EHL 30: Põige Eesti ametiühingute ja EHL-i ajalukku
Nüüdisaegne, demokraatlikke põhimõtteid järgiv ametiühinguliikumine sai Eestis alguse 20. sajandi lõpul pärast Nõukogude okupatsiooni alt vabanemist. Kuigi ametiühingute liikmelisus oli Nõukogude Eestis eranditult kõrge, muutus see drastiliselt pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, mida mõjutas nii poliitika kui ka autoritaarsus töökohal.
1917. aastal loodi esimene õpetajate ühendus.
EHL-i eellane on 1944. aastal moodustatud ENSV Haridusala Töötajate Ametiühingu Vabariiklik Komitee. Tegu oli Teise maailmasõja järgse ajaga, ametiühingust sai sisuliselt kommunistliku partei käepikendus. Nagu kõike, nii otsustasid ka haridusküsimusi partei ja valitsus. Ametiühingu põhitegevuseks kujunes suurejooneline töölisklassi tunnustamine ning liikmetele hüvede – elamispindade, puhkekodutuusikute jms – jagamine.
1989. aastal otsustasid tollased Eesti ametiühingud eralduda Nõukogude Liidu Ametiühingute Kesknõukogust. Sama aasta detsembris toimunud kongressil kuulutati end vabadeks sõltumatuteks ametiühinguorganisatsioonideks.
1990. aasta kevadel moodustasid iseseisvad ametiühinguorganisatsioonid ja liidud oma kongressil Eesti Ametiühingute Keskliidu ja võtsid vastu keskliidu põhikirja. Keskliidu esimeseks esimeheks nimetati Siim Kallas. Samal ajal tekkisid linnades ja maakondades haridustöötajate ametiühinguorganisatsioonid.
1990. aasta 3. aprillil toimus Tallinnas EHL-i eelkäija Eesti Haridustöötajate Ametiühingu Vabariikliku Liidu (EHAÜVL) asutamiskongress. Eesti ametiühingute seadus võimaldas seadustada vabariigis sõltumatute ametiühingute loomise. EHAÜVL-i esimeheks valiti Sven Rondik. Organisatsiooni moodustasid 19 ametiühingu maakonna- ja linnaliitu ning viis keskeriõppeasutuse ametiühingu organisatsiooni kokku 38 419 liikmega.
1991. aastal kirjutasid peaminister Edgar Savisaar ja ametiühingute keskliidu esimees Siim Kallas alla sotsiaaltagatiste üldkokkuleppele alanud aastaks. See oli üks esimesi valitsuse ja ametiühingute üldkokkuleppeid endises sotsialismileeris. Sellest saigi alguse sotsiaaldialoog Eestis.
1995. aastal toimus Tallinnas ametiühingute majas Eesti Haridustöötajate Ametiühingu Vabariikliku Liidu II kongress. Kongressil otsustati muuta ametiühinguorganisatsiooni nime. Uueks nimeks võeti Eesti Haridustöötajate Liit, mis püsib praeguseni. Uue nimega ühenduse fookuseks seati õpetajakutse ning hariduse sisuliste küsimustega tegelemine.
1995. aasta volikogul pandi ette muuta haridustöötajate töötasude süsteemi. Muutused puudutasid tööstaaži, kvalifikatsiooni, tunnikoormuse alandamist, klassijuhatamise tasustamist, haridusasutuste erikategooriaid ja eelkooliõpetajate puhkust.
2012. aasta veebruaris teatas EHL, et õpetajate üleriigiline streik pedagoogide töötasu tõstmise nõudeks toimub ajavahemikus 7.– 9. märtsini 2012. Toonane õpetajate ja kultuuritöötajate tööseisak oli suurim taasiseseisvunud Eesti ajaloos.
2012. aastal valis EHL uue juhi – füüsikaõpetaja Reemo Voltri. Lisaks valiti uus juhatus ja juhatuse esimehe asetäitjaks Aleksander Tiidemann. Praeguseks tegutseb EHL-is 15 maakonna- ja kaks linnaliitu. Ametiühingu osakondi on kõikide liitude peale kokku 430 haridusasutuses ning esindatud on alus-, üld-, kutse- ja huviharidusasutused.
EHL on Eesti suurim õpetajate esindusorganisatsioon.