Aeg on muutusteks, mida peab tegema üheskoos

Vana aasta viimasel kuul kutsus Võrumaa KHK direktor Tanel Linnus oma kooli kompetentsikeskusesse Tsenter kokku kolleegid, Räpina aianduskooli direktori Kalle Toomi ja Valgamaa kutseõppekeskuse direktori Margus Ojaotsa. Jutuajamisest võttis osa ka Tsentri turundusjuht Hille Lillemägi. Aasta lõpu eel võeti aeg maha, et kõnelda kutsehariduse tulevikust. Jutt läks ka ääremaa muredele ja Kagu-Eesti arengule.

Nagu Tanel Linnus sissejuhatuseks lausus, on koolijuhtidel mure, kuidas ääremaal ellu jääda ja mil moel võiks haridus ellujäämist toetada. Kui ka riigikontrolli seisukohast on regionaalsete keskuste seis lootusetu, siis tuleb mõelda, mida teha, et olukorda muuta.

„Mõeldes igaüks oma kooli arendamisele, peame mõtlema laiemalt, kui ainult ühe kooli tegevusest lähtudes,“ sõnas Linnus. Veidi vähem kui paarkümmend aastat tagasi arendati Lõuna-Eestis Liivimaa koostöövõrgustikku, kus kokku hoidsid lisaks Valga-, Võru- ja Põlvamaale ka Viljandimaa. Kaasates maavanemaid ja maakondade haridusametnikke, püüti kokku leppida koolide arengus üksteist dubleerimata. Arutati õppematerjalide ja materiaalse baasi koos arendamist ning koostati ühisprojekt EL-i sotsiaalfondi esimese rahastuse jaoks. See piirkondlik projekt osutus paraku ministeeriumi jaoks liiga kõvaks pähkliks. Seetõttu tuli head ideed lahutada ja koolidesse tagasi suunata. 

Sellel ühisprojektil oli suur positiivne mõju, nentis Linnus. Selles oli arvesse võetud kõikide osalevate kutsekoolide eripära ja võimalusi ühistegevuseks. Näiteks otsustati sõiduõpetajate ja autodega seotud koolitus viia Viljandisse ning Võrumaa loobus erialast. Otsustati oma praktikabaase ristkasutada ja hakatigi seda tegema. Koostöö tulemusel valmis Väimelas kutsehariduskeskuse haljastus Räpina õpilaste tööna nende õpetajate juhendamisel. Ristkasutuses on Tsentri võimalused, kus käivad õppimas ka Valgamaa kooli puidu valdkonna õppijad, koostöös õpetavad kolme kooli õpetajad Urvastes.

„Me olime hästi läbi mõelnud, kuidas üksteist toetada ja Kagu-Eestit tervikuna arendada, ning unustasime või vähemalt püüdsime unustada oma kooli erihuvid. See kogemus näitas, et koostööks olid väga head võimalused,“ tõdes Tanel Linnus.  

Aeg on hästi läbi mõelda

Koolijuhid arvavad, et on aeg hästi läbi mõelda, mis toimub kutsehariduses järgmise viie ja kümne aasta jooksul. Kui Euroopa Nõukogu on ülesandeks seadnud ühtse kutsehariduse ruumi kujundamise, siis oleks mõistlik teha seda jällegi mitte ühe kooli kaupa, vaid regiooni silmas pidades.

Regionaalselt mõeldes peavad kutsekoolid pakkuma haridust väga paljudele sihtrühmadele. Nii Valga kui Võru koolil on suur hulk õppekavasid, Võrumaa KHK-l näiteks 56. See tähendab, et igal aastal tuleb läbi mõelda, kellele missugust õpet pakkuda, et jätkuks õppijaid.

Võrumaa KHK-d eristab teistest koolidest viie aasta eest loodud puidutöötlemise kompetentsikeskus. Tanel Linnuse arvates võiks kõikides kutseõppeasutustes üle Eesti olla mingi valdkonna kompetentsikeskus parimate spetsialistide ja oskusteabega, kust leiaksid metoodilist abi ka selle ala õpetajad. Keskus võiks olla avatud ettevõtjatelegi, kes saaksid sealt probleemile lahendust või teavet, kust lahendust leida, kuni selleni, et lahendus võib tulla kõrgkooli rakendusuuringust. Sellele ideele võiks kaasa mõelda nii haridusametnikud kui ka need, kes tegelevad regionaal- ja majanduspoliitikaga. Selliste keskuste loomine eeldab tervikpilti strateegiatest, mida koostatakse eri ministeeriumides. Ent kutseharidust n-ö suurel pildil vaadates ei ole mõttekas jagada Eestit regioonideks, arvas Margus Ojaots. 

Piiriala elanik on julgeoleku tagatis

Elanike püsimine piirialadel on oluline riigi julgeoleku seisukohast ning seejuures on tähtis seal haridusasutuste olemasolu. „Kui põhi- ja keskhariduse saamine maapiirkonnas on elementaarne, siis kindlasti on vajalikud ka kutseõppeasutused,“ rõhutas Kalle Toom. Just kutsekoolid on töömaailmaga tihedalt seotud. „Me oleme kutsehariduse arenguga jõudnud sinnamaani, et töömaailma ja kutseharidust ei ole võimalik teineteisest eraldada, need on tihedalt läbi põimunud,“ tõdes Toom. Kui eriala õppimise võimalused on regioonides kohapeal, siis osa inimesi saab tööks ettevalmistuse, ilma et peaks selleks sõitma Tartusse või Tallinna. Ja seda suurem on tõenäosus, et sinna ei minda elama, vaid jäädakse piirialale oma õpitud oskusi rakendama. 

„Mis vägi see on, mis suudab nooremad inimesed uuesti Kagu-Eestisse tagasi tõmmata, kas või õppima?“ küsis Toom. Räpina eripära piirkonna teiste kutsekoolidega võrreldes on selles, et sinna tullakse õppima üle Eesti. Kui käsitöö kõrvale jätta, siis ülejäänud erialad on Räpinas unikaalsed: keskkonnakaitse, floristika, aednik, maastikuehitaja. Seetõttu on ka kooli töötajatest peaaegu kolmandik samast ja ümbrusest, kõige kaugemad käivad tööle Tallinnast. Inimesi, kes on pealinna kandist või mujalt Räpinasse kolinud, et oma elukutsega süvendatult tegeleda, on Toomi sõnul omajagu. Kuid sellist otsust tehes vaadatakse, mis on Räpinas tagatud, nagu transport, tervishoid, lastele hea haridus, perele hea elukeskkond.

Eriti kriitiline on ääremaal olukord, kui vaadata elanike vanuserühmi – Kagu-Eestisse jäävad paigale pigem vanemaealised. Tekkinud on ränne, kus Eesti kagunurka tulevad elama need, kel lapsed käivad koolis ja kelle töökohad võimaldavad episoodilist või kaugtööd. Kellel on vaja lapsi koolitada, kolib ära.

Kevadel hädavajalikuks saanud distantsõpe tõi välja mure internetiühendusega. „Me teame hästi, et G4 meil siin Kagu-Eestis ei kesta,“ sõnas Margus Ojaots. Hädas ollakse ka ühenduse aeglusega. „Kui internetiühendus oleks Kagu-Eestis väga hea, tuleks nii mõnigi inimene siiakanti elama. Siin saaks siis teha korralikult kaugtööd,“ arvas Ojaots. See muutus oleks laiemalt seotud kogu haridussüsteemi ja piirkonna arenguvõime säilimisega.

Ka võõrtöölised õppima

Ka äärealade elanikel peab olema võimalus tööalaselt areneda ja selleks on Margus Ojaotsa sõnul väga sobiv töökohapõhine õpe, mis on ääremaal elutähtsamgi kui suurtes keskustes. Koolide säilimisele aitaks kaasa, kui töökohapõhine õpe laieneks veelgi. See oleks sobivaim õppevorm ka võõrtööjõule, kelle hulk tulevikus tõenäoliselt mitte ei kahane, vaid pigem kasvab.

Osa erialaliite on seisukohal, et nende valdkonnas ei saa töötada ilma kvalifikatsiooninõudeid täitmata. Neid erialaliite, kes töötajatelt kvalifikatsiooni nõuavad, võiks olla rohkem, pakkus Ojaots. Nii nagu nõutakse kutsekoolilõpetajatelt kvalifikatsioonieksami sooritamist, võiks olla kord, et kolmandatest riikidest tulijad ei pääse Eestis tööjõuturule enne, kui on läbinud mingi õppe kutsekoolis. Kuna neid inimesi on kohe tööle vaja, siis toimuks õpe töökohapõhiselt, tegi Ojaots ettepaneku. Praegu järgivad seda põhimõtet üksikud tööandjad, kuid see nõue võiks olla süsteemne.

Koolide koostöö tihedamaks

Ühe ääremaa arenguvõimalusena nägi Ojaots ka gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste senisest tihedamat koostööd, kui viiakse ellu õmblusteta õppe põhimõtet, mis võimaldab hõlpsalt jätkata haridusteed tasemeõppes. Selles suunas liigub praegu hariduse reformimine ning esimesed sammud on astutud täiskasvanute gümnaasiumide liitmisel kutseõppeasutustega.

„Ainuõige otsus,“ hindas sügisel toimunud koolide sellist ühendamist Võrumaal Tanel Linnus. „See on suurepärane võimalus ja tulevaste hariduskeskuste loomise alge.“ Kutseõppeasutused annavad ka keskharidust, mida nimetatakse kutsekeskhariduseks. Linnuse sõnul tuleks kokku leppida keskhariduse sisulises tähenduses ja vaadata, kui palju on selles kohustuslikke kursuseid ja kui palju on võimalik akadeemilist ning praktilist suunda diferentseerida.

„Me oleme välja pakkunud kursuste miinimumarvu nii kutsehariduses kui ka gümnaasiumihariduses,“ rääkis Linnus. Võiks olla viiskümmend kursust, lisaks muud kooli pakutavad valikud, mis võimaldaks öelda, et kui see õppetsükkel on lõppenud, siis on lõpetajatel ühesugune baaskeskharidus, sõltumata sellest, kas nad on õppinud kutsekoolis, riigigümnaasiumis või munitsipaalkeskkoolis.

Kesk- ja kutsehariduse uus sisu

Kalle Toomi sõnul oleme keskhariduse käsitusel jäänud ajast maha, arvates ikka, et keskharidus saadakse õppides teatud hulga akadeemilisi aineid. „Keskharidus peaks olema selline, et õpi ükskõik mida kolme aasta jooksul neljanda kvalifikatsiooni tasemel. See võiks olla keskhariduse uus definitsioon,“ pakkus Toom.

„Me pole veel täielikult lahti saanud nõukogulikust mentaliteedist, et hästi saab elada ainult kõrgharidusega,“ täiendas Ojaots. „Kuigi üle saja tuhande kaasmaalase, kes välismaal töötavad, tõestavad vastupidist, sest nemad on valdavalt kesk- ja keskeriharidusega.“ Keskhariduse mõiste on ajale jalgu jäänud, oli Ojaots Toomiga ühte meelt.

„Mina nimetan seda üheksateistkümnenda sajandi mõtteviisiks, mis peegeldab kutsehariduse käsitamist,“ jätkas Linnus. 19. sajandil oli kutsehariduse kiire tõusu põhjus selles, et tootmises vajati palju ühesuguse ettevalmistusega töölisi. Nõukogude ajal oli kutsekoolis 35 õpilast õppegrupis. Nüüd ääremaade kutseõppeasutustes nii suuri gruppe kokku ei saa, sest pole nii palju soovijaid ja ka õpetamise sisu on muutunud.

Kutsehariduses toimub juba ammu õpilaste võimekust ja soove ning oskusi arvestav eraldiseisev õpikäsitus. „See tähendab, et Jürile ja Jaanile on ette nähtud erinev tempo. Ja kui ta lävendipõhise osa omandab, siis on tal haridus olemas,“ sõnas Linnus. Nii ei saagi enam õpetada suurt rühma ühes tempos. Ega saa seda teha ka juhul, kui koolis on vaid kaks CNC-keskust. Individuaalne õpikäsitus on kutseõppeasutustes igapäevane nähtus.

Koolitusraha tuleb maksudena tagasi

Kui jutt läks rahastamisele, nimetasid piiriala koolijuhid, et eelistatud on linnad, kus saab suuri õppegruppe kokku panna. Ehkki haridus- ja teadusministeerium püüab aeg-ajalt ääremaa koolidele toetust anda, et nad jääksid ellu ka väiksemate õppegruppidega, on vaja individuaalse haridustee ja igaühe õpioskuste arendamisel ümber vaadata õppe rahastamine, olid koolijuhid ühel meelel.

Linnus tõi näite, et kui viis mehhatroonikut saavad tippettevalmistuse, lähevad tööle ja nende miinimumpalk hakkab olema alates 2500 eurost, toob juba üks õpilane vähem kui aastaga maksudena riigile tagasi selle summa, mida riik kulutas tema koolitamisele kolme või gümnaasiumi järel kahe ja poole õppeaasta jooksul.

Aga ikkagi räägivad mõned ettevõtjad, et kutseharidusse on nagu musta auku raha andmine, midagi välja ei tule. „Seda räägivad inimesed, kes ei saa üldse aru, ei taha aru saada või ei suuda süveneda,“ arvas Linnus.

Ääremaa olusid näeb kohapeal

OSKA raportid on paraku ääremaalt vaadates üsna Tallinna-kesksed, tõdesid koolijuhid. Kui heita pilk kas või raporti jaoks andmete andjate ringi, siis on need enamasti suurettevõtted. Pealinna suurtele ettevõtetele omane lähenemine aga ei toeta väikeettevõtete huve ega arenemist, eriti äärealadel. Lühinägelik on ka soovitus hakata käsitöö valdkonnas õppegruppe avama üle aasta. „See ei sobi ääremaale, kus tuleb mõelda ka õpetajate töökoormusele. Just äärealadel tuleb hoida koole elus, et inimesed ei koliks mujale,“ lausus Toom.

„Õppimine on maapiirkondade inimeste võimalus arendada ennast selles suunas, mis võimaldab neil teha kõrvaltööd ja saada lisasissetulekut,“ põhjendas Toom vastuseisu. Pealegi, kui vastuvõtt on üle aasta, väheneb eeldatavalt ka rahastus. Käsitöö erialadel on praegu väike vastuvõtt kõigis viies koolis: Räpinas, Olustveres, Kuressaares, Haapsalus ja Sillamäel. Nende koolide suutlikkus eriala hoida ja arendada langeb harvema vastuvõtu korral alla kriitilise piiri ja viib varem või hiljem väljasuremiseni. Vastuvõtu vähendamine kahandab maapiirkonna inimeste võimalusi õppides oma konkurentsivõimet parandada või elatustaset tõsta. Kuid see mõjutab ka meie rahvakultuuri püsimist.

„Puutudes iga päev kokku ettevõtjatega, kellest Kagu-Eestis on üle 90% väikeettevõtjad, näen ma, et koroonatingimustes on käsitööoskusi järjest rohkem vaja,“ lisas Hille Lillemägi. „Näiteks väga palju tellitakse eritellimusel mööblit ja restaureeritakse ilusat vana.“ Käsitööoskust ei tohiks Lillemäe sõnul unustada mitte üheski valdkonnas, ka mitte ettevõtte seisukohalt.

Tanel Linnus oli seda meelt, et kui meie rahvusliku identiteedi alus on nii vaimne kui ka materiaalne kultuur ja selle hoidmine, siis peab valitsus oma ministeeriumide kaudu mõtlema, kuidas meie esivanematelt päritud tarkust ja oskusi uuele põlvkonnale edasi anda. Koolitustellimuse vähendamine käsitöö valdkonnas on kaudselt rünnak Eesti kultuuri vastu. „See on ideoloogia ja hariduse küsimus,“ lausus Linnus. „Me teame ajaloost, et seal, kus hakatakse takistama järjepidevust, traditsioonide alleshoidmist ja vanavanemate kogemuse üleminekut lastelastele, kaob rahvuslik identiteet kiiremini.“ Vaja on ministeeriumide selgeid kokkuleppeid rahvuskultuuri toetamiseks õppeasutustes.

Euroopa Nõukogu toel tulevikust

Euroopa Nõukogu soovitab oma liikmesriikidel kujundada ühtset kutsehariduse ruumi. Soovitusi lähemalt uurinud Kalle Toomi sõnul on nõukogu dokument sisult kümne aasta tagune algatus, mida nüüd uuendati. „Kutseharidus on Euroopa tööjõuturgu silmas pidades prioriteetne ja sellega seoses tuleb midagi kokku leppida. Kvalifikatsioonisüsteemide arendamine riikides ja nende suhestumine Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kaudu on üks osa protsessist,“ rääkis Toom. „Oluline on, et areng on järjepidev, mitte hüplik ühelt teemalt teisele või eri suundades. See annab meile ka Eestis kindlust.“ Koolijuhtide eesmärk on tema sõnul ikka tagada kooli jätkusuutlikkus ka tulevikus.

Räpina aianduse õppes nähakse tulevikukoostööd Võrumaa KHK-ga mehhatroonikas. Aianduse inimesed peavad olema valmis oma töid automatiseerima, digiteerima, mida pole võimalik teha asjatundmatuna. Väimela mehhatroonika laborites ollakse valmis Räpina õppureid vastu võtma. „Juba kümmekond aastat tagasi tegime esimesed katsetused, kuidas väiksemahulised kasvuhooned tehnoloogiaga tööle panna, ja kolm töötavad meil senimaani,“ rääkis Linnus, kes näeb selles ettevõtmises kahe kooli kindlat ühisosa.

Kompetentsikeskuse Tsenter üks põhieesmärke on minirobotite kasutamine ja puiduvaldkonna digiteerimine. See annab direktor Linnusele põhjust küsida, kas rahastajatel jätkub tarkust investeerida tulevikutehnoloogiatesse; kuidas saaks kool osta oskusteavet, kui endal on seda napiks jäänud; kuidas suudaks tuua kool oma liikmesriikidest parimaid spetsialiste teatavaks perioodiks õpetama ja ka õpilasi õppima – kuidas rahvusvahelistumine käiks tegelikult, mitte paberil.

Võrumaa KHK-s rahvusvaheline suhtlus toimib ja koolis on pea 20 aastat käinud paljude riikide õppejõud õpetamas. „See peaks muutuma kõikides koolides igapäevaseks,“ arvas Linnus. „Üksi ei olda tugev. Oskusteave tuleb kooli tuua inimeste, mitmesuguste rakendusuuringute kaudu.“

Linnus näeb vastuolu selles, kuidas seadustesse püütakse kirjutada mitmesuguseid piiranguid. Kuid seadus peaks pakkuma hoopis tegutsemisvõimalusi. „Kogu potentsiaal, mis koolis on, tuleb kõige otstarbekamalt anda selle piirkonna ja kogukonna käsutusse,“ soovis Linnus. Ka kompetentsikeskus on näide, kuidas on loovalt mõeldud. Aga tundub, et meil on kokku leppimata, mis suunas kutseõppeasutuste süsteemi arendatakse. „Kas me tahame, et kutseharidus oleks seotud riigi ja regionaalarenguga või et seal tegutseks käsutäitjate seltskond?“ küsis Linnus, kes on veendunud, et koolil peab olema suur autonoomia. „Kas tahame oma piirkonna tarkusele ja teadmistele tuginedes ning rahvusvahelist teadmist ja kogemusi kaasates tõusta kõrgemale?“ küsis Tanel Linnus.

Kokkuvõtteks

Kõik koolijuhid on seda meelt, et koostööle ja üksteisele toetudes ning üksteiselt õppides on võimalik ääremaades anda tubli panus piirkonna arengule. Vaja on kaasata rahvusvahelisi spetsialiste, tuua sisse oskusteavet koolide eesmärkidest lähtuvalt; vaadelda ja analüüsida kutsehariduse arenguperspektiivi kogu Eesti ulatuses. Ärgem jäägem kinni 19. sajandi mõttemallidesse, saagem aru tõsiste sisuliste muutuste vajalikkusest, mõelgem loovalt. Ärgem kartkem uusi lähenemisi, uusi mõtteid, mis kõik on suunatud õppesisu paremaks toimimiseks. Just praegu on aeg muutusteks. Tehkem seda kõik koos!

Heast õppekavast olulisem on hea õpetaja

Õppekavasid peaks ette valmistama tihedalt käsikäes tööandjatega, sest tööandjad ei taha väga mahukaid õppekavasid. Kui tööandjatega koos õppekavad välja töötada, võiks need koostöös ka ellu rakendada, pakkus Valgamaa kutseõppekeskuse direktor Margus Ojaots. Kindlasti saavad Ojaotsa arvates tulevikus aktuaalseks kiirelt valmivad uued õppekavad. Praegu on nende valmimine ja menetlemine pikk protsess, kui tegemist on mitte täiend-, vaid formaalõppe kavadega. Tööandjatel võib selle aja jooksul huvi ära kaduda.

Ojaots tõi näite: Valgas tahab depoo laieneda ja kool hakkab tegelema selle õppekava ettevalmistamisega, kutsestandardid on olemas. Eriala on raudtee veermiku lukksepp. 

Õpetajad teevad õppekava, võtavad mõned eriala tundvad inimesed appi ja tööandjaga koos valmib õppekava. Seejärel läheb kava kooskõlastamisele. Selgub, et seda õppekava pole Eestis varem olnud või puudub sel standard, sest seni on vajalikku tööjõudu saadud väljaspool Eestit olevatest kutseõppeasutustest. Nüüd, kui Valgas läheb selle eriala töötajaid rohkem vaja, tahab ettevõte ühe õppegrupi piirilinnas avada. Tekib küsimus, kellel on pädevust hinnata selle õppekava vastavust nõuetele.

Harva esinevate õppekavade kinnitamisel on Ojaotsa sõnul olnud probleem, et puudub kompetentsus seda hinnata.

„Ja siis võidakse hakata tegelema pseudo- ja kõrvaltegevustega ning küsimustega, millest aru ei saada. Aga õppekava võiks palju kiiremini menetleda,“ arvas Valga koolijuht, „sest väga hea õppekava ja keskpärane õpetaja annab ühe tulemuse, aga keskpärane õppekava ja väga hea õpetaja oluliselt parema tulemuse.“ Õpetaja määrab rohkem õppekvaliteeti kui õppekava.

„See kehtib kogu hariduse kohta,“ nõustus Räpina AK direktor Kalle Toom. „Tunduvalt olulisem on see, kuidas õpitakse, kui see, mida õpitakse. Ja oluline on, kuidas õpitut rakendama hakatakse.“

„Isegi kui õpetame konkreetset eriala, ei saa me unustada üldpädevusi,“ lisas Ojaots. „Kui me õpetame ja arendame inimesi koolis, siis on väga oluline leida eriala ja üldpädevuste tasakaal.“

Annika Poldre