KEELEKASTE ⟩ Veel meie müütilisest õ-st

22. jaan. 2021 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit
Priit Põhjala.

Eelmises „Keelekastes“ oli juttu sellest, kuidas Otto Wilhelm Masing otsustas, et õ-häälik vajab oma märki, mis aitaks ka kirjas sõnade tähendusi eristada. Esiti, 1816. aastal leidis Masing, et vene keele ы moodi kõlava eesti hääliku tähistamiseks oleks tarvis lausa kaht märki; üks võiks tähistada kõrgemat õ-d, nagu diftongiga sõnades „voi“ (või) ja „oigus“ (õigus), teine madalamat, nagu sõnades „jölle“ (jõle) ja „pöl“ (põll).

Edasiste otsingute-katsetuste käigus sai paberile omajagu variante: o, mille kohal kaks punkti, mille vahel veel püstkriips; o, mille kohal kaldristike; ǒ ja ó. Viimaks telliti trükitüüp teise jaoks, seda oodates kasutas Masing aga esimest varianti, avaldades oma „Pühhapäwa Wahhe-luggemiste“ (1818) eessõnas lootust, et säärane „wõeras poohkstaw“ lugejaid ei pahanda.

Meilegi tuntud õ-märgini jõudis Masing alles 1819. aasta juulis. Masingu raamatuga „Wanna-seädusse-aja sündinud asjad“ töötava trükikoja laduja Carl Michler pöördus autori poole ideega panna kahe punkti ja nendevahelise püstkriipsu asemel o peale nii-öelda kreeka tsirkumfleks. Nägus märk meeldis Masingule – ja õ-täht oligi sündinud! Esimest korda pruugitigi seda nimetatud Masingu raamatus.

Algul oli õ-märgil ka vastaseid – näiteks Eduard Ahrens – ning oma eluajal Masing õ-tähe triumfi ei näinudki. Vastalisi õigustas asjaolu, et oma kodumurde mõjul pruukis Masing õ-d ka paigus, kus üldkeeles oli o: „kõhhas“ (kohas), „õstma“ (ostma), „õksad“ (oksad) … Veel leiti, et üksainus uus märk (õ) varasema kahe (oö) asemel põhjustavat segadust, samuti arvati, et õö ja o kasutus on paiguti nii erinev, et piinliku täpsuse tagaajamine nende märkimisel oleks häiriv ja ülearune. Pealegi tegevat õ trükilao kallimaks! (Vt nt Valve-Liivi Kingisepa „Õ-tähe teest meie kirjakeelde“, „Emakeele Seltsi aastaraamat“ 62, 2016.)

Nii kasutati õ-tähte mitu kümnendit üsna juhuti, üldisemalt hakati seda pruukima alles 1860. aastail, nagu võib lugeda Arnold Kase ülevaatest „Kuidas tuli õ-täht eesti keelde“ („Keel, mida me uurime“, 1976), Kingisepa järgi alles pärast 1872. aastat Eesti Kirjameeste Seltsi eeskujul.

Täielik üksmeel puudub ka õ-tähe täpse sünniaja asjus. Kõige sagedamini paigutatakse see aastasse 1816, mil Masing uue kirjamärgi loomise vajadusele esimest korda tähelepanu juhtis, aga Kingisepp pakub, et õ-tähe sünnipäev võiks olla 1819. aasta juulis, mil sai paberile õlõplik, moodne kuju. Nõus, aga ehk peaksime sel juhul ka möönma, et meie õ-tähel on õieti kaks isa – suure kuulsa keelemehe Masingu kõrval ka lihtne tundmatu trükiladuja Michler, kes soovitas tähe kohal „kreeka tsirkumfleksi“ kasutada?

Toda õ tsirkumfleksi, täpsemalt öeldes tildet, võidi alguses hooletusest ja hoolimatusest trükkida nii- ja naapidi: vasak ots all ja parem ülal, aga ka vasak ots ülal ja parem all. Peegelpildis varianti näeb nii Masingu väljaandeis kui ka veel – sic! – 1970. aastate „Eesti nõukogude entsüklopeedias“. Nüüd enam naljalt naapidi ei kirjutata, ent üldse kaotsi minna võib õ-täht tekstist ikkagi. Võtame kas või e-postiaadressid, kus õ-tähte kasutada ei saa, ja igasugu muud digitekstid, kus õ-tähe tegemine on raske või samuti sootuks võimatu. Nii asendabki neis õ-d pahatihti mingi muu sümbol, näiteks 6 või q või ø, kõige sagedamini aga lihtsalt o, just nagu vanadel aegadel, kui õ-märki veel polnud ja kirjaviisi dikteerisid sakslased.

Henn Saari hoiatas juba 1991. aastal, et „mida enam moderniseerub kirjutus- ja trükitehnika, seda enam vajub õige kujuga õ ja temaga koos nüüd juba ka ü aegade hämarusse“. Võõraste keelte jaoks loodud seadmed ja tarkvaragi ei toeta ju meie õ-d ja ü-d, ja nii võiski Saari ühest kavalehest lugeda Bachi kantaadi „tolget“: „Olen kui tolm ja porm, siiski ta ei lukka mind ära, Ta tahab minust roomu tunda .. koigest oma sudamest.“

Tuleb välja, et tehnikas oleme astunud mitu sammu edasi, aga kirjaviisis sammu tagasi – ja et „meie õ-tähe võitlus eluõiguse eest ei ole täninigi lõpule jõudnud“, nagu nendib Saari. On see moni mois voi tosine onnetus – seda öelgu lugeja.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!