Koroona-aasta tõi kaasa digiõudused ja -lõhe
Koroonapuhangute ja distantsõppe käigus tuli välja, et Läti koolide, õpilaste ja õpetajate varustatus arvutitega pole piisav, tagamaks distantsõppe ajal kvaliteetse hariduse kättesaadavus. Tõdetakse, et õpilaste võimalused kvaliteetse hariduse saamiseks hakkavad sõltuma aina enam nende sotsiaalmajanduslikust taustast.
Lõppenud aasta novembris kuulutas Läti valitsus teist korda välja eriolukorra Covid-19 leviku piiramiseks. Nakatumine kasvas ja juba hakati muretsema, et valitsus jm otsustajad on kaotamas kontrolli viiruse leviku üle. Mõistagi tähendas see – vähemal või suuremal määral – järjekordset tagasipöördumist kontaktõppelt distantsõppele.
3. detsembril pikendas valitsus eriolukorda alanud aasta 11. jaanuarini ja õige varsti lükati eriolukorra lõppu veelgi kaugemale – 7. veebruarini. 7. detsembrist pidid ka viiendad ja kuuendad klassid minema distantsõppele. „Kutsume lapsevanemaid üles võimalusel juba praegu soetama lastele maskid ning õpetama neid kandma,“ ütles peaminister Krišjānis Kariņš.
17. detsembril lubas Läti haridus- ja teadusministeerium kindlustada nii õpetajad kui õppurid korduvkasutatavate näomaskidega, ühtekokku tahetakse osta ligi kolm miljonit näomaski. Ent maskisoetamiskohustus pole Läti emade-isade ainus mure.
ARVUTEID JÄI VÄHEKS
Läti omavalitsuste liit viis 5. novembrist kuni 11. detsembrini läbi üldhariduskoolide info- ja kommunikatsioonitehnikaga varustatust puudutava uuringu, küsitlus toimus 562 koolis. Lühidalt kokku võttes: koolid, õpilased ja õpetajad pole laua-, süle- ja tahvelarvutitega piisavalt varustatud, et tagada distantsõppe ajal kvaliteetse hariduse kättesaadavus ning digiressursside kasutamine pädevusõppele üleminekuks tarviliku sisu juurutamiseks.
Uuringu tulemusi kommenteerides teatas Iecava valla haridusosakonna juhataja Vija Ieleja 14. detsembril: „Distantsõpe on kohalikele omavalitsustele tõsine proovikivi, koolide tehnoloogiaga varustatusse on regulaarselt investeeritud, ent arvutitega kindlustamine oli ette nähtud tavapäraseks klassiõppeks, praegu on sootuks teine olukord.“
See tähendab tema sõnul, et koolid soetasid küll arvutid, ent neist ei jätku, sest distantsõppel läheb arvuteid rohkem vaja kui klassiõppe puhul. „Meie valla koolides on internetiühendus küll hea, aga kodudes on olukord teistsugune, seal võib internetiühendus osutuda aeglaseks,“ nentis Vija Ieleja. „Õpetajad pidid tuhatnelja upitama oma digioskusi, nende järjepidev arendamine peab jätkuma. Õppesisu peab endiselt kindlustama täies mahus, kuid pered ja nende võimalused meie vallas on erinevad. Iseäranis tuleb tähelepanu pöörata paljulapselistele peredele, kus laste tunnid distantsõppes kattuvad, aga igal lapsel lihtsalt ei ole oma arvutit.“
Läti omavalitsuste liidu haridus- ja teadusnõuniku Ināra Dundure sõnul tõi distantsõpe paljudele õppuritele kaasa psüühilist ebamugavust, sest kodus ei olnud kohast arvutit või ei saadud puudulike tehniliste võimaluste tõttu koos klassikaaslastega lülituda kaugtööle – näiteks sai seda teha alles pärast isa-ema tööaega, sest kasutati ühte ja sama arvutit. Oli ka muid põhjusi. Ināra Dundure rõhutas, et õpilaste võimalused kvaliteetse hariduse saamiseks hakkavad kujunenud olukorra tõttu sõltuma nende sotsiaalmajanduslikust taustast.
KELLEL ON, KELLEL POLE
Sunnitud üleminek distantsõppele päädis haridusseaduse mugandamise ja „uusnormaalsuse“ sätestamisega: „Distantsõpe (e-õpe) on kontaktõppe vorm, kus muu seas veebitehnoloogiaid kasutav õppija ei viibi õppimise käigus õpetajaga ühes ruumis“. Kõnealust mugandust põhjendati asjaoluga, et distantsõpe on ainus viis õppeprotsessi üleüldse jätkata.
Ühe radikaalse ettepaneku järgi tulnuks „uusnormaalsusega“ kohanemiseks sätestada seaduses ka muudatus, et internet ja arvuti on samasugused õppevahendid nagu vihikud ja joonlauadki, seega tuleb lapsevanematel nende olemasolu ise kindlustada. Kõnealune ettepanek pälvis kõvasti kriitikat, eelkõige seetõttu, et nähti vastuolu põhiseadusega, mille järgi on õppimine kohustuslik ning riigi- ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides tasuta.
Omavalitsuste liidu esindajad sedastasid 14. detsembril peetud Zoomi pressikonverentsil järgmist: Distantsõppeks vajalik õpikeskkond pole paljudele vähekindlustatud peredele kättesaadav; paljudes peredes pole nutiseadmeid ega stabiilset interneti püsiühendust; puudulik varustatus digiseadmetega puudutab 21% õpilastest; ebapiisav internetikiirus on ligi viiendikul õpilastest; puudulik tehnoloogiline varustatus on rohkem kui kümnendikul õpetajatest.
Omavalitsuste liidu haridus- ja teadusnõunik Ināra Dundure tõdes ülaltoodud arve kommenteerides, et digilõhe võib Covid-19 kestes muutuda üha suuremaks. Suurte sissetulekutega peredele (st väga heade digiseadmete ja -tehnoloogiatega varustatusega peredele) muutub haridus kättesaadavamaks kui väikeste sissetulekutega peredele. Tulemuseks võib olla õpilaste ja ühiskonna tugev segregatsioon.
„Olgu kehvematest peredest pärit õpilased kui tahes andekad, võib see digilõhe muutuda ületamatuks, ning need kehvematest peredest pärit õpilased ei suuda jõukamates oludes elavate klassikaaslastega sammu pidada,“ nentis Dundure.
ÕUDUS TULI TAGASI
Eelmise aasta septembris hoiti pöidlad peos ja loodeti, et „õudne kevad“ ühes distantsõppe probleemidega ei kordu, aga paar kuud hiljem olid meeleolud sootuks teistsugused. Suhtlusvõrgustikes pihiti: „Digiõudus on tagasi. Vahepeal läks õhtale laste ühine arvuti, nüüd läheb käiku minu tööarvuti, sisselogimine ei õnnestu. Laps nutab.“
Kirjutati veel palju: piiratud elamispinnal elavatele paljulapselistele peredele tähendab distantsõpe suisa olmeskandaale esilekutsuvat põrgut – kui ühes toas õpivad eri klassides käivad õppurid, siis ängistab see nii lapsevanemaid kui ka õpetajaid.
Hariduse kvaliteediameti õpitulemuste kvaliteedi hindamise osakonna direktori Rolands Ozolsi sõnutsi polevat võimalik väita, et distantsõpe iseenesest kisuks õpitulemusi alla või vastupidi – upitaks neid üles: „On teemad ja oskused, mida distantsõpe võimaldab paremini omandada, ning on teemad ja oskused, mida pole distantsõppe vormis võimalik kvaliteetselt omandada.“
Ametkonna tasandilt vaadatuna tuvastati distantsõpet takistavate asjaoludena kolm põhiprobleemi: õppeasutuse juhtivpersonali pädevus, tehniline varustatus ja õpetajate digipädevus. Distantsõppe käigus ei oldud tihtipeale sätestatud õpetajate ja lapsevanemate/õpilaste põhisuhtlusviisi, millise aja jooksul ning mis kellani pidi õpetaja vastama esitatud küsimustele.
Õpetajad töötasid palju üle tööaja, stress ja läbipõlemine said hoogu juurde. 2020. aasta kevadel tunnistas kolmandik õpetajatest, et digiplatvormide ja -süsteemide kasutamine on neile raske, ca neljandik õpetajatest ei andnud ühtegi distantsõppe vormis tundi. Pealekauba selgus, et kahel protsendil õpilastest pole üldse mingisugust arvutit (haridusajakirja Skolas Vārds andmetel).
MITTE AINULT DIGIPROBLEEMID
Distantsõppest tingitud „digiõudus“ ei olnud ainus frustratsiooni allikas. Mitmed hariduselu senised probleemid ei ole samuti kuhugi kadunud. 2019/2020. õppeaasta alguses oli puudu 278 õpetajat, aasta hiljem juba 474. Ning endiselt on kõige rohkem puudu loodusteaduste ja keeleõpetajaid. Endiselt on üleval probleemid õppematerjalidega, mis on seotud pädevusõppele üleminekuga. „Vanu“ õpikuid võib veel kasutada, aga nende kasutamine täies ulatuses pole enam võimalik.
Kui närvid on krussis, hakatakse mõistagi lahendama igipõliseid küsimusi: kes on süüdi, mida teha? Haridusministeeriumi ja Läti õpetajate ametiühingu niigi halvad suhted läksid möödunud aasta novembris niivõrd teravaks, et nõuti ametisoleva haridusministri tagasiastumist. Kummatigi suudeti aasta lõpuks teha kevadisest „digiõudusest“ vajalikud järeldused – Läti üldhariduskoolid said oma tehnoloogilise varustatuse parendamiseks ning koroonaviirusest tingitud negatiivsete mõjude vähendamiseks 6261 arvutit. Läti valitsuse otsusega eraldati haridus- ja teadusministeeriumile arvutite soetamiseks 3,9 miljonit eurot, ühe arvuti hinnaks kujunes 634 eurot.