Valgust-varju! Värvi, värvi! Meenutades Peeter Somelari (18.05.1937–22.11.2020)

4. dets. 2020 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Peeter ja Ruth Somelar 2007. aastal direktoriameti üleandmise päeval. Foto: Pärnu kunstikool

Hiljuti tähistasid oma väärikaid juubeleid kaks kunstikooli: Jõhvi kunstikool 50. ja Pärnu kunstikool 40. sünnipäeva. Mõlema kooli rajaja ja esimene direktor oli kunstnik ja kunstiõpetaja Peeter Somelar, kes 22. novembril meie seast lahkus.

Jõhvi kunstikool (tollal Kohtla-Järve lastekunstikool) oli poole sajandi eest alles teine lastekunstikool Eestis Tartu kooli järel. Küllap oli Peeter Somelaril Tartu kunstikooli ja Tallinna pedagoogikaülikooli kunstiosakonna vilistlasena pilt silme ees, millist haridustemplit põlevkivimaale vaja on. Alustati 60 õpilasega, kooli oli suur konkurents. Somelari kunstitundides oli Tartu boheemlaslikku vaimu, kompositsioonitundides joonistati muusika järgi, mis tol ajal oli ennekuulmatu. Somelari akvarellikool oli aga nii tugev, et kunstikooli edasi õppima läinud olid kaaslastest pika puuga ees.

Erksa, sõnaka ja värvika isiksusena jäi Peeter Somelar peagi silma kodulinnast kaugemalgi ja 1980. aastal kutsuti ta Pärnu kunstikooli rajama. Pärnu koolist sai vabariigi kunstikoolide baaskool. 

Õpetaja- ja direktoritöö kõrvalt tegeles Peeter Somelar mõlemas linnas aktiivselt loominguga, korraldas näitusi ning oli kohaliku kunstielu üks eestvedajaid. 

2007. aastast pidas Peeter Somelar kodus pensionipõlve, kaaslasteks lõuend, palett ja pintslid ning muidugi abikaasa Ruth, endine geograafiaõpetaja, tõeline majahaldjas. Aastakümneid koos olnud paar lahkus siitilmastki koos, paaripäevase vahega.

Mati Rautso, Jõhvi kunstikooli direktor:

Õppisin Kohtla-Järve lastekunstikooli esimeses lennus. Mäletan Peeter Somelari õpetaja ja direktorina energilise, selgehäälse ja elurõõmsana, alati lipsuga galantse härrasmehena. Ega ta tunnis väga palju õpilaste tegemistesse sekkunud, lõi loomingulise ja vaba õhkkonna, viskas krutskimeeste kulul nalja. Kui vaja, siis näitas ka rangemat poolt, ja see mõjus, ta oli autoriteet.

„Valgus-vari, hele-tumedus“ – need Peetri legendaarsed õpetussõnad maali- ja joonistustundidest kostavad senini kõrvus. Direktorina tegi ta kooli nähtavaks üle Eesti. Õpilaste loomingu näitusi toimus eri paigus, ka Kadrioru kunstimuuseumis. Koos kunstnikest kolleegide, kooli algusaastate õpetajate Aleksander Igonini ja Leili Purega kujundas ta oluliselt Kohtla-Järve 1960-ndate teise poole ja 1970-ndate kunstielu. Meenuvad põlevkivimaa kunstnike ühisnäitustel nähtud Peeter Somelari varasemad suure formaadiga abstraktsed-figuraalsed õlimaalid ja hilisemad erksa värviga ja hoogsad loodusmaalid, mis on senini paljudes kodudes ja asutustes seinal.

40 aastat tagasi, kui Peeter Somelar Jõhvist Pärnusse kunstikooli looma meelitati, tegi ta julge otsuse, soovitades mind noore õpetajana enda asemele. Olen talle selle eest tänulik. 

Tiina Viirelaid, disainer:

Peeter Somelar oli minu esimene päris kunstiõpetaja.

1975. aastal otsustasin minna toonasesse Kohtla-Järve lastekunstikooli, kuigi olin keskkooliõpilasena sihtrühmast juba ilmselgelt välja kasvanud. Üsna imelik oli asuda tegutsema koos endast 3–4 aastat noorematega, kuid õnneks oli samasugune kunstihuvi tekkinud ka ühel koolikaaslasel paralleelklassist. Natuke kõhe oli algul, sest esialgu võeti meid vabakuulajateks, kuna Somelari kooli – nagu sealkandis tavatseti öelda – oli päris suur konkurents.

Mäletan esimesi akvarellitunde teise korruse pisikeses maaliklassis. Õpetaja oskas lennult hajutada kõik kõhklused ja võttis ise pintsli kätte, näidates, et värve pole mõtet karta. Akvarelli on ju nii lihtne untsu keerata või elutuks nühkida, kui oled kartlik või ülipüüdlik, aga Peeter oli hea julgustaja. Tundus, et õpetaja usub meie võimetesse rohkem kui me ise.

„Valgust-varju! Värvi, värvi!“ – seda mäletavad Peetri suust küll kõik, kes tema käe all pintslit on liigutanud. Võiks ju küsida, mis selles hüüdlauses siis nii erilist oli. Ega olnudki, aga eriliseks muutis õhkkonna Peetri oskus innustada, õpetada nägema nähtamatut, panna uskuma õnnestumisse.

Aasta pärast liitus meiega veel kaks malevakaaslast, kellele olime sellest lahedast koolist rääkinud. Ja veel paar aastat hiljem olime kõik neljakesi juba kunstiinstituudi tudengid.

Jään alati tänulikuks suurepärasele õpetajale, kes andis paljudele kaasa oskuse näha maailma värvilisemana, kui see tihti paistab.

Krista Simson, graafik ja kunstiõpetaja:

Peeter Somelar, suurepärane pedagoog, suutis oma koolis luua rahuliku ja sunduseta töömeeleolu. Inimesena äärmiselt intelligentne ja delikaatne, pakkus ta juhendajana pigem nõuandeid kui kriitikat. Ta hoolis oma õpilastest ja näitas seda ka välja.

Aivar Simson ehk Simson Seakülast meenutab, et sai Somelarilt kolm „kõige viimast“ hoiatust, aga koolist välja teda siiski ei visatud – tänu sellele, ütleb ta, temast kunstnik saigi. Ja Peeter Somelari õpilasi, kellest kunstnikud on saanud, on palju. Minuga ühel ajal õppis neid ERKI-s, praeguses EKA-s, vast kümmekond.

Kõigil meil, kes me praegu õpetajatena töötame, on kindlasti paar-kolm eeskuju oma kooliajast, kelle suhtumisi me edasi kanname ja keda tänutundega meenutame. Peeter Somelar on minu jaoks üks neist. See tänutunne ei kao.

Kristel Kallau, Pärnu kunstide kooli direktor:

Peeter oli tõepoolest legendaarne mees meie linnas. Sirge ja väärikas, kindlameelne inimene, kellele võis toetuda!

Ta hindas inimestes professionaalsust. Pärnusse asuski ta elama põhjusel, et teda kutsuti rajama lastele kunstikooli. Temasuguse, juba kogenud kooli rajaja mõtteid ja ideid vajati siin väga. Kõrget kvaliteeti nõudis ta nii oma töötajatelt kui ka õpilastelt.

Eri põlvkondade õpilased räägivad nagu ühest suust, et Peeter Somelar nõudis korda ja kasvatas lugupidamist kunsti vastu. Tema hüüdlause maalitundides oli: „Valgus ja vari! Ärge kartke värvi!“ Ja seda mäletavad kõik tema käe all õppinud inimesed.

Mäletan selgelt päeva, kui Peeter tuli uue kunsti muuseumis minu juurde ja tegi ettepaneku asuda alates jaanuarist kunstikooli õpetajana tööle. Kuskilt oli ta saanud info, et olen lõpetanud EKA, ja ta pidas seda väga oluliseks.

Noorele õpetajale pakkus ta tuge ja nõuandeid hakkamasaamiseks-harjumiseks. Peeter Somelar oli ka see, kes nägi minus enda järglast. Tema soovitusel asusin õppima koolijuhtide kvalifikatsioonikursustele ja kui ta ameti maha pani, kandideerisin direktoriks.

Ta jäi meie majja käima. Kuigi pakkusime talle maaliõpetaja kohta, keeldus ta sellest resoluutselt, öeldes, et soovib veeta oma õnnelikku pensionipõlve maalides. Ja seda ta ka tegi, osaledes näitustel ja pakkudes vajadusel konsultatsioone.

Kuigi meil olid väga head kollegiaalsed suhted, jäime kuni lõpuni teietama. See oli nagu vastastikune lugupidamisavaldus, mille üle vahel ka naersime, aga kunagi ei muutnud seda tava.

Jään puudust tundma sellest, et aeg-ajalt astus ta sisse, ulatades taskust šokolaadikompveki, kallistas ja vaadates oma pruunide silmadega sügavalt otsa, küsis, kuidas mul läheb Ja mina, teades kuidas ta minusse usub, ei julgenud kunagi kurta.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!