppejuhi Küllike Pedaste Zoomi-toas ning jäädvustas kõneluse.

Margus Pedaste: Mis sinu arvates on probleem number üks, milles ülikool saaks kooli kõige enam aidata?

Küllike Pedaste: Ikka õpetajate järelkasv – kuidas saada kooli õpetajaid ja mida teha, et õpilased läheksid õpetajaks õppima. Reaalsus on see, et isegi Tallinnas ja Tartus on raske õpetajaid leida.

Margus Pedaste: Aga kas oskad öelda, kui palju tuleb tööle kandideerima neid, kes on õpetajakoolituse läbinud, ja kui paljud pole?

Küllike Pedaste: Eelmisel kevadel tuli eri aineõpetajate kohtadele avaldusi vaid käputäis. Kandideerijad kirjutasid, et neil õpetajaharidust pole, aga nad tahaksid tulla proovima. Kui viiest ühel oli paber, siis oli hästi.

Margus Pedaste: Üha enam räägitakse, et paljud katkestavad esimestel aastatel oma õpetajatöö. Kuid minu hüpotees on, et katkestajad polegi õppinud õpetajaks, ja siis on katkestamine loomulik.

EHIS-e andmeil on viimase kümne aasta jooksul tööle läinud ülikoolilõpetanuist koolist ära tulnud vaid 8%. See on mitu korda vähem, kui räägitakse tööd alustavate õpetajate katkestamise kohta. Järelikult on probleem pigem selles, et pole piisavalt kvalifitseeritud õpetajaid. Varemalt polnud vähemasti Tartus sellist probleemi.

Küllike Pedaste: Tartus on nüüd sama mure. Pigem saab väikses kohas vald meelitada õpetajaid boonustega. Kandideerijad uurivadki, mida pakume. Meie anname algajale väiksema koormuse, et ta ära ei ehmataks, ja leiame mentori. Sellised süsteemid tuleb kiiresti tööle panna, et õpetaja tajuks enda seotust kooliga ja jääks meile. Meil ei olegi neid, kes tulevad ja kohe kaovad. Napsame sageli ära needki, kes õpivad. Aga sa tead seda ilmselt ise ka.

Margus Pedaste: See on probleem küll. Tudengid saavad õppimisele pühenduda märksa vähem kui varem. 70%-l tudengitest on õpetamise kogemus, nad on praktikud, kes õpivad. Aga mida on teie kool selleks teinud, et õpetajad jääksid?

Küllike Pedaste: Igal koolil on oma nägu, väärtused, traditsioonid, mis teevad elu koolis mõnusaks. Kuidas saavutada hea koostöö, kui koolis on ligi 900 õpilast ja 70 õpetajat? Et kui uus õpetaja tuleb, siis ta kohe tunneks, et on oodatud? Tartu rakendas kuue aasta eest teaduspõhise LP-mudeli (Learning environment and pedagogical analysis) ja õpikogukondade loomise. Kui uus inimene tuleb tööle, saab ta oma meeskonna, kellega käib üle nädala koos. See on saanud õdusaks pesaks, kust saab head energiat.

Mulle meeldib õpikogukondade juures, et neid ei moodusta mitte ühel korrusel olevad, vaid eri valdkondade, kooliastmete õpetajad.

Kõigil on eri vaade koolile, tekib hea suhtevõrgustik, see hoiab inimesi.

Algaja kolleeg meie koolis saab sealt väga hea tunde.

Margus Pedaste: Enesemääratlusteooria järgi on kolm tegurit, mis motiveerivad inimest koolis töötama: seotuse tunne, tajutud kompetentsus ja autonoomia.

TALIS-e uuring näitab, et õpetaja koolijäämist prognoosib see, millised on tema arenguvõimalused ja kogetud hakkamasaamise tunne – lisaks sellele, et ta on läbinud õpetajakoolituse. Kuidas te tagate oma õpikogukondades selle hakkamasaamise tunde ja autonoomia?

Küllike Pedaste: Me lähtume enesemääratluse teooriast. Oma autonoomsus on oluline. LP-mudel on selgeks õpitud, aga eri aastatel on rühmades fookused erinevad, anname valida, millega rohkem tegelda. 

Koostöös Tartu ülikooliga oleme läbimas ka tähendusliku õpetamise koolitust. Iga rühm saab võtta probleemi, mis enim kõnetab. Rühmasiseselt saab vaadata, kellele mingi teema sobib, ja rollid määratleda. See annab rühma sees vabadustunde.

Kas sina meie koolitajana näed samuti, et inimestel on siiras rõõm, et saavad hakkama?

Margus Pedaste: Viime seda Euroopa sotsiaalfondist rahastatud ja koolide jaoks tasuta tähendusliku õppimise baaskoolitust läbi koos Äli Leijeniga ja meil on tõesti suur rõõm näha, kui hästi õpikogukonnad teil ja ka mitmes teises koolis töötavad. Kogukondade puhul on tähtis kohtumiste regulaarsus ja see, et koos käivad samad inimesed – et tekiks usaldus, aga ka teadmine, millised on inimeste tugevused-nõrkused. Kivilinna koolis on õpikogukonnad hästi tööle läinud. On tulemas väärtuslikke tulemusi iseendale ja ka sama kooli teiste rühmade õpetajatele. Kuidas saaks teie õpikogukondade tööd väljapoole levitada?

Küllike Pedaste: Teaduspõhine lähenemine on aastast aastasse levinud. Aga kuidas jõuda selleni, et meil ongi uurivad õpetajad, kes tahavad teha tööd mitte kõhutundest või vanast rasvast, vaid seepärast, et kõrval on teadlaste tugi? Õpetajail on ju tööd küll ja veel. On neidki, kes võtavad ka pärast tööd kätte teaduskirjandust, aga saab ka oma rühmas jaotada raamatu peatükkide kaupa lugemiseks ja kokku saades arutleda. Näen, et meie õpetajad on nõus teaduskirjandust uurima ja kasutusele võtma, kuid see pole tulnud kergelt.

Alustasime sellest, et leppisime kokku, et loeme Õpetajate Lehte, leiame üles teadlaste artiklid, kus viidatakse teostele, ja võtame raamatukogust neid lugeda. Aga kitsaskoht on see, et õpetajad pole valmis võõrkeelset kirjandust lugema.

Margus Pedaste: OECD õpetajate teadmiste katseuuring näitas, et Eesti õpetajakoolituse tudengite ja suure kogemusega tegevõpetajate teoreetilised teadmised olid enam-vähem ühesugused. Praktilised teadmised on ilmselt erinevad. Teie mudeli puhul on oluline väärtus, et rühmas on erinevad inimesed. Osa on äsja tulnud ülikoolist, osa suured praktikud, kes saavad võtta alustavate õpetajate suhtes jagatud mentori rolli.

TALIS-e uuring näitab, et õpetajad loevad päris palju erialakirjandust, aga uuring ei täpsusta, kas see on teaduslik või populaarteaduslik, eesti või inglise keeles. Eesti keeles polegi peale EHA (Eesti Haridusteaduste Ajakiri) ju eriti midagi.

Küsisin kord õpikogukondade seminaril tuntud teadlaste raamatute lugemise kohta. Paarisajast inimesest viis oli lugenud John Hattiet. Ega ka EHA lugejaid pruugi õpetajate seas rohkem olla.

Küllike Pedaste: Meie koolis on komme, et kui keegi on käinud ägedal koolitusel või lugenud midagi huvitavat, saadab ta teistele listi info. Teoste eestikeelseid tõlkeid loevad juba paljud. See annab julguse hiljem ka inglise keeles lugeda.

Margus Pedaste: Mida ülikool veel teha saaks? Eestis on sadakond haridusteadlast, aga õpetajaid on hariduse eri tasemetel kokku 23 000. Kas üle Eesti võiks tekkida mõnikümmend õpetajat, kes oleksid sillaks teadlaste ja koolide vahel?

Küllike Pedaste: Küllap leidub igas koolis neid, kes oleks valmis rohkem panustama. Ehk peaks ülikool kutsuma neid julgemalt uurimisrühmadesse? Õpetaja saaks anda praktilist poolt juurde. See võiks olla karjäärimudeli osa. Aga neil peaks olema vähem tunnikoormust. Seda küsimust peaks kõrgemal tasandil lahendama.

Margus Pedaste: Kas koolide eelarve lubab seda teha?

Aga tulen tagasi selle juurde, et Kivilinna kooli puhul on olukord eriline, sest sealne direktor Karin Lukk on haridusvaldkonna doktorikraadiga. Kui tähtis on sinu meelest see, et direktor on tippekspert ja pedagoogilise teadmuse levitaja?

Küllike Pedaste: Väga oluline! Meie koolis on kümne aastaga väga palju uuendatud. Otsime alati teaduspõhist lähenemist. Meie direktoril on vaade, et tasub uurida, mis on maailmas tehtud.

Meil on katsetamisel uus õppekorraldus ja direktor on innustanud uurima, milline on õppekorraldus mujal ilmas. Meie juht tahab väga head põhikooli teha. See kandub üle õpetajaile, tahame muutusi, sest näeme kitsaskohti. Õpetajad usuvad muutustesse, sest teavad, et direktor oskab asjad lahti seletada.

Uurime ise kirjandust, meil on visioon ja oleme valmis ka selleks, et eksime. Kui vaja, korrigeerime.

Margus Pedaste: Nüüdisaegse õpikäsituse üks siht ongi avatus katsetustele ja eksimisele. See on motivatsiooni alus.

Küllike Pedaste: Õpetajad julgevad tulla ütlema, et kusagil tehakse nii, me tahame ka proovida. Kaks õpetajat tulid hiljuti rääkima, et tahavad hakata kahekesi koos õpetama. Panevad kirja, mis selle puhul töötab, mis mitte.

Margus Pedaste: Uuringute põhjal ongi vaja senisest enam süsteemselt uurida ja reflekteerida oma praktikaid. Tähendusliku õpetamise kursusel suuname rühmi defineerima ühiseid probleeme. Aitame leida häid meetodeid, mida katsetada ja kuidas uurida katsetamise efekti õpitulemusele või mingi muu eesmärgi saavutamisele. Sageli ei tehta seda Eesti koolides süsteemselt.

Uurimine on õpetajakoolituses integreeritud eri ainetesse. Oluline on süsteemse reflekteerimisoskuse kujundamine, et tudeng õpiks kirjeldama ja hindama oma kogemust. Kuidas see muutuks üle Eesti tavapäraseks, et õpetaja õpib aru saama eri meetodite tõhususest?

Küllike Pedaste: See ei tule üleöö. Protsess pole ka meie koolis kohe kõigile sobinud. Aga kui juba ülikoolist tulevad uued õpetajad, kelle jaoks uurimine on loomulik, ehk siis hakkab vaikselt tiksuma.

Kuid kuidas viia seda töötavate õpetajateni? Ilmselt koolituste kaudu. Õpetajale meeldib kuulata praktikuid. Kui praktikud-õpetajad räägivad, kuidas nad on saanud kasu oma töö reflekteerimisest, tekitavad nende head näited tahtmise ka ise proovida. Praktikute ja ülikooli inimeste koostöö oleks siin parim lahendus. Tõsi, ka ülikoolis on paljud praktikud.

Margus Pedaste: Ainuüksi Tartu ülikooli haridusteaduste instituudis läbib täiendusõpet keskmiselt viis tuhat inimest aastas. Osa kursusi ei täitu hästi. Mida peaksime tegema, et täiendusõpe oleks atraktiivne ja kasulik, seal kujuneks uuriva õpetaja vaim ning kursusel õpitu elaks edasi õpetaja igapäevatöös?

Küllike Pedaste: Seda on vist keeruline teostada. Õpetajad ootavad koolitusi, kus oleks teadlase kõrval ka kooliga seotud inimene. Pikkadel koolitustel õpitavad metoodikad jäävad paremini meelde, kui on selline sümbioos. Kõige suurem kasu on, kui õpetaja proovib oma klassiruumis uusi tööriistu ja pärast tuleb koolitusele oma kogemusi jagama.

Mina tahaksin ka seda, et koolituste rühmad on eri koolidest, et kuuleks, kuidas õpetajad üle Eesti lahendavad probleeme.

Margus Pedaste: Kuidas tekitada huvi mahukamate koolituste vastu ja meeskondi sinna tuua? Koolile on ju paras pähkel inimesi asendada.

Küllike Pedaste: Uutes oludes pole enam probleem, kui õpetaja on ära. Varem ei tulnud selle pealegi, et siis saab teha õpilastele e-õppepäeva. Ehk tuleks koole julgustada?

Margus Pedaste: Peame leidma rohkem jagatud tegutsemisruumi, et osa kooliinimesi saaks olla rohkem ülikoolis sees ja osa ülikooliinimesi koolis sees.

Küllike Pedaste: Igal koolil võiks olla teadlaste seas oma inimene, kelle poole pöörduda. See tuletab teadlastele meelde, et kooliinimesed on ka kasulikud, ulatame vastastikku käe.


2 arvamust teemale “Pedaste küsib. Ja Pedaste ka vastab”

  1. Tiiu Kaljuste ütleb:

    Olen pisut skeptiline EHISe andmete üle rõõmustamise koha peal. Lihtsalt arve vaadates on muidugi ilus pilt – 20-st ülikooli lõpetanust loobub vaid 1,6 (ehk ligikaudu 2). Aga kui nüüd vaadata seda arvu 20 natuke lähemalt (mul isiklikult on hetkel võimalik vaadata väga lähedalt). Kui 20-st lõpetajast on 16-17 juba enne lõpetamist töötanud õpetajana üle 5 aasta, siis suure tõenäosusega õpetavad nad edasi ka pärast lõpetamist. Panite tähele, et noori, otse koolipingist tulevaid (värske veri) on vaid 3 – 4 (!!!!). Kui nüüd jõuda selleni, et nendest 3-st/4-st loobub 1-2? Värskelt ühes pedagoogika aines kodutöö sooritamise käigus kokku puutunud statistikaga, et õpetajahariduse lõpetajaist läheb kooli õpetajaiks vaid pooled …
    Ja natuke kriipis ka e-õppepäeva nägemine päästerõngana õpetaja koolitusele saamiseks. e-õppepäev ei tule siiski õpetaja poolt, et minge ja lugege ja mina keerutan pöidlaid. Õpetaja peab materjali selleks päevaks ette valmistama (niimoodi ette valmistama, et õpilane saaks materjaliga hakkama. Muidu oleks ju ammu juba, et harige ennast ise …). Pärast kontrollima, kas õpilane ikka “haris ennast” ja kas sai ikka õigesti haritud. Võib-olla on vaja pärast valesti läinut õigeks hakata väänama …

  2. Einar Rull ütleb:

    Jõulupühade kontekstis väga meeldiv artikkel. Pildi peale võib lume juurde mõelda.

    Mujal maailmas on tõsiselt arutatud võimaluse üle, et õpetajate väljaõpe võikski käia just koolide juures. Oli üksvahe lausa Ühendkuningriigi ministri Michael Gove ametlik poliitika. Ei läinud läbi ainult selle pärast, et õpetajakandidaadid pidasid ülikoolis õppimist väärikamaks ja keegi ei soovinud sellest ilma jääda. Meil kisub asi vägisi Gove unistuste maailma, et alustatakse koolist, ehkki ülikoolis justkui kohtasid jaguks.

    Alustaval õpetajal on koolis esimestel aastatel ikka väga raske ning seda koormat suudab varasem ülikoolis õppimine tublisti kergendada. Ehkki kui kästakse, saaksid ka mõned koolid sellega hakkama. Hattie järgi mõni õpetab juba esimesest päevast ja ilma erihariduseta paremini kui teine pikka aega koolis töötades (12 aastat enne seda õpilase ametikohal töötamisest on mõnele õpetajale rohkem kasu kui teisele). Eks ülikoolis õppimise tõhusust tulekski hinnata ka selle põhjal, kui kaelamurdvaks see töö hiljem kujuneb. On kahju, kui arvamus oma sobimatusest tekib puhtalt selle alase hariduse puudumise tõttu.

    Minu kooliajal räägiti, et esimesed viis aastat piinab õpetaja õpilasi, järgmised viis aastat piinleb ise, et ei oska õpetada, siis järgmised viis aastat õpib õpetamist ja järgmised viisaastakud kuluvad pensioni väljateenimisele. Praegu käiks asi justkui kiiremini, sest Noored Kooli lõhna kaotamine võtab 5 aastat.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!