Teatristuudios mängitakse päris elu

Pärnu kunstide koolis käib kahel õhtul nädalas koos teatristuudio, mida selle algusest saadik juhatab näitleja ja õpetaja Rein Laos.

Alguses oli Saabastega Kass. See tegelane on Jevgeni Švartsi näidendist „Tuhkatriinu“, mille lavastas Pärnu Endlas 1980-ndatel Ingo Normet. Pärast etendust jäi näitleja Rein Laos jutustama muinasjutte lastele. „Käisin algklassidega kaasas etendustel, tegin muusikat, olin kostüümis ja palju aastaid oligi mul teater Saabastega Kass,“ meenutab Rein Laos, kes juhib omanimelist – Rein Laose teatristuudiot Pärnu kunstide koolis, kuhu on koondatud linna õpilaste huvitegevus. „Kui meile tuli järjest aktiivsemaid vanemaid õpilasi, kes ei tahtnud olla lasteteater, muutusime noorteteatriks Saabastega Kass. Ja lõpuks Rein Laose teatristuudioks.“

Saabastega Kass ärkab ellu nüüdki, kui teatristuudio algklassilapsed käivad esinemas lasteaedades. „Siis ma ei ole lihtsalt üks onu,“ ütleb stuudio juht, „vaid panen kostüümi selga ja alustan etendust. Koroona ajal tegime kevadel vabaõhuetendusi, see oli laste välja mõeldud ja kokku pandud lugu.“

Loomingulised noored

Aastal 1976 alanud lasteteater on tegutsenud järjepidevalt. Kunagistest näitlejahakatistest võib Rein Laos pikalt ja südamlikult jutustada. Näiteks arast tüdrukust, kes tahtis tulla näiteringi, kuid ei soovinud sõnagi rääkida. „Mina kedagi tagasi ei saada, sest ma tean, et algul on laps väga tagasihoidlik, aga temast võib tulla näitleja,“ ütleb Laos. Nii juhtus ka selle tüdrukuga, kes esialgu mängis hobust, kes ei pidanud rääkima. Nüüd on ta Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud vabakutseline näitleja, särav, südamlik, sõbralik Liisu Krass. Teine väga isikupärane näitleja, kes Rein Laose juures tuule tiibadesse sai ja lavakunstikooli ning hiljem kunstiakadeemiasse õppima läks, on Jaanika Arum.

„Asi pole näitlejaks saamises, vaid loomingulises inimeses,“ ütleb Laos ja ulatab kingituseks raamatu „Meie lood“, mille autorid on needsamad Liisu ja Jaanika. Raamatus on tüdrukute teatristuudios käimise ajal loodud joonistused ja näidendid, millest üks võitis noortenäidendite võistlusel esikoha ja mille lavastas Pärnu teater.

Teater kui teraapia

„Ma nimetan oma teatrit, seda stuudiot lapseteraapia teatriks,“ lausub Laos, kes võtab laste mängukavva eakohaseid probleeme, mis lapsi huvitavad. Kooliteatrit kui teraapiat on Laos ellu viinud aastaid, pidades silmas, et probleem, mida näidend sisaldab, peab lapsi n-ö põletama, puudutama isiklikult. Tema teatristuudio pole teiste laste- või noortestuudiotega võrreldav, sest siia võetakse vastu kõik õpilased, kes üle ukse astuvad. „Kes jääb, kes ei jää, kes kui palju areneb, kes ei taha, väsib ära, läheb minema,“ kommenteerib Laos. 

Poisse on ikka olnud tüdrukutest vähem. Repertuaari on otsitud kõigile sobivat. Tüdrukutega on mängitud teatritükki „Girl, interrupted“ (Ameerika Ühendriikide 1999. a Oscariga pärjatud draamafilmi „Katkenud elu“) stsenaariumi järgi, mis põhines tõsielul. Tegevus toimub psühhiaatriahaiglas, tegelasteks olid tüdrukud, kellel kõigil oli mingi probleem. „Olen teinud ka katsetuse Ameerika psühhiaatrite patsientide lookestest, kust lapsed valisid ise endale monolooge valusatel teemadel,“ jutustab Laos.

Etüüdides on läbi mängitud vihateraapiat jt elulisi teemasid. „Et lapsed õpiksid ennast tundma, elus hakkamasaamist, probleemidest väljatulekut,“ põhjendab Laos, kes ka kooliteatrite festivalidel on rõhutanud, et tema õpilased mängivad enda valitud teemadel.

„Ma kuulun nende hulka, kes elavad teatris, ja nii on olnud kogu elu,“ räägib Laos. „Mind huvitavad probleemid, mis on elus, ja teatritegemise kaudu soovin mõjutada seda maailma ka näitlejana.“ Mõte, et teater ongi elamise õppimine, on kandunud edasi ka tema õpilastele.

„Ka publik, tõsised vaatajad, lähevad teatrisse selleks, et saada elust aru, leida lahendusi,“ arutleb näitleja. Näidendite valikulgi vaatab ta, et need annaksid vastuseid küsimustele. Seejuures meenutab Laos üht varasemat etendust „Viska köis, võilill“ inglise noorteromaani põhjal. Ta kutsus etendusele psühhiaatriahaiglast noormehe, kes oli võõrutusravil, ja temaga koos juhtiva noorte psühhiaatri. Noormees tuli noorte ette ning rääkis oma loo sõltuvusest, mis tekkis ühest tabletist. Selliseid teemasid on võimalik õpetada just niimoodi, mitte loengutega, usub noorte teatrijuht.

„Teate, millest lapsed koolides tegelikult puudust tunnevad?“ küsib Laos ja ma jään vastuse võlgu. Ta vastab ise: „Klassikalises mõttes klassijuhatajatunnist, kus nad võiksid esitada elulisi küsimusi, rääkida probleemidest.“ Täiskasvanud ei ole pahatihti valmis avameelselt rääkima või räägivad kaude, n-ö loenguliselt, kuid lapsed on targad ja neil on palju küsimusi. Neile peaks julgema vastata, mitte küsimusi vältima, sest maailma avastavatel inimestel on küsida üldse mitte lihtsatel teemadel.

Mitte õpetaja, vaid pigem sõber

Praegu on teatristuudio vanemas rühmas kaheksa tüdrukut Pärnu linna mitmest koolist, ka kutsekoolist. Näinud ära proovietenduse, veendun, et Laos ei ole lastele nagu õpetaja, kes on neist kõrgemal positsioonil ja keda võib-olla peaks kartma, vaid pigem täiskasvanud sõber.

„Eks ole,“ nõustub Laos ja meenutab näitleja Lisl Lindau sõnu, mis on teda läbi elu kandnud: „Hirm meid kõiki hukka saadabki.“ Hirmudest ühiskonnas, laste ja vanemate, õpetajate ja laste vahel või seoses õpiraskustega, ka hirmu mõjust häälele võiks Laos rääkida pikalt. Kuidas hirme maha võtta, nendega toime tulla, seda püüab õpetada teatristuudio juht, kui kellelgi hirmu märkab. Ta toob näite, mille üle rõõmu tunneb – et on suutnud ka tundlikel lastel ärevust maandada ning isegi sellest tulenevast kokutamisest vabaneda. Ja kuidas? Harjutamisega. „Ole rahulik. Hirm kaob, kui sa proovid ikka ja jälle ning oled rahulik ja tunned, et saad hakkama,“ selgitab ta. Teaduslikult on seletatud, mis toimub ajus, kui inimene enam oma ärevust ei märka, sellele tähelepanu ei pööra, vaid hakkab rahulikult hingama. „See on see, mille pärast ma ütlen, et ei tohi olla hirmuga suhet. See on igikestev õpe ja töö iseendaga,“ nendib teatrimees.

„Me teeme usutavat teatrit“

Kahel õhtul nädalas kogunevad sel õppeaastal kaheksa tüdrukut, keda huvitab sõnakunst, näitlejatöö, teatrikunst, Pärnu kunstide kooli katusekorrusele teatristuudiosse. Selle maja ruumide kasutamise ajagraafik on tihe, esmaspäeva õhtul, kui üks seltskond on tegevuse saalis lõpetanud, hakkavad teatristuudio neiud vabanenud ruumi oma lavastuse rekvisiite kokku kandma. Esietenduseni on jäänud napilt kolm nädalat ja sel õhtul on esimene läbimäng.

„Me teeme tavaliselt kaks näidendit aastas,“ ütleb Laos. Koroona tõttu katkesid kevadel proovid, jätkati sügisel. Nüüd on kõigil tekst peas, laval liikumine selge. Tüdrukud on õppinud täiskasvanute karaktereid tundma, arutlenud probleemi – raha ja muude väärtuste, ka armastuse – üle. Esietenduseks vajalik tase on käes. Kui hästi läheb, peaks esietendus toimuma 17. detsembril. Kas trupp sel päeval publiku ette astuda saab, pole kindel, see sõltub nii üleriigilistest korraldustest kui igaühe tervisest.

„Iga mu rühm on selline, kes teeb, nagu öeldakse, ehtsat teatrit, sõnateatrit,“ räägib lavastaja. Seekord on välja valitud 1960-ndatest pärit näidend, kus pea kõigil on täiskasvanu roll. „Kaheksa armastavat naist“ oli omal ajal väga populaarne, pessimistliku laadi tõttu isegi keelatud.

Üle maailma tuntud lugu on lavastaja sõnul niivõrd hästi kirjutatud, et on kuuskümmend aastat püsinud tähelepanu all ja huvitab noori. Seepärast on see stuudio kavvagi võetud. Vähetähtis pole seegi, et trupis on lavastuses igaühel roll.

„Mis sul on olemas? On veel midagi vaja?“ küsib lavastaja noortelt ja lisab minule: „Meil oli suur varu igasuguseid asju, mis tuli kõik ära anda, sest tuletõrje ei luba pööningul midagi hoida.“

„Kontrollige, kas saate liikuda. Kas pääsete igalt poolt läbi?“ pöördub ta tüdrukute poole, kes on mööbli kohale seadnud. „Tähelepanu! Videopilt: lumesadu. Ja läks!“ on lavastaja viimased sõnad.

Algab etendus, mis haarab kohe tempo ja põnevusega. Jutt kostab hästi, keegi ei komista sõnadega, laval suheldakse loomulikult, lugu edeneb hoogsalt ning teemagi on põnev – mõrv majas.

Kui kujuteldav eesriie langeb, ei ole Rein Laos kiitusega kitsi. „Te ei kujuta ette, kuidas te olete edasi arenenud,“ rõõmustab ta. Veidi on esietenduseni aega ja iga prooviga saab veel nüansse lisada.

Jälle läheb kiireks, sest saal tuleb vabastada ukse taga ootavatele isetegevuslastele. Uurin tüdrukutelt, mis neid siia pööningukorrusele toob. Miia ütleb, et näitlemine nakatab ja kui õpetaja on inspireeritud, inspireerib see ka neid.

„See on Pärnus kõige parem teatristuudio, kus käia,“ arvab Karina. „Ma käisin teises grupis kaks aastat, aga mõtlesin seal, et ma ei arene. Kui tulin siia, hakkas kohe näitlemine pihta,“ lisab Anette. „Mina tegelesin suvel tööl näitlemisega Lottemaal ja mõtlesin, et tahaks seda teha aasta läbi,“ räägib Alice. „Paljud meist olid Lottemaal. See oli teistmoodi kogemus. Siin teeme loomulikku, usutavat teatrit, seal on kõik nagu üle võlli. Seal oled terve päeva rollis ja see on täitsa teistmoodi.“

Kati, kes õpib Pärnumaa kutsehariduskeskuses, liitus stuudioga eelmisel aastal. „Sõbranna soovitas,“ ütleb ta. „Ma ei olnud varem kusagil näiteringis proovinud, mõtlesin, et miks mitte. Algus oli väga õudne, ma olen introvert, kardan publiku ees suhelda ja isegi esitlusi teha, aga nüüd – mida kauem ma olen siin käinud, seda julgemaks olen muutunud ja seda kergem on isegi koolis esitlusi teha. Teatristuudio on väga kasulik.“

Vaid nädal enne esietendust tuli teade: huvikoolid on kinni 3. jaanuarini.