Haapsalu Viigi kooli kuus aastakümmet

Igal koolil on oma lugu. Haapsalu Viigi kool, mis algselt kandis Haapsalu sanatoorse internaatkooli nime, sündis Eestit 1950. aastate lõpus tabanud lastehalvatuse epideemia tagajärjel. Kool loodigi 1960. aastal lastehalvatust põdenud lastele mõeldes, et neil oleks võimalik ühtaegu nii järelravi saada kui ka koolis käia. Kooli loomise mõtte algataja dr Ernst Raudam leidis, et kool tuleb rajada just Haapsallu, kus asub neuroloogiahaigla ning on head ravivõimalused. 

Viigi kooli asutamisest täitus 2020. aasta sügisel 60 aastat. Sel puhul anti välja õpilaste ja õpetajate meenutuste raamat „Kõndides mööda vanu radu 2“, mille esimene osa ilmus kooli 50 aasta juubeliks. Kooli juubelile oli pühendatud ka õpetaja Villu Baumanni juhendamisel valminud õpilastööde näitus „Akvaarium“, mis oli kuu aega üleval Haapsalu kunstikooli galeriis ja väga hästi vastu võeti. Sünnipäevapidu lükkus koroona tõttu paraku küll edasi, kuid loodetakse pidada kevadel. 

Haapsalu Viigi kooli direktor Kristi Kivipuur ja õppealajuhataja Eve Urgas, kuidas on kool 60 aasta jooksul muutunud? 

Eve Urgas: Kool on palju muutunud, sest lapsed ja nende probleemid on muutunud. Kui kool 1960. aastal tööd alustas, oli siin 120 õpilast, praegu on 93. Koolis on olnud õpilasi ka 150 ringis. Lisaks käisid tundides koolimaja kõrval asuvas neuroloogiahaiglas ravil olevad lapsed. Ruumikitsikus oli nii suur, et mõnel õpilasel tuli tunnis õpetaja laua taga istuda. Praegu on süsteem selline, et õpetajad ise käivad rehabilitatsioonikeskuses lapsi õpetamas. Kui mina 42 aastat tagasi logopeedi ja eripedagoogina kooli tööle tulin, käisid siin veel viimased lastehalvatust põdenud lapsed, kelle tarvis see kool omal ajal asutati. Suurem osa olid neuroloogiliste ja ortopeediliste diagnoosidega lapsed, kes vajasid palju füsioteraapiat ja neuroloogilist ravi. Koolis olid ametis neuroloog, ortopeed, pediaater, ravikehakultuuri arst, tehti mitmesuguseid protseduure. Viimastel aastatel on meile liikumispuudega lapsi tulnud järjest vähem, kuna kaasava hariduse tulekuga on ka kodulähedastes koolides suudetud neile õppimiseks sobivad tingimused luua. Kui veel viis-kuus aastat tagasi oli kolmandik meie õpilastest ratastoolis või liikumisraamiga, siis praegu umbes 10%. Kõige rohkem on liitpuudega lapsi, kellel on lisaks näiteks aktiivsus-tähelepanuhäire, kõne- või tundeeluprobleemid. Muutunud on seegi, et kui varem tuli meile lapsi üle Eesti, siis nüüdseks oleme rohkem piirkondlik kool.

Kristi Kivipuur: Mitmesuguseid erivajadusi on lastel palju, need on muutunud üha keerukamaks ning kõigega ei saada kohapeal hakkama, sest ei jagu spetsialiste. Nii nagu igal pool mujal, on ka Läänemaal tugispetsialiste puudu ning siin saabki meie kool oma oskuste ja kompetentsusega appi tulla. 

Kui kool tegevust alustas, olid siin ka keskkooliklassid.

Eve Urgas: Seda küll. Suured muutused toimusid aastal 2000, mis oligi nagu murdepunkt. 1999. aastal oli koolis tulekahju, pärast mida läks hoone renoveerimisele. 2000. aastal keskkooliosa kadus, sest kaasava hariduse tulekuga jäi õpilasi vähemaks. Kool läkski rohkem üle lihtsustatud õppekavadele. Esimesed toimetulekuõppe klassid tulid meile 2001. aastal. Pärast Vidruka kooliga liitumist 2013. aastal muutus ka kooli nimi. Enne olime Haapsalu sanatoorne kool, 2013. aastast sai meist Haapsalu Viigi kool. Vidruka koolis põhikooli riiklikku õppekava ei olnud, olid lihtsustatud ja toimetulekuõpe. Just siis tulid meile ka esimesed hooldusõppe õpilased. 

Kui head võimalused ja vahendid koolil laste aitamiseks on?

Kristi Kivipuur: Tingimused on väga head, riigikoolina oleme saanud kõik tööks vajaliku.

Eve Urgas: Jah, üks oluline muutus on seegi, et 1990. aastatel saime suurema osa vajaminevast, alates koopiapaberist ning lõpetades koolimööbli ja mikrobussiga humanitaarabi korras. 2000. aastal ehitati Rootsi Rotary klubi abiga koolimajja esimene lift. Palju abi oleme saanud Soomes asuvalt sõpruskoolilt. Praegu on riigi võimalused oluliselt paremad, kooli käsutuses on nüüdisaegsed seadmed ja abivahendid.

Kuidas õpilased õppekavade vahel jagunevad ja kui palju on õpetajaid?

Eve Urgas: Põhikooli riiklikul õppekaval on sel õppeaastal 26, lihtsustatud õppekaval 41, toimetulekuõppel 22 ja hooldusõppel neli õpilast. Klassides on neli kuni kaheksa õpilast, osa on ka liitklassid. Kuna lapsed tulevad meie kooli Rajaleidja otsusega, õpilaste arv aastate lõikes kõigub: eelmisel kevadel andsime välja 19 põhikooli lõputunnistust, tänavu on viis lõpetajat. Õpetajaid on nimekirjas 30, ametikohti aga 20. Kuna kõigis ainetes ei ole täiskoormust, töötab osa õpetajaid osalise koormusega ning on lisaks ametis ka mujal. Liitklassides on vajadusel ka õpetaja abi ning kui laps vajab tugiisikut ja kool sobiva inimese leiab, on omavalitsus nõus rahastama. Ka selles osas on meil omavalitsusega hea koostöö. 

Kristi Kivipuur: Meil on väga püsiv kaader. Kollektiivis on kümmekond inimest, kes on töötanud meie koolis üle 40 aasta, tööõpetuse õpetaja Villu Baumann koguni üle 50 aasta. Kõik on oma ala asjatundjad ja teevad oma tööd hingega ning põhimõttel, et kõige tähtsam on laps. Omavaheline koostöö on hea ja tihe. Ei ole ainult õpetaja klassi ees, vaid lapse ümber on ka spetsialistide meeskond, kes kõik temaga tegelevad.

Kas teie koolil on ka distantsõppe kogemus?

Eve Urgas: Sel õppeaastal meie kool distantsõppele ei läinud, kevadel olime küll. Lihtne aeg see ei olnud: üksikutele lastele see sobis, kuid suurem osa ei tundnud end hästi.

Kristi Kivipuur: Loodan samuti, et kevadine olukord enam ei kordu. Juhina tundsin, et see mõjus nii lastele kui ka töötajatele üsna laastavalt.

Kas praktilistel oskustel on läbi aegade olnud õppekavas tähtis koht?

Kristi Kivipuur: Seda küll. Just lihtsustatud õppekava puhul, mille osa on ka toimetulekuõpe, on minu hinnangul väga oluline töökasvatus. Neile õpilastele on ellu astudes tähtis võimalikult iseseisvalt hakkama saada. Seepärast on õppekava tihedalt praktiliste tegevustega seotud, aga võiks olla veelgi rohkem. Et kui klassiruumis on teoreetiline osa selgeks õpitud, on kohe võimalus astuda uksest välja õuesõppeklassi ja need asjad praktiliselt läbi teha. Kaks aastat tagasi võtsime õppekavva ettevõtlusõppe. Nüüd saabki teha nii, et varakevadel istutame lilletaimed peenrasse, hoolitseme nende eest ja kevade lõpus müüme maha, et lapsed saaksid aru, kuidas ja miks me midagi teeme. Paraku lõppes lillede istutamine eelmisel aastal sellega, et Haapsalus toimuma pidanud lillelaat jäi koroona tõttu ära ning jagasime taimed oma töötajate vahel ja kodudesse laiali. Aga põhimõte on panna lapsed õues tegutsema: lehti riisuma, oksi korjama ja muid aiatöid tegema, ning selgitada neile, miks me seda teeme. Muidugi tuleb käia ka hästi palju õppekäikudel sotsiaalseid oskusi omandamas. Harjutame, kuidas poes käia ja rahaga arveldada, kuidas kohvikus või muuseumis käituda, tähtis on, et nad julgeksid uksest sisse astuda ja suhelda. Olen ikka öelnud, et meie lastele pole mõtet vana leivaahju kirjeldada, vaid tuleb muuseumisse kohale minna ja seda neile näidata.

Eve Urgas: Tööõpetusel ja käelisel tegevusel on meie koolis suur osakaal. Ühelt poolt annab see tehnilisi ja praktilisi oskusi, teisalt on sellel emotsionaalne ja teraapiline mõju. Kui lapsel tuleb midagi hästi välja ja ta saab head tagasisidet, mõjutab see ka tema enesehinnangut. Erivajadusega laste puhul on see eriti tähtis. Juba 1990. aastatest on õppekavas ka arvutiõpetus, kuna sel ajal oli koolis palju liikumispuudega lapsi, kelle jaoks oli arvutioskus maailmaga kontakti hoidmiseks hästi oluline. Viimati lisandunud ettevõtlusõpe aga aitab aru saada, milleks keegi võimeline on ja millega ta võiks tulevikus tegeleda.

Kristi Kivipuur: Lihtsustatud õppekava õpilastel on võimalus jääda kooli lisa-aastale ja käia kord nädalas Haapsalu kutsehariduskeskuses elukutsetega tutvumas. Toimetulekuõpilastele Haapsalus küll erialasid ei pakuta – see võimalus on Vana-Vigalas ja Pärnus –, aga seekord said õnneks ka meie kolm lisa-aastaks jäänud toimetulekuõpilast teistega kaasa minna, mille eest nende vanemad on väga tänulikud. Kooli ülesanne ongi leida üles iga õpilase tugevus, teda selles suunas arendada ning aidata aru saada, mis töö talle võiks sobida.

Kuhu teie lõpetanud edasi lähevad?

Eve Urgas: Kogume selle kohta andmeid igal aastal. Eelmisel aastal oli meil 19 lõpetajat, neist kuus põhikooli riiklikul õppekaval, kellest kaks läksid edasi gümnaasiumi. Mõlemad olid väga tublid õpilased, osalesid maakondlikul mälumängul, olümpiaadidel. Riiklikult õppekavalt on igal aastal läinud keegi gümnaasiumisse, eelkõige oleneb see lapsest. Õpetame igaüht nii, nagu ta võimeline on. Enamik meil lõpetanutest läheb kutsekooli.

Mis loob oma kooli tunde?

Eve Urgas: Arvan, et kooli traditsioonid. Meie koolil on kaks sellist traditsiooni, mis on olnud algusest peale. Meil on sõpruskool Lätis Raiskumsis ja Leedus Kaunases ning igal aastal toimub õpilaste kohtumine ehk sõprusfoorum, kus võisteldakse spordis, tehakse isetegevust ja muud toredat. Sel kevadel oli meie kord kokkusaamine korraldada ja teisi vastu võtta, aga koroona tõttu jäi see ära. Teine ammune traditsioon on kooli draamaring, mida praegu veab Ülle Ehala. Iga aasta jõuludeks tuuakse välja jõulunäidend, millega esinetakse mitte ainult oma koolis, vaid ka ümbruskonna koolides ja lasteaedades. Eelmisel aastal annetati etenduste piletitulu Tallinna lastehaigla lastefondile, mis samuti tegijaid liitis. Lisaks muidugi eriolümpia tegevused: Otepää talimängud, krossijooksud, mitmesugused võistlused ja turniirid, kus meie lapsed aastaid on osalenud.

Kristi Kivipuur: Eriolümpiast osavõtt ei ole ju ainult sport, vaid palju rohkemat: see on suhtlemine, iseenda proovile panemine ja kehtestamine, aga ka elamuste ja kogemuste saamine. Eriti tähtis on, et osalema on oodatud ka kõige raskema puudega lapsed. 

Eve Urgas: Oma kooli tunne seostub õpilaste jaoks ka õpilaskoduga, kus veedetakse suur osa ajast ja tekib eriline atmosfäär. Liidavad ka huvitegevus ja ühised väljasõidud. Üks õpilane, kes tuli meie kooli 6. klassi, tunnistas, et sellist tunnet kui koolis, kus kõik tunnevad kõiki ja suhtlevad kõigiga, mitte ainult oma klassikaaslastega, ta oma vanas koolis ei kogenud. Meil on see täiesti tavaline, et kõik lapsed omavahel suhtlevad ning üritused ja peod toimuvad koos.

Kas võib tulla ka tagasilööke, kui turvalises keskkonnas kasvanud lapsed astuvad n-ö päris ellu?

Eve Urgas: Olen sellele mõelnud. Arvan, et just needsamad asjad: et tal on võimalus esineda näidendis, mida tavakoolis ei oleks, et ta teeb valmis ilusa käsitööeseme, mis läheb näitusele ja mille üle ta saab uhkust tunda, kasvatab noore inimese kooli lõpuks piisavalt enesekindlaks ja annab eneseusku, nii et enamik neist ei jää elule jalgu. Tagasiside põhjal saab üsna paljude puhul öelda, et nad saavad hakkama. On ka neid, kellel ei lähe nii hästi, ometi arvan, et just tänu hoidmisele ja poputamisele kasvavad lapsed nii tugevaks, et saavad elus hakkama.

Kas erikoole on teie arvates vaja?

Kristi Kivipuur: Arvan, et kindlasti on vaja. Erikooli tugevus ongi individuaalne lähenemine ja spetsialistide tugi. Neid juhuseid, et laps tuleb meie kooli esimesse klassi, on väga vähe, tullakse siis, kui vanas koolis enam hakkama ei saa. Meie kooli paneb vanem lapse viimase võimalusena ja iga laps tuleb siia oma looga. Siis vaatame, mida talle eelmises koolis suudeti pakkuda, mida mitte ja mida meie saame teha. Ühesõnaga, kui on vaja rohkemate spetsialistide abi, tuleme meie appi. Lisaks lapsele tuleb toetada ka tema vanemaid, mitte neid oma murega üksi jätta. Näengi seda meie kooli kasvamise ja arengu kohana ja tahan selle oma südameasjaks võtta. 

Eelmisel sügisel möödus Viigi kooli asutamisest 60 aastat. Kuidas te seda tähistasite?

Eve Urgas: Kooli aastapäevaks ilmus meenutuste raamat ja kunstikooli galeriis oli väljas õpilastööde näitus „Akvaarium“. Sünnipäevapidu tuli aga edasi lükata, sest koroona tuli peale. Kui kooli 50 aasta juubelil kümme aastat tagasi oli meil ligi 250 külalist, siis seekord saatsime välja ainult 50 kutset. Kutsusime 20. oktoobril direktori vastuvõtule raamatu autorid, haridusministeeriumi ja hoolekogu esindajad ning meie kooli endised ja praegused töötajad, kes on siin üle 20 aasta töötanud. Kooliperega loodame kooli sünnipäeva tähistada kevade poole, kui olukord läheb leebemaks.

Kooli juubeliks valmis õpilastööde näitus „Akvaarium“

Viigi kooli õpilastööde näitus „Akvaarium“ valmis tööõpetuse õpetaja Villu Baumanni juhendamisel ning seda sai Haapsalu kunstikooli galeriis näha eelmise aasta septembri lõpust oktoobri lõpuni. 

Näitust külastanud inimeste hinnangul oli vaatepilt pilkupüüdev ja võimas: terve ruum oli põrandast laeni täidetud tamiili otsas rippuvate eri mõõtu ja värvi kaladega, mis õhu liikudes kergelt hõljusid, tekitades imepärase illusiooni veealusest maailmast. Villu Baumann räägib, et selline mõte tuli tal 2019. aastal Eesti vabariigi 100. aastapäevaks näitust „100 vöötatud nahast vakka“ ette valmistades. Näitust üles pannes märkas ta kunstikooli galerii lae all valgustite kinnitamiseks mõeldud neljakandilist raami. Just siis tekkiski esimene kujutluspilt kogu ruumi täitvatest kaladest.

Eriilmelised kalad valmisid tööõpetuse tundides kahe aasta jooksul. Kevadel 75. juubelit tähistanud staažikas pedagoog annab sellel ning andis ka eelmisel õppeaastal tunde kahes klassis, kus kõigis on kuus õpilast. Nii et näitusel väljas olevad kalad on 24 õpilase tehtud. 

Kuna kalu pidi olema palju – kokku on näitusel 200 kala – toimus töö Villu Baumanni sõnul nagu jooksval lindil. „Osa kalu on küll algusest lõpuni ühe lapse tehtud, aga kuna neid oli nii arvukalt vaja, siis üks lõikas, teine liimis, kolmas „söötis“ ehk toppis kokkuõmmeldud kala vatiini täis. Ja mina siis lõpuks vaatasin, missuguse pea ja saba see kala saab ja andsin viimase lihvi. Kalade seas on ka selliseid, mis meenutavad mõnda olemasolevat kalaliiki, enamik aga on fantaasiakalad.“ 

Õpetaja lisab, et tööprotsess oli nii kiire, et kavandeid ei olnud aega teha ning kõik sündis tegemise käigus. Materjalidest kasutati kingapealseid, nahkrõivaste kraesid ja mansette, tekstiili, vöösid, kotte. Põhjakalad ongi valmistatud kottidest. Silmadeks aga on kaladel klaaskuulid, needid, nööbid, pärlid. 

Villu Baumann ütleb, et kohalikud inimesed juba teavad, et ta kogub kõikvõimalikke põnevaid materjale, mida saab tööõpetuse tundides taaskasutada. Nii juhtuski, et mõni aeg tagasi jäi tänaval üks auto tema kõrval seisma ja juht uuris, ega tal juhuslikult kingapealseid vaja ei lähe. Nimelt oli lähikonnas likvideeritud jalatsitsehh ja terve hulk valmisõmmeldud jalatsipealseid jäi üle. „Võtsin pakkumise muidugi tänuga vastu ning kingakandadest ja ninaosadest vormisimegi kaladele toredad pead. Olen sagedane klient ka taaskasutuskauplustes, kust materjali saab odavalt ja vahel ka täiesti tasuta. Küllap nii mõnigi vaatas kõrvalt ja imestas, et mida see vanamees nende naisterihmikutega teeb, aga rihmikute rihmadest said kalad endale toredad vuntsid,“ muheleb õpetaja.

Villu Baumann tunnistab, et mahukat näitust ette valmistades tuli tal vahepeal ka närv sisse: kas ikka jõutakse õigeks ajaks valmis ja kuidas kõik välja kukub. Näitus õnnestus suurepäraselt, rahule jäid nii õpilased kui ka õpetaja. Ka näitusekülastajatel jagus üksnes kiidusõnu. Muuhulgas arvati, et see näitus võiks jääda püsinäituseks, sest kalad sobivad Haapsallu hästi.

„Ehkki kurdetakse, et tänapäeva noori köidab rohkem virtuaalmaailm ja nende töössesuhtumine on muutunud, mina seda öelda ei saa. Kui töö on õpilaste jaoks huvitav, teevad nad seda hea meelega. Põnev töö oli see ka minu enda jaoks, seda teeks ikka ja jälle.“

Villu Baumann on Haapsalu Viigi kooli tõeline raudvara, kes on ühes ja samas koolis töötanud 1968. aastast ehk ühtekokku 52 aastat, mida on vaid kaheksa aastat vähem kui koolil vanust. Ta räägib, et õpetaja sai temast juhuse tahtel. „Armeeteenistusest tulles mul eriala ei olnud, aga tööle oli vaja minna. Klassivenna vend oli selles koolis õppealajuhataja, neil oli õpilaskodusse kasvatajat vaja ning nii ma sinna sattusin ja jäingi. Varsti läks ära tööõpetuse õpetaja ja kuna olin ainuke noor mees, kelle peale võis need ülesanded panna, hakkasingi tööõpetust õpetama. Hiljem läksin Tallinna pedagoogilisse instituuti kaugõppesse töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajaks õppima. Kuna sealt saadud teadmised olid liiga tehnilised, täiendasin end hiljem mitmel kunstikursusel.“

Kõik need aastad on Villu Baumann pidanud blogi, kust on näha, et näitusi hakkas ta korraldama juba noore õpetajana. Juba 1971. aastal tõsteti kahe tema õpilase töid esile. Üks neist oli Ado Tuuga, kellest saigi tuntud disainer ning kes osales ka Eesti krooni kujundamise konkursil, kus ta saavutas teise koha. Endise õpilase tehtud nahast raamatukaaned olid õpetajal alles ja ta sai need talle eelmisel suvel üle anda. Teine õpilane, Valeri Valkenberg, pälvis kooliajal tähelepanu oma intarsiatehnikas tehtud seinaplaatidega.

Õpilastööde näitusi on olnud aastate jooksul nii palju, et neid ei jõua kokku lugedagi – kohe, kui tundides sai mingi teema läbitud, järgnes sellele kokkuvõttev näitus. Villu Baumann on teinud õpilastega naha-, klaasi- ja tekstiilitöid, keraamikat ja portselanmaali. Näitustel on olnud väljas nahajääkidest meisterdatud dinosaurused, tekstiilist seinapannood, peeglid, linnumajad, lambikuplid, kellad, võtmed jne, jne. Rohkem kui 30 aastat osaleti kõigil vabariiklikel õpilastööde näitustel ja neile eelnenud maakondlikel näitustel ning tööõpetuse sektsiooni juhina korraldas Villu Baumann kümmekond aastat näitusi poiste tehtud töödest.

Näitusi on olnud Eesti eri linnades – ainuüksi Haapsalus Kuke galeriis 20 korda –, aga ka Soomes, Prantsusmaal, Indias, Hongkongis. „Kõik need on olnud tasemel näitused, midagi häbenema ei pea,“ arvab Villu Baumann, kes on enda sõnul tahtnud näidata, et ka mitte millestki saab põnevaid asju teha ning et erivajadusega lapsed ei ole teistest kehvemad.

Haapsalu Viigi kooli õpilaste näitus „Akvaarium“ pidi jaanuaris tulema ka Tallinna, kuid koroona segas vahele. Näitus huvilistel siiski nägemata ei jää – praeguse kokkuleppe kohaselt saab seda näha augustis Kullo laste kunstigaleriis Tallinna vanalinnas.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Haapsalu Viigi kooli kuus aastakümmet”

1. Villu Baumann ütleb:

   2. veebr. 2021, 17:26

   Näitus on veel avatud reede (5.02.21) lõunani Kullo Lastegaleriis 10.00 – 18.00