Benjamin Zanderi puudutus

29. jaan. 2021 Peter J. Rock Peetri kooli õpetaja - Kommenteeri artiklit
Peter J. Rock.

Viimasel ajal olen interneti vahendusel jälginud tunde, mida annab Bostoni noorte filharmoonia dirigent ja meisterlik õpetaja Benjamin Zander. Tema videoseeria kannab pealkirja „Muusika tõlgendused: õppetunnid eluks“ („Interpretations of Music: Lessons for Life”). Kuigi Zander ise hoidub nimetusest „meistriklassid“, on need seda sisuliselt ometi – kui mitte õpilastele, siis õpetajatele kindlasti.

Praeguse aja üleküllastunud inforuumis on Zanderi õppetunnid tõelised pärlid. Praegu on seerias üle kuuekümne video, kõik need umbes pool tundi pikad. Ning igaühes neist saavutab Zander meisterliku kontakti ühe noore muusikuga. Ta inspireerib noort, juhendab õpilast dramaatilise muundumise kaudu, tema enda sõnul „lapsest nooreks täiskasvanuks“, „konkurendist kaasautoriks“, „heast viiuldajast kunstnikuks“. Seejuures nimetab Zander ennast mitte õpetajaks, vaid vaatlejaks. Kiirus, millega ta õpilased kaamerasilma ees arenevad, on hämmastav. Need on meelt avardavad, hingetoitvad, naeratust suule toovad ja liigutavad tunnid.

Puudutab igat õpilast

Zanderi tunde sisse ahmides olen mitmelgi puhul avastanud, et miski on mu hinge sügavalt liigutanud. Loomulikult naudin ma ühe suurepärase tunni vaatlemist alati. Minu jaoks on õnnestunud tund ilu kehastus – see kannab eneses inimloomuse parimaid külgi, näitlikustab vastastikust austust, usaldust, toetust ja ühist kasvamist. Kuid Zanderi tunnid on midagi enamat kui ilusad. Neis peitub katarsis.

Videotes nähtavad pedagoogilised meetodid väärivad mitmekülgset analüüsi, kuid on üks väga silmatorkav, peaaegu et pindmine aspekt, mida tahaksin siin eraldi esile tõsta: füüsilise puudutuse tähtsus. Zander puudutab iga õpilast. Eesti tavaga võrreldes puudutab ta neid lausa palju! Praeguse distantsihoidmise vajaduse valguses on Zanderi õpetamisstiil nendes pandeemiaeelsetes tundides eriti tähelepanuväärne.

Näiteks võtab ta õpilase peast ära juuksekummi – selleks luba küsimata –, et õpilane näeks ja tunnetaks muusika rütmi oma juuste kaudu. Või eemaldab ta õpilase prillid, et julgustada õpilast sisemisi kammitsaid maha võtma. Ta vajutab sõrmega õpilase reit, muusikaga ühes taktis, et väljendada juhtrütmi. Ta pigistab poole minuti kestel õpilase õlga, pealtnäha üsna tugevalt, et pillimängule intensiivsust lisada. Ühele noormehele annab ta lausa kerge laksu vastu rinda, et teda turgutada.

Samas on täiesti selge, et need puudutused on tehtud läbinisti positiivses õhkkonnas läbinisti positiivse taotlusega – ja sellistena õpilased need ka vastu võtavad. Ainsal korral, kui Zander näitab tunnis välja kaudseltki negatiivset emotsiooni, pöörab ta pilgu taeva poole ja hüüab ahastavalt: „Vead pole olulised!“ Tõepoolest, peaaegu iga tund lõpeb kallistustega.

Otsustasin valesti

Olen inglise keele õpetaja Eestis, mitte muusikaõpetaja Ameerikas. Minu jaoks tunduks kohatu õpilasi niimoodi puudutada. Ometi näitavad Zanderi tunnid mulle, et ei tohiks olla õpilaste puudutamisele kategooriliselt vastu – vähemalt mitte pärast pandeemia lõppu.

Aastaid olen õpilastega ainult kätt surunud või neile lohutavalt seljale patsutanud, kui nad nutavad. Ometi puudutasin esimest aastat õpetajana töötades õpilasi regulaarselt. Näiteks panin nukra õpilase rõõmustamiseks talle käe ümber õla, hüperaktiivse õpilase rahustamiseks kindla käe seljale või kohendasin õrnalt küüru vajunud õpilase rühti, et ta oleks ärksam. Ühel hetkel sain aga aru, kuidas puudutusest võib saada häiriv asjaolu, ning lõpetasin õpilaste puudutamise peaaegu täielikult.

Otsustasin lõpetada õpilaste puudutamine ühe konkreetse juhtumi tõttu. Rõõmurohkel hetkel viienda klassi tunnis juhtusin seisma õpilase (nimetagem teda Andreseks) kõrval, kui ta vaimuka kommentaari tegi. Kõik naersid, mina kaasa arvatud. Lai naeratus näol, koputasin talle mänguliselt ja õrnalt töövihikuga pea peale, et sõnadeta öelda: „Hea kild, naljamees!“ Ta naeratas rõõmsalt vastu, ja ma unustasin kogu intsidendi mitmeks kuuks. Siis juhtus Andres mulle mainima, kuidas tema juhtunut mäletas. Ta uskus, et lõin talle oma töövihikuga pähe, sest ta andis vale vastuse. Ta ei teinud sellest suurt numbrit, kuid mina otsustasin seda võtta õppetunnina ja mitte kunagi enam õpilast niimoodi puudutada, et tulevikus erimeelsusi vältida.

Tagantjärele mõeldes otsustasin valesti. Mitu aastat hiljem sooritas Andres enesetapu. Ta oli 15-aastane. Ta ei olnud enam minu õpilane, kuid loomulikult oli see šokk. Kuidas see juhtuda sai? Mis võis viia ühe lapse sellise sammuni? Olen veendunud, et iga inimene Andrese elus uskus, et oleksime saanud teda aidata, kui teadnuksime vaid, mida ta läbi elas. Teisisõnu, kui meil oleks olnud temaga tugevam isiklik side, oleks tema elu olnud võimalik päästa.

Rohkem kui tuhat sõna

Nagu selgus, ei olnud mu aastaid tagasi langetatud otsus õpilastega suuremat kehalist distantsi hoida üksnes süütu ülereageerimine. See oli tegelikult täpselt vastupidine sellele, mida tarvis  –  Andres vajas rohkem lähedust, mitte vähem.

Me teame vaistlikult, et puudutus on hädavajalik, eriti laste jaoks, ja meie instinkti toetab teaduslik konsensus. Hoolimata kõigist teaduslikest tõenditest, et puudutus on füüsilise ja emotsionaalse tervise ning sotsiaalse ühtekuuluvuse eeltingimus, on see juba mõnda aega langustrendis, ja seda eriti Põhja-Euroopas. Nagu kirjutab Laura Crucianelli artiklis „Puudutamise vajadus“ („The Need to Touch“), on selleks mitu põhjust, alates sotsiaalmeedia ja ekraanide laialdasest levikust kuni #MeToo liikumise ja COVID-19 tõstatatud probleemideni välja. Praegusel ajal nõustatakse kõiki spetsialiste – sealhulgas arste, müügiesindajaid, poliitikuid ja õpetajaid –, et puudutamisest tuleb hoiduda, teha seda üksnes äärmisel vajadusel.

„Puudutus on kiindumuse keel,“ ütleb UC Berkeley psühholoog Dacher Keltner. „See on üks kõige rahustavamaid suhtlusviise.“ Mis sõnumi see siis õpilastele saadab, kui väldime teadlikult nende puudutamist, nii nagu mina aastaid vältisin? Või puudutame neid ainult kätt surudes või lohutades, kui nad nutavad? Kardan, et sõnum, mida see õpilastele edastab – mida see neile õpetab –, pole sugugi positiivne, isegi kui puudutusest hoidumise algne mõte on õpilasi kaitsta. Bejamin Zanderi ebatavaliselt elav õpetamisstiil pakub siinkohal kontrasti ja mõtteainet.

Pärast selle artikli kirjutamist juhtus seik, kus üks minu ülimalt vaikne õpilane maadles ühe ülesandega ning sai lõpuks raske töö tulemusena asjaga hakkama. Harilikult oleksin teda vaid kiitnud ja edasi liikunud. Zanderist inspireerituna aga embasin teda põgusalt. Pealtnäha kinnine õpilane muutus koheselt ning sellest hetkest alates on ta tundides rõõmuga väga aktiivselt osalenud. Üks puudutus on väärt rohkem kui tuhat sõna.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!