Koolide kogemus: mis tõukab koole ühtse Eesti kooli suunas?

Hiljuti tõusis päevakorrale RITA-rände projekt, mille üks sihte on arendada välja ühtse Eesti kooli mudel ja hakata selle suunas liikuma.

Viimasel ajal palju vastakaid arvamusi põhjustanud ühtse Eesti kooli projektis osalenud Kehra gümnaasiumi direktor ja klassijuhataja Kaido Kreintaal nendib, et nende kool on ühtse Eesti kooli suunas astunud juba päris pika sammu ja kool on seisukohal, et nii on õige. „Ma ei tähtsusta RITA-projekti üle, pigem oleme oma teekonnal olukorras, kus kogukond on sellise tegevuse heaks kiitnud ja mõtleb meiega kaasa,“ tunnistab Kreintaal. „Projekt andis meile võimaluse analüüsida ja leida uusi võimalusi edasi tegutseda.“

Direktori sõnul on laias laastus kolmandik Kehra gümnaasiumi õpilastest muukeelsest perest. Vene klasse koolis enam ei ole, kogu õpe toimub eesti keeles. „Venekeelsed lapsed hakkavad esimesest klassist õppima eesti keeles, kasutame keelekümblusmetoodikat ja muid neile sobivaid võimalusi,“ selgitab direktor. „Vene keele tunnid algavad teisest klassist ja seda õpetame neile emakeelena. Gümnaasiumis toimub kogu õpe eesti keeles.“

Kasutage võimalust!

Võimaluste piires luuakse õpilastele ühiseid õpperühmi ja üritusi, kus nad saavad üheskoos tegutseda ja õppida. „Oleme paratamatult lõimumiskeskus, aga ei tohi unustada ka teisi võimalusi: sporditreeningud, muusikakool, noortekeskus,“ möönab koolijuht. „Näiteks käsipall on teinud laste lõimimisel suure töö.“

Direktor tunnistab, et kui alguses oli keeruline pälvida lastevanemate usaldust, siis nüüd panevad ainekavad kooli raamidesse, millest väljapoole mõelda ei ole lihtne. „Eks hoiakute ja eelarvamuste muutmine nõuabki aega ja kiirustada ei ole siin mõistlik,“ lisab ta.

Direktori sõnul sai kool projektis osalemisega kinnitust, et Kehras tehakse õiget asja, ning otsitakse uusi võimalusi laste omavaheliseks koostööks. „Kui venekeelsed lapsed saavad hästi selgeks kolm keelt, siis eesti laste vene keele õppes on meil pikk tee minna,“ tunnistab Kreintaal. „Ja olukorda, kus meil on koolis üle saja vene keele õpetaja, võiksime kindlasti paremini ära kasutada.“

Omasoodu samal teel

Ligi neli aastat tagasi, kui RITA-rände projekti raames hakati ühtse Eesti kooli mudelit välja arendama, alustas Tallinnas tegevust erakool Avatud Kool, kus eesti, vene ja muu kodukeelega lapsed õpivad koos Eesti riikliku õppekava alusel tänapäevaste metoodikate järgi. „Avatud Kooli käivitav idee on unistus avatud Eestist, kus elavad julged hoolivad inimesed ning austatakse vabadust, isikupära ja pidevat õppimist,“ selgitab Avatud Kooli direktor ja kooli asutaja Helen Sabrak. „Kool, kus õpivad koos eri rahvusest ning eri päritolu lapsed, tundus selle unistuseni jõudmiseks ainuvõimalik lahendus.“

Kõige efektiivsemaid keeleõppe praktikaid uurides said kooli asutajad kiiresti aru, et kõige tõhusam viis võõrkeeli õppida on keelekeskkonnas koos õpitavat keelt emakeelena kõnelevate lastega. „Meil Tallinnas on eesti keelt ja vene keelt emakeelena kõnelevaid lapsi, kes saavad aidata üksteisel keele selgeks saada,“ nendib Sabrak.

„Kuigi ühiselt õppimine on meie koolis eri rahvusest lastele koolielu loomulik osa, tunneme ikkagi puudust, et riigi tasandil ei ole selline toimimine veel loomulik, ning rõõmustame, et projekt andis olulist ja tõenduspõhist ainest, et laiemalt tervikliku haridussüsteemi poole liikuda ning mitmekultuuriliste koolide arengut teadlikult jõustada ning toetada,“ ütleb ta.

Kuna Avatud Kool ei olnud partnerkool ega mudelkool, siis nende jaoks projekti käigus otsest tulemust ei olnud. „Küll aga on uuringu raport tohutult põnev ja sisukas lugemine mulle koolijuhina ja ilmselt enamikule koolijuhtidele Tallinnas ja teistes Eesti multikultuursetes piirkondades,“ nendib Sabrak. „Uuringuga koos valmisid koolidele eneseanalüüsi tööriistad ja mitmed metoodilised materjalid, mida plaanime koolis uurida ja võimalusel rakendada, et saaksime teadlaste abil koolis oma tööd veel teadlikumalt ja tõhusamalt teha.“

Sabraku sõnul ei ole ühtse Eesti kooli idee tema jaoks uus. Samal ajal kui asuti tegema RITA-rände uuringut, hakkas Avatud Kool tegutsema just sel viisil, et koos saavad õppida erineva koduse keelega ja eri rahvusest lapsed: „See rikastab keeleõpet ja lähendab kogukonnas koos elavaid peresid. See on lihtsalt väga loomulik viis koos kasvada ja tervikliku ühiskonnana toimida.“

Sellise kooli õnnestunud toimimise taga on tema sõnul kogukonna valmisolek: kuivõrd pered ja õpetajad ühiselt õppimisse usuvad ja selles lisaväärtust näevad. „Vestleme kõigi Avatud Kooli tulevate laste peredega. Multikultuurne keskkond ning keelekümbluse meetoditega õppimine on kõigi meile tulevate perede teadlik ja vaba valik,“ teatab koolijuht.

Tungiv vajadus

Tallinna Lilleküla gümnaasium ei osalenud otseselt RITA-rände projektis, kuid teema on direktor Anu Luure hinnangul oluline ka nende koolis. Seal õpib mitmeid välisriigist pärit õpilasi, kellega puudub sageli nii õpetajatel kui teistel õpilastel ühine keel. Vähem lõimitakse vene õpilasi. Sellel õppeaastal saabus kooli 11 muukeelset õpilast. 

„Liikumine ühtse Eesti kooli suunas ei ole kerge, aga siiski võimalik,“ arvab Anu Luure. „See nõuab õppiva organisatsiooni põhimõtete rakendamist, nüüdisaegse õpikäsituse rakendamist, mitmekultuurilisuse väärtustamist ja toimivate tugistruktuuride olemasolu. Olulised märksõnad on avatus ja iga õppija toetamine.“

Lilleküla koolis on välisriikidest pärit õpilasi lõimitud teadlikult alates 2003. aastast. „Eesti kool ei hakka sellega tegelema enne, kui on tungiv vajadus,“ leiab direktor, kelle hinnangul takistab ühtsele Eesti koolile üleminekut enim see, et Eestis on erineva õppekeelega koolid. See jätab kõikidele osapooltele võimaluse mitte lõimuda. „Õpetajaid on vähe, nad on ülekoormatud,“ lisab ta. „Paremini on see õnnestunud uussisserändajatega, kuna nendel puudub alternatiivne kool.“

RITA-rände projekti eestvedajad näevad lõppsihina, et igas Eesti koolis õpivad koos erineva keele- ja/või kultuuritaustaga õpilased, kellele tagatakse nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetest lähtuv peamiselt eestikeelne õpe, mis toetab Eesti riigiidentiteedi kujunemist ja eneseteostust ühiskonnas, väärtustades õpilaste kultuurilist identiteeti.

Uurimismeeskond analüüsis kuues väga erinevas Eesti koolis toimivaid protsesse, aga ka nende tulemusi ja kooli ümbritsevat keskkonda. Lisaks tutvuti ühtse Eesti kooli sihti saavutada aitavate rahvusvaheliste praktikatega, töötati läbi vastav teaduskirjandus ja sünteesiti nende põhjal tegevusettepanekud projektis osalenud koolidele.

Jõuga ei saa

RITA-rände projektijuht, Tartu ülikooli rahvastiku- ja linnageograafia professor Tiit Tammaru ütleb, et projekti tulemusena valminud ettepanekud ja juhendid on kasvanud välja reaalsest koostööst koolidega ja nende ellurakendamine eeldab kõikide tasandite koostööd, samuti poliitilist otsust.

Samas nendib ta, et ühelt poolt võime tõesti öelda, et ühtse kooli poole liikumine algab poliitilisest otsusest, aga samas ei taha poliitikud vastu võtta otsuseid, kui nad ei oska aimata, kuidas inimesed nendele reageerivad. „Seetõttu on hea, kui initsiatiiv ja tugi tuleb altpoolt – lastelt, lapsevanematelt ja koolidelt –, et poliitiline otsus ei hakkaks ühiskonnas väga suuri vastuolusid tekitama ja et olemas oleksid lahendused ja võimalused, kuidas seda suurt otsust ellu viia.“

Tammaru sõnul ei ole kool ülejäänud ühiskonnast eraldi seisev üksus või institutsioon, see on seotud kohaliku kogukonnaga. Samas tunnistab professor, et kõikidele koolidele ei saa ühtemoodi läheneda.

Professori sõnul on ühtse Eesti kooli olemus järgmine: see on keskkond, kus eri keele- ja kultuurirühmadest pärit lapsed puutuvad kokku ja õpivad koos. Õppekeel on peamiselt eesti keel, rakendatakse nüüdisaegset õpikäsitust. Eesti kool peab aitama kujundada ühist riigiidentiteeti. „See ei ole assimileeriv, vaid lõimuv valik,“ rõhutab Tammaru.

Tema sõnul on Eestis palju samme ühtse kooli poole juba astutud, aga inimestel on ikka veel hirm ja protsesse ei saa jõuga forsseerida. Eesti vanematele ütleb teadlane: „Meie lapsed töötavad tulevikus praegusest avatumas maailmas, elame ajastul, kus inimesed rändavad ja meie koolidesse jõuavad lapsed maailma eri nurkadest. Oluline on oskus teistsuguste inimestega hakkama saada ja näha asju eri vaatenurkadest, maailma paremini mõista. Parim koht, kus asju arutada ja lahendada, on kool.“Ta lisab: „Kui vaadata puhtalt pedagoogilisest vaatenurgast, siis on hea, kui inimene õpib oma emakeeles, aga ühiskonna vaatenurgast on oluline, et ei tekiks suletud kogukondi.“