Alushariduse seaduse eelnõus keskendutakse iga lapse märkamisele
Uue alushariduse seaduse peamine eesmärk on tagada, et iga laps saaks tähelepanu ja tema arengut toetataks. Praegu on seaduseelnõu kõigile kättesaadav eelnõude infosüsteemis ning sellele saab saata muudatusettepanekuid kuni 20. jaanuarini. Milliseid sihte täpsemalt oleme eelnõuga seadnud?
Inimese arengus ei ole olulisemat perioodi kui koolieelne iga, mil laotakse väga suures osas vundament koolis edasijõudmisele ning tulevikus hakkamasaamisele nii isiklikus kui ka ühiskondlikus elus. Praegu on 1,5–7-aastastele lastele suunatud lastehoiud ja lasteaiad ning neile esitatud nõuded ja tegutsemise eesmärgid erinevad. Seadus loob eeldused kõigi laste eakohase arengu ja koolivalmiduse toetamiseks, praegune lastehoiusüsteem seda tagama ei pea. Eelnõu näeb ette, et lastehoiud saavad osaks haridussüsteemist, et luua parem ligipääs ühtsele ja kvaliteetsele alusharidusele. See tähendab, et rohkem kui viie lapsega hoiud peavad taotlema õppeõigust ning neist saavad lasteaiad. Erandiks jäävad vaid sügava puudega laste hoiud.
MIKS OLI VAJA UUT SEADUST?
Eesti Vabariigi põhiseaduslik kohustus on tagada alushariduse kättesaadavus. See on tehtud ülesandeks kohalikule omavalitsusele (KOV), kes täidab alushariduse pakkumisel ka lapsevanema peamise partneri rolli. Praegu ei ole see teenus kogu riigis võrdsetel alustel tagatud ning on jätkuvalt omavalitsusi, kus ei suudeta tagada soovitud hulgal lasteaiakohti. Seaduse uuendamise eesmärk on muuta alushariduse korraldus sidusamaks, tagada alushariduse võrdne kättesaadavus ning toetada kõigi laste koolivalmidust.
Lisaks püütakse seadusega tulevikus vältida olukorda, kus lapsevanem peab lasteaiakoha saamiseks oma järjekorda ootama. Seaduseelnõus pakutakse välja lahendus, mille järgi on koha leidmine ja pakkumine kohaliku omavalitsuse kohustus. KOV teavitab vanemat 90 kalendripäeva enne lapse pooleteiseaastaseks saamist, millisel viisil on lapsele lasteaiakoht tagatud. See ei tähenda, et vanemal tekiks kohustus laps 1,5-aastasena lasteaeda panna. Vanem annab pärast nimetatud teate saamist elektrooniliselt või muul viisil teada, kui ta ei soovi parajasti lasteaiakohta kasutada või võimaldab oma lapsel alushariduse omandada kodus või eralasteaias. Seadus ei kohusta lapsevanemat pakutud kohta vastu võtma ning vanem võib avaldada soovi saada koht mujal.
Eelnõust tulenevalt arvestab KOV elukohajärgse lasteaiakoha tagamisel oluliste asjaoludena esmajärjekorras lapse elukoha lähedust lasteaiale, sama pere teiste laste käimist samas lasteaias ja võimaluse korral vanema soovi, tema töökoha lähedust või pere sotsiaalmajanduslikku olukorda. KOV saab välja selgitada vanema eelistused sarnaselt praeguste KOV-ides kasutatavate elektrooniliste süsteemidega, nt Arno.
LAPSE ARENGU HINDAMINE
Kõige enam laiema avalikkuse tähelepanu pälvinud teema seaduseelnõus on lapse arengu hindamine. Alla kolmeaastaste arengu hindamisel on oluline roll tervishoiu- ja lastekaitsesüsteemil. Praegu kehtivate regulatsioonide valguses jäävad kodused 3–7-aastased lapsed professionaalse pilgu eest koolimineku ajani kõrvale, kui nad just tervisemuredega arsti juurde ei satu, ning seegi ei kindlusta märkamist lapse igakülgse arengu toetamiseks. Seaduseelnõus on olulisel kohal kodus alusharidust omandavate laste arengu seire ja vajadusel toe pakkumine, mille peab tagama kohalik omavalitsus vähemalt korra aastas. Meil on praegu ligikaudu 5600 kodust last ning väike riik nagu Eesti ei saa lubada endale teadmatust, kas ja kuidas on laste areng toetatud. Iga laps on oluline.
Arengu hindamist ei saa võrdsustada kontrolliga. Nüüdisaegsete käsituste järgi on hindamisel kõige olulisemal kohal edasiside ehk arengu suunamiseks kõige asjakohasemate sammude kavandamine. Arengu hindamise eesmärk pole anda hinnangut vanemate või õpetajate tegevuse edukusele, vaid lapse individuaalsetest vajadustest ja eripäradest lähtuvate parimate sekkumiste valimine. Hindamisega peab kaasnema tagasiside, kus laps oma arenguteel paikneb, aga mis veel olulisem: mida teha selleks, et tema eakohane areng oleks jätkuvalt parimal võimalikul moel toetatud.
Lisaks mahajäämuse tuvastamisele ja laste edasiaitamisele saab nii märgata ka kiiremaid edenejaid. Kooli minnes võib üsna varakult õpimotivatsiooniga probleeme tekkida mõlemal: ühed ei suuda teistega tempos püsida, teised igavlevad seni, kuni õppesisu muutub keerulisemaks ja tuleb hakata pingutama, aga siis on õpiharjumus ning pingutamise soov kadunud. Küsimus ei ole vaid mahajäämuses või ande märkamises, maailm on kahtlemata palju põnevam ja kirevam, ent need on näited, mida leiab peaaegu igast lastekollektiivist.
Arengu hindamist tulebki võtta kui süsteemset kõrvalpilku, mis aitab meil lapsevanematena veel teadlikumalt lapse arendamisse panustada. Loomulikult on see ka võimalus tuvastada varakult lapsi, kellele kodu arendavat keskkonda ei võimalda või kes vajavad lisatuge.
Lapse arengu hindamise põhimõtted on eelnõu järgi sätestatud seaduses ning valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Välja töötatakse ka hindamisvahend õpetajatele ning arenguhindamise ja -vestluse ning koolivalmiduse andmed kantakse Eesti hariduse infosüsteemi. Eesmärk on anda koolivalmiduskaardile senisest suurem sisuline väärtus, kui sellel praegu on.
Laste arenguhindamise ja arenguvestluste läbiviimise kord on partneritega koostöös väljatöötamisel ning seda tehakse paralleelselt seaduse eelnõu menetlemisega riigikogus. Rakendusaktid kooskõlastatakse seaduseelnõust eraldi.
Praeguses õigusruumis on laste arengu toetamine killustatud eri valdkondade õigusaktides (haridus-, sotsiaal- ja tervishoiu valdkond). Näiteks on praegu lapsehoiuteenus ja alushariduse omandamine reguleeritud sotsiaalhoolekandeseaduses, koolieelse lasteasutuse seaduses ja erakooliseaduses, mille alusel on veel täiendavalt kehtestatud kaks vabariigi valitsuse määrust ja kümme ministri määrust, mis ei taga ühtset alushariduse poliitika kujundamist. Seaduse püüdlus on pakkuda terviklikku lähenemist ja vähendada olukordi, kus eri valdkondade regulatsioonide ja institutsioonide vahele jäädes kannatavad lapsed.
TUGITEENUSED KÄTTESAADAVAMAKS
Tugiteenuste osutamine liigub lapsele ja perele lähemale. Eelnõu eesmärk on suunata kohalikke omavalitsusi läbi mõtlema oma avalikke teenuseid. Tugiteenuseid tuleb osutada lapsele eelkõige lasteaias. Tugiteenuste kättesaadavuse kitsaskohtadele on osutanud ka riigikontrolli möödunud aasta novembris avaldatud audit. Kohalikud omavalitsused peavad korraldama oma tugiteenuste võrgu selliselt, et vajalik tugi oleks kõigile lasteaias käivatele lastele kättesaadav kas tugispetsialistide või vastava teenuse kaudu. Lapsevanematel ja lapsel on vaja reaalseid tugiteenuseid, mitte neid koordineerivaid asutusi. Seetõttu tehakse otsused tugiteenuste tagamiseks lasteaias või tugiteenuste keskuses, mille eest vastutab kohalik omavalitsus.
Lapse arengu toetamiseks ja tugiteenuste osutamiseks määrab lasteaiapidaja isiku, kelle ülesanne on nõustada vanemaid, juhtida lasteaiasisest või -välist meeskonnatööd, teha ettepanekuid toetavate meetmete rakendamiseks.
Võrreldes kehtiva seadusega on tegemist uue regulatsiooniga, mille eesmärk on muuta juhtimine, koordineerimine ja vanemate ning lasteaiasiseste ja -väliste spetsialistide koostöö efektiivsemaks. Selline inimene peab juhtima lasteaiasiseste ja -väliste spetsialistide võrgustiku tööd, eriti juhul, kui on vaja kaasata teisi asutusi. Muudatus tuleneb vajadusest juhtida süsteemselt lapse individuaalse arengu jälgimist ja toetamist ning võimaldada hästi toimiv ning koordineeritud meeskonnatöö lasteaias.
TÖÖTAJATE KVALIFIKATSIOONINÕUDED
Alushariduse seaduse eelnõus kehtestatakse esmakordselt kvalifikatsiooninõuded lasteaia abiõpetajale. Abiõpetajal peab olema vähemalt keskharidus ning lapsehoidja kutse või pedagoogilised pädevused lastega töötamiseks. Õpetajal peab olema kõrgharidus ning õpetajakutse või pedagoogilised pädevused. Rohkem kui viie alla 3-aastase lapsega lapsehoiuteenuse osutaja peab tagama edaspidi laste arengu toetamiseks ja alushariduse omandamiseks ühe töötaja, kellel on õpetaja kvalifikatsioon, ning abiõpetajad, lähtudes seaduses sätestatud suhtarvudest. Väiksemad hoiud seda nõuet järgima ei pea.
Lasteaedades, mis võimaldavad alusharidust üle kolmeaastastele lastele, on nõutav, et lasteaiadirektoril või õppealajuhatajal oleks magistrikraad ning pedagoogilised ja juhtimispädevused.
Neid kvalifikatsiooninõudeid ei pea täitma, kui lasteaed võimaldab alusharidust üksnes alla kolmeaastastele lastele. Küll aga on nõutav, et sellises asutuses oleks vähemalt üks õpetaja kvalifikatsiooniga töötaja.
NÕUDED KOOSSEISULE
Alushariduse seadus ei kehtesta enam lasteaia miinimumkoosseisu ning selle üle saavad otsustada pidaja ja direktor. Vabaks on jäetud ka rühmaliigid. See annab lasteaiadirektorile paindlikumad võimalused personali komplekteerimisel, ent ei tähenda, et seetõttu kannataks lastele pakutav. Sisulised nõuded õppe- ja kasvatustegevuse kvaliteedile jäävad ning nende täitmisel on oluline roll ka seni miinimumkoosseisus määratud muusika-, liikumis- ja ujumisõpetajatel. Võib meenutada, et näiteks kunstiõpetajaid praegu miinimumkoosseis ei nõua, ent hoolimata sellest on nad mitmete Eesti lasteaedade meeskondade vägagi olulised liikmed.
Ootame väga kõigi ettepanekuid ja tagasisidet eelnõude infosüsteemis, et saaksime koos teha võimalikest parima seaduse, mis seisaks meie laste huvide eest.
Eraldi protsessina jätkub uue alushariduse õppekava koostamine. Äsja lõppes tagasiside kogumine alushariduse erialaühendustelt. Järgnevad arutelud huvigruppidega, parandusettepanekute tegemine ning õppekavasse sisseviimine ja kooskõlastusringid, millest kindlasti kõiki asjaosalisi teavitame.
1. Lapse arengu eelduseks on tema hea emakeele oskus, kuna see on mõtlemise aluseks. Kõne näidiseks peab olema täiskasvanu kõne.
Kehtivas seaduses on kirjas, et omavalitsus peab tagama eesti keelt kõnelevale lapsele võimaluse käia eestikeelses lasteasutuses. Kahjuks seda ei tagata paljudes omavalitsustes. Tallinna lasteaias pandi 3-aastaste rühma päeva pealt juurde 10 muukeelset last, kes ei oska ka korralikult veel oma emakeelt ning poliitikud nimetavad seda vastastikkuseks keeleõppeks.
Uues seaduses ei ole ridagi, et eesti lapsel on õigus õppida oma emakeelt eestikeelses keelekeskkonnas (keskkond, kus ei ole üle 10% muukeelse lapse).
Lapse kõne ja seega ka mõtlemise areng pidurdub, kui ka ainuke täiskasvanud inimene rühmas on sunnitud rääkima suure arvu muulaste tõttu lihtsustatud eesti keelt ning laps kuuleb pidevalt kaaslaste vigast keelt.
2. Oma perekonnanime tõttu olen saanud palju kriitikat, mis oleks pidanud minema teisele inimesele. Lapsevanemad on olnud väga häiritud tegevusest, mida teostas kõrghariduseta ja pedagoogiliste kompetentsideta Rita Holm. See tegevus on kahjustanud seni lasteaedade kõrget usaldusväärsust. Siiani ei ole teada HTM-i seisukoht sellise õpetuse suhtes ning samuti ka TAI programmi ja WHO standardite kohta, mis puudutavad väikelaste seksuaalõpetust lasteaias.
Asutused, mis teostavad risti vastupidist õpet vanemate väärtushinnangutega, ei ole nende jaoks usaldusväärsed partnerid.
3. Kohalik omavalitsus ei ole ka uue seaduse kohaselt kohustatud toetama eralsteaia valinud lapsevanemat munitsipaallasteaiaga võrdsetel alustel.
Kui lapsele ei ole tagatud Eestis munitsipaaallasteaias eestikeelne kasvukeskkonda ning tungitakse ilma vanema nõusolekuta lapse privaatsfääri, siis peab lapsevanemal olema valikuvõimalus võrdsetel alustel valida teine lasteaed või keelduda üldse lapse arengu hindamisest sellistes asutustes.
Ei leidnud eelnõude infosüsteemis kommenteerimise koha ülesse aga küsimus puudutab magistrikraadi nõuet direktoritele ja õppejuhtidele. 1. Kuidas selline üldine magistri nõue (ei ole ju kirjas, et pedagoogiline magister) parendab kvaliteeti juhtimises, õpetajate toetamises ja laste arengu toetamisel (sarnased punktid olid eelnõu seletuskirjas)?! Toimub õppejuhi konkurss ja ma seaduse järgi justkui peaksin eelistama suvalise magistrikraadiga kandidaati? Kuidas magistrikraadiga jurist või masinainsener parendab lasteaia tööd enam kui bakalaureusekraadiga pikalt tööl olnud õpetaja, kes soovib edasi liikuda karjääri redelil? 🙄
2. Kui 2026 ei omandata vastavat kraadi kas siis ees ootab koondamine/vallandamine?
3. Kuidas suhtuda sellesse, et osa linnades või valdades juhtkohtadel (hariduse eest vastutavad abivallavanemad, haridusnõunikud) olevatest inimestest ei oma ise magistrikraadi? Küll aga nüüd hakkavad nõudma seda oma allasutuste juhtidelt?
Kolleegid!
Koolieelse lapse ARENDAMISEL tuleb keskenduda eelkõige PROTSESSIDELE, mida laps läbi-üle elab seoses nn kriitiliste arenguperioodidega, sest need kindlustavad tulevikus (sageli 2-4 aasta pärast) muutusi arengus. Lapse varasem areng on ju väga põhjalikult läbi uuritud …
Kui lugeda-kuulata tänaste “psühholoogiliste nõustajate-ekspertide ja terapeutide” jutte, siis tundub, et neist pole keegi lahti teinud ühtki tõsiteaduslikku raamatut arengupsühholoogia kohta – oleme nagu pimedusega löödud! Ja kuhu me nii jõuame?
Olen täiesti nõus väitega, et laste arengu toetamine on killustatud eri valdkondade õigusaktides. Samavõrra kahtleval seisukohal olen selles osas, kas see üks isik, kelle lasteaiapidaja määrab lapse arengu toetamiseks ja tugiteenuste osutamiseks ja kelle ülesandeks on nõustada lapsevanemaid, lasteaia sisest- ja välist meeskonnatööd suudab muuta olukorda, kus meditsiinil pole aega, sotsiaalil pole raha ja haridusel oskusi tegeleda hariduslike (lasteaias arengulise) erivajadustega lastega. Igasugune võrgustikutöö õnnestub siis ja ainult siis, kui KÕIK osapooled on võrdselt huvitatud sellest koostööst. Niikaua, kui rakend koosneb luigest, haugist ja vähist kõlab üleskutse tõhustada meeskonnatööd, sisutühjalt.
Lapsevanemana olen väga skeptiline plaanitava arenguhindamise suhtes. Kui mul on kodune laps, siis kui tõepärane saab olla ühe arenguvestluse tulemus, kus laps viiakse tema jaoks võõrasse keskkonda ja kus tema oskusi ja teadmisi hindavad väikese aja jooksul inimesed, kes teda varem näinudki pole? Tunnen, et riik järjepidevalt marginaliseerib lapsevanema rolli.
Lasteaia ülesanded aina suurenevad . Rühmas laste arv suureneb. Õpetaja ja kahe assistendi süsteemis ei ole ajaliselt kaetud kõik ülesanded, mis neile on kehtestatud. 20 lapsega rühmas on kolme inimese töökoormus nagu orav rattas aga midagi olulist jääb ikka kahe silma vahele
Eesmärk on saavutada täielik kontroll ning digiõpe alushariduses. Ebatähtis on lapsepõlv, lapsevanema arvamus ning loomulik areng. Tundub, et riik plaanib zombisid toota. Kui muidu väljarännet suurendada ei saa, siis lasteüle kontrolli ning lastevanemate tähtsusetust nõudes, saavutatakse vajalik väljaränne.
On imeline, et võtate suuna waldorfpedagoogikast lähtuvalt, kuid tehke see endale kõigepealt selgeks, sest erinevad seadusemuudatused on antud pedagoogika puhul risti vastu.
Mina sünnitasin lapse endale, mitte riigile ning minul on ka õigus oma last tunda ning vastavalt sellele teha otsuseid. Lisaks on igal indiviidil õigus omale arengule, omas tempos. Ükski professionaal ei ole suuteline hindama üks kord aastas, võõrast last. Laps ei pruugi isegi tere öelda. Ja hindamine? Kes otsustab kuidas ning kuna ja mis vanuses peab laps mida oskama? Tehke praegustele abi vajavatele laste teenused kättesaadavaks- juba praegu on pikad järjekorrad ning erinevate ametkondade vaheline jooksmine.
Kuulake ning küsitlege ka lapsevanemaid kuidas alusharidust edendada. Nemad tunnevad oma lapsi kõige paremini.