Ande märkamine ja toetamine sõltub teadlikkusest ja koostööst, mitte testist
Anu Pärn. 
Kairi Kull. 
Airene Vaike Kumari.
Uued suundumused hariduspoliitikas väärtustavad üha enam õppimiskeskset lähenemist ja õppe personaliseerimist. MTÜ Eesti Talendikeskus, mis ühendab andekusest sügavamalt huvitatud lapsevanemaid, pedagooge, haridusametnikke, tugispetsialiste jt, on püüdnud seista nende laste ja noorte arenguks soodsate tingimuste loomise eest, kelle intellektuaalsed eeldused ületavad eagrupi keskmist taset ning kelle potentsiaal ei tarvitse tavapärase õppekava ja traditsiooniliste meetoditega piisavalt avaneda.
Seetõttu on talendikeskuse tegevuse üks peamisi eesmärke tõsta teadlikkust andeka õppija eripärade ja laiemalt laste annete toetamisest. Lisaks suveseminaridele (viimasest oli juttu 25. septembri Õpetajate Lehes) on traditsiooniks saamas talveseminarid. Viimatisel, 1. detsembril veebis toimunud seminaril oli peateema testimine. Teema valikus mängis rolli asjaolu, et mitmed pered on olnud silmitsi olukorraga, kus kool ei julge teha lapsele õppetöös erisusi ilma „ametliku andekuse diagnoosita“.
Küsimus on ka selles, et andekus on seaduses otseselt defineerimata. Millise sisu see termin õppeasutuses saab, sõltub suuresti kooli väärtustest ja prioriteetidest, aga ka pedagoogilise personali kompetentsusest ja valmisolekust märgata lapse andeid ka sellistel puhkudel, kui need ei ilmne üksnes hea õppeedukusena.
Testida või mitte?
Kehtiv seadus annab koolile suure autonoomsuse: seadus ei takista kohandada õpet lapse vajaduste järgi ja lubab seda teha ilma diagnoosita. Samas näeb seadus ette, et tugiteenused peavad olema kättesaadavad. Reaalsus on see, et koolipsühholoogid on üksnes 34% koolidest.
Seminaril esinenud Saue gümnaasiumi psühholoogide Anu Pärna ja Kairi Kulli sõnul tullakse psühholoogi juurde siis, kui lapse arengus on juba märgatud erinevust võrreldes eakaaslastega. Sageli on esimene märk see, et laps teeb midagi, mida ta ei peaks tegema, või vastupidi – ei tee seda, mida peaks tegema. Näiteid on kardinaalselt vastakaid: lösutab laual, räägib vahele, on trotsi täis; tunnis püsimatu, aga küsides teab alati vastust; samal ajal on seltskonna hing ja konfliktide algataja; nii kiire mõtleja, et ei jaksa või keeldub lahendust kirja panemast jms.
Enamik juhtumitest puudutab mingit spetsiifilist andekust, mis on avaldunud õppetöö käigus, st juba enne testi tegemist on teada, et tõenäoliselt on tegu andeka lapsega.
Mõnikord on testimist vaja, et kooli survestada. Õpetajast lapsevanem Merike Pedaste teadis, et individuaalse õppekava taotlemiseks ei ole vaja „diagnoosi“, aga kool ootas seda sellegipoolest. Testist oli kasu, sest selle (positiivne) tulemus muutis kooli juhtkonna suhtumist. Halvem on lugu, kui last ja vanemat suunatakse pikkade järjekordadega testimisteenustele, kuid pärast „diagnoosi“ saamist olukord lapse jaoks ei muutu. Kui pakutud lahendus ei ole kompleksne ja pole inimesi, kes lapsega tegelevad ja lapsele sobivad, siis kukub paraku välja nii, et tehakse midagi lihtsalt tegemise pärast.
Vestlusringi täiendas veel üks lapsevanem: „Olukorras, kus kool ei usu vajadusse andekale lapsele teistmoodi tööd pakkuda, on sageli ainus võimalus oma lapse eest seista n-ö jalgadega hääletada. Olen seda ise teinud ja tulemusega väga rahul. Laps on õnnelik ja saab oma võimetele vastavat õpet.“
Kui testimine on õigustatud, näiteks kui andekust varjavad õpiraskused, mingid häired, puuded vm alasooritust põhjustavad või sellega kaasnevad asjaolud, siis on võimalik testimine nt Rajaleidja keskustes, kliinikutes ja erapraksises tegutsevate kliiniliste psühholoogide juures. Kindlasti peab kõigil testi tegijatel olema vajalik ettevalmistus nii psühholoogia erialal kui konkreetse testi osas.
Koolipsühholoogide käsutuses on Tallinna ülikooli, koolipsühholoogide ühingu ja Innove koostöös valminud hindamisvahendite komplekt (1.–9. kl). Sellega on võimalik mõõta taju ja tähelepanu, pikaajalist ja töömälu, visuaalruumilisi võimeid, järeldamis- ja tegevuse planeerimise oskusi.
Psühholoogid rõhutavad, et iga laps on omaette juhtum. Mõnikord võivad tema tugevused avalduda erinevalt, näiteks võib tähelepanu olla pildimaterjali järgi otsustades väga nõrk, kuid sõnalises osas väga tugev.
Mitmete koolides kasutatavate testide koostamisse kaasatud Põlvamaa koolipsühholoog Airene Vaike Kumari kasutab võimete testi selleks, et luua iseendale pilt, mis lapsega tegelikult toimub. Omaette küsimus on aga see, kas testi tulemuse põhjal õnnestub õpetajaid veenda. Teinekord see ei õnnestu. Ta toob oma kogemustest näite paarist poisist, kes on (õigustatult) vihased, sest neil ei lasta oma arvamust välja öelda, või kuidas õpetaja võib pahaaimamatult võtta lapselt soovi tegeleda edasi süvendatult mingi erilisema valdkonnaga, sest „ainekavas me praegu õpime hoopis …“. Kumari mõistab, et õpetajatelt on raske nõuda tegelemist eraldi ka andekatega, kuid leiab, et andekale erilahenduse leidmine võib olla lihtne pääsetee, sest kui võimekale leida oma teema, ei ole temaga üldse raske.
Vahel ongi jäikus ja hirm õppekava täitmise pärast piduriks loovate lahenduste leidmisel. Vestlusringis osalejad nõustusid, et sageli on just täiskasvanud reeglites ja raamides kinni, kartes, et kui annavad ühele õpilasele eraldi ülesande, siis mida teised ütlevad või mis siis saab, kui olümpiaadi pärast puudutud tundide kõiki ülesandeid järele ei vastata. Lapsed on oluliselt sallivamad ja leplikumad, nad ei näe, et tegu on probleemiga enne, kui täiskasvanud sellest probleemi teevad. Erandeid saab ja peab julgema teha, aga see eeldab kõikidelt osalistelt vastutuse võtmist.
Andekusalane koolitus annab tööriistad
Seminaril olid kõneks ka mitmesugused loomulikumad viisid, mis aitavad talendikust märgata. On hulk käitumismustreid või omadusi, mida on sageli täheldatud isikutel, kes on osutunud andekateks. Nende sagedasem esinemine (tavaliselt võrreldes eakaaslastega) võib olla selleks markeriks, mis võib suunata lapsevanemat või õpetajaid oma kasvandike tugevustele ja õpivajadusele suuremat tähelepanu pöörama.
Ei tohiks aga eeldada, et kui ütleme „andekas“, siis see tähendab, et laps peab olema justkui andekas kõiges. On lapsi, kellel on väga kõrged võimed mingis valdkonnas, aga samas näiteks õpiraskused, psüühika- või käitumishäired. Mõnikord võivad andekusele viitavad jooned sarnaneda ATH või autismispektri häirele omase käitumise eripäraga. Ka sel juhul on väga oluline teadlikkus ja oskus adekvaatselt hinnata, mille järgi neid eristada. Kui kaalumisel on kas varasem kooliminek või klassi vahelejätmine, on lapse intellektuaalse ja akadeemilise hetketaseme ja võimaliku potentsiaali määramine oluline. Selleks on samuti lihtne võimalus: anda lapsele lahendamiseks vanema vanuse ainekava ülesandeid (tasemetöid, eksamiülesandeid, akadeemilise testi või olümpiaadiülesandeid vms). Kui ta suudab oma vanusest vähemalt kahe või enam kõrgema klassi taseme ülesannetest lahendada minimaalselt 70–80%, siis on põhjust kohandusteks. Lapse käitumisjooned võivad meile märku anda ka alasoorituse ohust. Madal enesehinnang, väljakutsete vältimine, drastiliselt muutunud käitumine (endassetõmbumine või agressiivsus) jms koos akadeemiliste tulemuste pikemaaegse langusega nõuab sekkumist. Igal juhul on mõistlik alasoorituse võimalust juba eos vältida.
Talendikeskus ootab võrgustikuga liituma
Kompetentsuse koondamise ja teaduspõhise teadmise vahendamine on talendikeskuse peamine missioon. Meile on väga oluline tuua kokku lapsevanemad ja eri tasanditel andekate lastega töötavad spetsialistid, sest edu saab tulla vaid ühiselt jagatud arusaama, süsteemse lähenemise ja koostöö kaudu.
Ootame talendikeskuse võrgustikuga liituma kõiki, kes andekusega seotud temaatika vastu sügavamat huvi tunnevad. Meie seminaride üks oluline osa on lisaks teadmiste täiendamisele ka kogemuste jagamine toetamaks ja julgustamaks nii lapsevanemaid kui andekate lastega töötavaid spetsialiste ning asutusi/organisatsioone. Võrgustikuga liitumise ankeedid ja seminaride kokkuvõtteid ning muudki kasulikku lugemist leiab talendikeskuse kodulehelt www.talendikeskus.ee.
Anu Pärn ja Kairi Kull:
Test ei ole „piparkoogivorm“. Andekuse avastamine on terviklik protsess. Test ei ole andekuse „diagnoosimise“ ainus meetod. Oluline on klassiruumis vaadelda, kuidas laps tunnis käitub. Samuti vesteldakse vanematega. Uuritakse lapse õppimisviisi ja sedagi, kuidas ta oma vihikut organiseerib. Olenevalt olukorrast vesteldakse ka huviringi õpetajaga. Näiteks võib tuua juhtumi, kus treeneri selgituste järgi on tunnis püsimatu laps suuteline tundide viisi huvialale keskenduma. Kuna laps pidevalt areneb, on oluline ka muu info, mitte ainult test.
Airene Vaike Kumari:
Kõige suurem probleem koolis on nende lastega, kes õpivad viitele. Nemad ei saa vajalikku tagasisidet, nad saavad oma viied kätte ja see on „lihtsalt viis“. Keegi ei küsi, kas sellel viielisel oleks vaja mingit muud, suuremat väljakutset pakkuvat ülesannet. Andekaid juhib huvi ja uudishimu, rutiini nad ei talu. Andekas on sageli tugev ühes eluvaldkonnas, kuid teises võib ta märksa kehvemini toime tulla. Test näitab suuna, kuhu tuleb vaadata. See on töövahend, mida tuleb oskuslikult kasutada, võhiku käes võib see osutuda vasaraks, millega võib kasu asemel hoopis viga teha.
Nippe ja soovitusi seminarilt
- Hindamisvahendeid leiab nt Hannell, G. „Erivajaduste määratlemine“ (Studium, 2019) või Sepp, V. „Andekusest ja andekatest lastest“ (Atlex, 2010).
- Lastele võiks vahel muu seas (ilma vihjeta kontrollimisele või testile!) ette sööta ülesandeid IQ-testidest. Sageli on tegu mitteverbaalsete vahvate ülesannetega, mis pakuvad tunnis vahelduseks põnevust. Niisuguste ülesannete kiire ja veatu lahendamine võib anda vihjeid, et mõne lapse võimete jälgimisele ja toetamisele peab pöörama suuremat tähelepanu.
- Sageli öeldakse arenguvestlusel: õppimine on kõige tähtsam, kõik muu jätame ära kuni hinded korras. Aga andekalt ei saa võtta ära seda, milles tema on tugev ja mis teda huvitab. Kõiges peab olema tasakaal. Peab andma võimaluse tegeleda sellega, milles laps on tugev, et ta jaksaks.
- Kuidas panna laps, kes soovib tegeleda üksnes kitsa valdkonnaga, tegema ka midagi muud, seda, mida ta ei taha?
- Aruta lapsega, et ainult ühele keskendumise tõttu on tema valikuvariandid väiksemad. Lapsed mõistavad üsna kiiresti, et ka „nõmedaid“ asju tuleb teha. Nad võtavad end kokku, kasvõi kui viimane tärmin hakkab kukkuma.
- Lähene probleemsele teemale meeldiva teema, st lapse huvi ja tugevuse kaudu. Näiteks õpeta matemaatikat inglise keeles või koosta ülesanne dinosaurustega. Mõistagi, eeldab see töö ressurssi – õpetaja peab last tundma ja teadma, mis teda kõnetab.
- Ühe autismispektriga lapsega lepiti kokku, et viis minutit tehakse seda, mida laps tahab, ja ülejäänud aja seda, mida õpetaja tahab.
- Teismeliste puhul ei ole moraalilugemist (mida kõike ta peab tegema), kindlasti vaja, vaja on inimlikku suhtlust. Küsi lapselt, mida ta vajab. Mis teda huvitab, mis on tema eesmärgid ja kuidas nendeni jõuda? Et ta ise mõtestaks, mis on tema programm, kuidas seda täita.
Kolleegid!
Õpilaste arukuse (IQ) testimine on vajalik-otstarbekas vaid suurte hulkade puhul teaduslikul eesmärgil (kahjuks seda tänases Eestis ei tehta). Üksikute õpilaste puhul pole see isegi pedagoogiline (miks Suurbritannias sellest loobuti?). Kui omal ajal määrasin sadade õpilaste arukust, siis ütlesin huvilistele nelja silma all vaid toorpunktide arvu (mitte IQ-d). TÕSISE ÕPPEPROTSESSI käigus tuleb õpilase arukus alati välja – seda pole vaja nö uurida ega “toetada” … Sellest kaotab didaktika ise.
P.S.
Kolleegid,
keda huvitab asja teaduslik külg, lööge arvutisse – Unustatud Juhan TORK – ja jõuate materjalideni, mis viivad tõele veel lähemale!
P.P.S.
Ennast ei sobi välja pakkuda, aga kõige lihtsamalt saab infot ARUKUSE mõõtmise PROBLEEMIDE kohta ühest minu loengust TTÜ õppejõududele – Avatud loeng Peep Leppikult – lüüa arvutisse. Just 2.osa algusest ca 35 minutit. Tänapäeva inimene armastab LÜHIDUST!