Kuidas laisk ekstravert keeli õppima saada

Lähen kohe asja juurde. Jagan teiega oma kogemusi, kuidas iseseisvalt uut võõrkeelt õppida – lootuses, et ehk saavad head lugejad siit mõned veel kasutamata nipid ja/või inspiratsiooni keele õppimiseks/õpetamiseks.

Kõige alus on loomulikult motivatsioon uut keelt õppida. Mina hakkasin õppima üsna juhuslikult – üks mu sõber õppis äpi abil vene keelt. See tundus nii huvitav ja lõbus, et tahtsin ka proovida. Keele valisin samuti poolkogemata, vaid veidi pragmaatilisusele tuginedes: prantsuse keel tundus iseõppimiseks liiga raske, itaalia keel liiga väikese levikuga. Nii võitiski mu kolmas lemmik – hispaania keel.

Alustasin pea kolm aastat tagasi Speakly äpiga. Tegelikult küll Lingvistiga, aga see ei olnud minu jaoks, sest väljendid ja sõnad ei olnud elulised. On tore küll, kui oskad hispaania keeles öelda, millal lõppes Teine maailmasõda, aga igapäevaelus suhtlemisele ei aita see just palju kaasa. Speakly on hoopis teine tera: elulised väljendid, hea motivatsioonisüsteem, õppida oli lausa lust. Arvan, et Speaklyl oli veel üks eelis teiste keeleõppeäppide ees, mida mina proovisin – see on eestikeelne. Isegi kui osata näiteks inglise keelt väga hästi, peab aju ikka tegema topelttööd, kui üritad uut võõrkeelt mingi varem õpitud võõrkeele baasil õppida.

Mida äpist aga kaasa ei saanud, oli arusaamine, miks, millal ja kuidas ühte või teist grammatilist vormi kasutatakse. Niisiis otsisin abi Youtube’ist. Leidsin mitu head kanalit, kus muhedalt keelt õpetati. (Käisin ka ühel hispaania keele kursusel, aga see oli täielik aja ja raha raiskamine. Pole suurt tolku, kui kamp ignorante omavahel suhtleb, teadmata, millal nad midagi õigesti ütlevad või mitte).

Järgmiseks tulid menüüsse raamatud. Mäletan oma esimest raamatut – no ikka väga raske oli! Saad justkui sõnadest aru, aga lause tähendus pärale ei jõua. Aga ma jätkasin, samal ajal hoolega videoid ja podcast’e jälgides. Otsisin just neid, mis grammatikat lahti seletasid.

Ühel seminaril räägiti, kuidas keeleõppimisele aitab kaasa passiivne keele kuulamine. Selle soovituse peale hakkasin internetist raadiot kuulama – ikka sellist, kus võimalikult palju teksti.

Et aega võimalikult hästi kasutada, ühendasin kasuliku kasulikuga – alati kui väljas trenni tegin, mängis klappides kas mõni podcast või raadiosaade.

Samalt seminarilt korjasin üles veel kaks head mõtet. Esiteks, et keelt tuleb õppida, tehes seda, mida sa ka muidu armastad. Kes armastab muusikat, kuulaku ja tõlkigu laulusõnu. Kes filme, vaadaku filme jne. Tulemus minu jaoks – Netflix. Enamikule filmidest-seriaalidest saab valida just selle keele ja subtiitrid, mida tahad.

Teine seminarilt korjatud mõte – sõnakaardid. Nii, et ühel kaardil on kirjas rohkem kui üks sõna. Minul näiteks oli kaheksa (sest kaardil oli kaheksa rida). Jah, selline sõnade kordamine on tüütu, aga vajalik, sest ega nad muudmoodi meelde jää. Eriti aktiivse sõnavara tarbeks. Praegugi mõtlen, kui midagi öelda tahan, et ai, ma ju tean, et mu sõnakaardil see sõna on – aga ei tule meelde!

Aasta tagasi avastasin, et Telia TV-st saab noppekanalina üles korjata Hispaania telekanali TVE. Korjasin. Juhtus sama mis raamatutega. Ega suurt midagi aru ei saanud. Ja erinevalt Netflixist ei olnud seal võimalus ka subtiitreid lisada. Et midagi aru saada, tuli pingsalt süveneda ja kuulata.

Nii elasin kuu kuu järel – hispaania teleuudised, hispaaniakeelsed raamatud, hispaaniakeelsed trennid (jah, mu Youtube’i trennikanalid on ka hispaaniakeelsed) ja iga päev kümne sõnakaardi jagu sõnade kordamist. Nii et kodus elasin rohkem hispaania kui eesti keele sees. Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud – tegin läbi ka nelja töövihiku jagu hispaania keele grammatika harjutusi. Mitu kuud tõsist vaeva, kuid tulemus oli seda väärt.

Mingil hetkel hakkasid naljakad asjad juhtuma. Telekat kuulates ja samal ajal toas ringi toimetades sain äkki uudiste mõttest aru! Ja raamatud muutusid ka imelikul kombel arusaadavamaks! Päris nii arusaadavaks, et iga lehekülje peale tuli ette vaid mõni võõras sõna (pigem oli tegemist sõnadega, mille kohta teadsin, et olen nendega juba kokku puutunud, aga mis mulle ka pärast tont teab mitmendat nägemist ikka meelde ei jää). Ning lugemine käis nii, et telefonis Google Translate ja aknalaual sõnakaardid kõrval. Sõnakaartide peale soovitan üles tähendada ainult neid sõnu ja väljendeid, mida sul võib elus tõesti vaja minna.

Kuhu jäi kõnepraktika? Sellega oli kehvasti. Üritasin küll kassi ja iseendaga, aga üks ei vaevunud vastama ja teine oli samal tasemel kui ma ise.

Aga nii uskumatu kui see mulle ka ei tundunud, eelmise aasta suvel Hispaanias käies oli ka kõnekeel paranenud! Ja julgen öelda, et märkimisväärselt! Kui aasta tagasi Madridis läksin inimestega suheldes päris kiiresti inglise keelele üle, siis seekord ei tekkinud kolme nädala jooksul sellist vajadust kordagi. Kõik jutud said kodudes, kus ööbisin, kenasti hispaania keeles ära räägitud.

Ma ise pole oma keeleoskusega kaugeltki rahul. Aga olen mõelnud, et on kaks asja, mille põhjal võin öelda, et oskan keelt piisavalt võõras keeleruumis hakkama saamiseks. Esiteks, kas ma suudan teha selles keeles nalja. Üks asi on rääkida lihtsaid asju, hoopis teine suuta ennast loovalt väljendada. Ja teiseks, kas suudan haiglasse (või mis tahes muusse kriitilisse olukorda) sattudes ennast arusaadavaks teha.

Nii et kokku võttes ütleb minu kogemus: keel on võimalik omandada ka sellest keeleruumist kaugel olles. Kuid on oluline, et saaksid aeg-ajalt käia kohas, kus seda räägitakse. Eriti hea on minna üksi ja kohe kohta, kus teisi sulle tuttavaid võõrkeeli ei räägita. Nii paned ennast olukorda, kus lihtsalt pead keelt praktiseerima.

Soovin kõigile keeleõppijatele head pealehakkamist ja mis peamine: tehke õppimine endale lõbusaks!