Kuidas tullakse toime agressiivselt käituva lapsega?
Milliseid ennetusmeetmeid ja toimetulekustrateegiaid koolides rakendatakse, et õpilase agressiivse käitumise tagajärjel keegi viga ei saaks?
Agressiivsust esineb juba üheaastastel lastel, kuid sellises vanuses ei pruugi nad ise oma käitumisest aru saada. Aastatega agressiivne käitumine üldjuhul väheneb, kuid lapsel, kelle sotsiaalsed oskused on vähesed ja kelle kasvatamisel ei ole piirid paika pandud, või vastupidi: kellega ollakse liiga range või kellele ei pöörata piisavalt tähelepanu, võib agressiivne käitumine süveneda.
Agressiivset käitumist tuleb püüda ennetada juba selle esimeste ilmingute puhul. Ennetamiseks on pakutud välja mitmesuguseid võtteid, nagu märgimajandus, kiitmine edusammude puhul, sotsiaalsete oskuste õpetamine, lastevanemate ja tugisüsteemidega koostöö, individuaalse õppekava ja/või tugiplaani koostamine, kiusamise ennetamine, toimetulekuoskuste õpetamine, Verge koolitus.
Et agressiivse käitumisega toimetulekut paremini mõista, viisin oma magistritöö raames läbi kvalitatiivse uuringu, kuhu olid kaasatud Tartu linna ja maakonna nelja põhikooli õpetajad ja sotsiaalpedagoogid. Eesmärk oli selgitada välja, millist käitumist peetakse agressiivseks, milliste meetodite ja võtete abil tullakse agressiivselt käituvate õpilastega toime.*
Missugust käitumist peetakse agressiivseks?
Intervjuudest selgus, mida põhikoolide töötajad peavad agressiivseks käitumiseks.
- Verbaalne agressiivsus. „Mõnikord ta lihtsalt röögatab, et seda endast välja saada. Mingisugune äng või asi on seal sees.“
- Teistele haiget tegemine. „Laps on võimeline haiget tegema lihtsalt sellepärast, et teine teeb tööd, naudib seda, mida ta teeb.“
- Iseendale haiget tegemine. „Õpilane lööb oma pead vastu lauda või seina või lööb rusika või jalaga kuskile vastu.“
- Esemete lõhkumine. „Näiteks murtakse pliiatseid katki. See on lapsele nagu eneseväljendus.“
Agressiivse käitumise arvatavaks põhjuseks toodi, et õpilane soovib nii käitudes pälvida tähelepanu.
Milliseid võtteid agressiivse käitumise vastu kasutatakse?
Kuigi kõigis külastatud koolides oli kasutusel mõni väljatöötatud agressiivsuse ohjamise meetod või programm, kirjeldasid koolide töötajad, et on kujundanud enda jaoks oma võtted. Ei oldud küll päris kindel, kas need on õiged, kuid neid kasutati, sest need tundusid töötavat.
Nimetati järgmisi võtteid.
- Tähelepanu endale tõmbamine – hõikamine: „Mis siin toimub?“
- Olukorra jälgimine – vaadatakse, et õpilane kuskile ebasobivasse kohta ei läheks.
- Õpilase pööramine teise suunda – tuleb vältida liiga järske liigutusi.
- Agressiivse õpilase kinnihoidmine, et ta ei teeks teistele või endale viga.
- Tülitsejate lahutamine – tõmmatakse õpilased üksteisest eemale, mida küll ei loetud turvaliseks käitumiseks, kuna võib ise viga saada.
- Reeglite meeldetuletamine – õige käitumise ettenäitamine ja selgitamine.
- Õpilase ignoreerimine. „Minu arust päris hea ennetusmeetod on vahepeal vait jääda. Ühe õpilasega ma ainult nii saangi teha.“
- Ise rahulikuks jäämine – püütakse last mitte rohkem ärritada, räägitakse rahulikult.
- Huumor – humoorikas vestlus võtab pingeid maha.
- Kolleegi kaasamine – õpilane suunatakse publikust eemale.
- Lapsevanemale helistamine – mõnd õpilast rahustab oma vanemaga rääkimine.
Pärast õpilase agressiivset käitumist räägivad õpetajad võimalusel kohe nii õpilase enda kui ka teiste osapooltega. Võimalusel kutsutakse kolleegid ja/või tugispetsialistid appi ning analüüsitakse olukorda koos nendega.
„Esimese hooga elan seda hinges natukene üle, siis analüüsin, mis seal oli, ja siis rahunen. Aga kui ma ise ei suuda jalgealust tagasi saada, siis on kolleegi tugi väga hea. Istume tugimeeskonnaga koos ja arutame.“
Märgiti, et ärevad situatsioonid mõjuvad kaasõpilastele kurnavalt ja võivad tekitada neil isegi terviseprobleeme.
„Lapsed teavad, et iga hetk võivad asjad lendama hakata. See tekitab pinget, nad ei saa vabalt olla.“
Koolide töötajad tõid välja, et neil ei ole piisavalt oskusi, et tavalisest nii erinevalt käituvate õpilastega hästi toime tulla. Kui klassis on üksainuski selline õpilane, kes vajab pidevat tähelepanu, siis teised õpilased kannatavad.
Suurima probleemina toodi välja, et kooli töötajad täpselt ei tea, mis õigused neil sekkumiseks on. On läbitud küll koolitusi, kui aga suuremat kasvu õpilane midagi teeb, siis ei julgeta vahele minna. Ei teata, kas õpetaja üldse tohib agressiivselt käituvat õpilast puudutada, kui on vaja teda takistada.
„Mina näen seal nagu seda poleemikat, mis kohe tekib, et kas õpetaja sekkus liiga vara, mis õigused tal on, kui palju ta tohib.“
Milliseid agressiivsuse ohjamise meetodeid ja programme rakendatakse?
Uuritud koolides on rakendatud varem välja töötatud agressiivsuse ohjamise meetodeid ja programme. Samas arvasid paljud, et neid ei rakendata süstemaatiliselt, pigem käib pidev tulekahjude kustutamine. Keskendutakse üksikjuhtumitele, kuid vaja on tegelda pideva ennetustööga.
Kõigis neljas koolis osutati tugispetsialistide puudusele. Õpetajad tunnevad, et nad ei saa tugispetsialistide toeta agressiivselt käituvate õpilastega hakkama. Nimelt saab lapsi suunata väljaspool kooli töötava spetsialisti juurde koostöös kooli tugispetsialistiga. Kui aga koolil tugispetsialisti polegi, jääb õpilane abi ootele liiga kauaks.
„Rajaleidjasse suunamine võtab väga pikalt aega, ehkki lapsed vajavad abi kohe. Kool tegutseb juba ennetavalt lapsevanemaga, kuid abi sellest pole.“
Hea ennetava meetmena nimetati agressiivselt käituvatele õpilastele väikeklasse.
„Mulle väikeklassi idee ikkagi meeldib. See annab võimaluse toime tulla ja keskkonda sulanduda. Palju parem kui mõte mingist erikoolist.“
Tugiisikutesse ja abiõpetajatesse suhtuti erinevalt. Näiteks arvati, et suures klassis võib lisainimene hoopiski segadust tekitada ning et tugiisiku puhul sõltub paljugi tema teadmistest ja oskustest.
Kuigi enamik kooli töötajaid oli läbinud mõne koolituse, toodi välja, et päriselt on koolitusest kasu ainult siis, kui programme rakendatakse koolis tervikuna ja kõiki töötajaid kaasates.
„Sel aastal me kaalusime KiVa koolitust, aga see nõuab koolilt päris palju pühendumist ja päris paljude ülesannete täitmist. Aga meil on juba niigi üsna palju neid projekte.“
Ühe läbitud koolitusena nimetati Verge koolitust, pärast mida julgesid õpetajad konfliktidesse julgemalt sekkuda. VEPA meetodi kasutaja tõdes, et temal on sellest koolitusest olnud kasu.
„Mul on keskendumisraskustega lapsed, kes ei ole otseselt agressiivsed, kipuvad lihtsalt laiali valguma. Et me saaks tundi hästi kiiresti alustada, siis VEPA meetodid on hästi toredad, ma ei pea kõva häälega karjuma.“
Uuringus kasutatud kirjanduse ja uuringu enda tulemuste põhjal on järgnevalt koondatud agressiivse käitumise ohjamise ja ennetusmeetodid ning programmid, mis on kasutusel Eesti koolides.
| Meetod/programm | Olemus | Sihtgrupp | Fookus |
| VERGE | Turvaline agressiivse käitumise ohjamise meetod. | Lasteaiad, koolid, hooldekodud. | Agressiivsete olukordade vältimine, ennetamine, toimetulek. |
| VEPA | Käitumisoskuste mäng. | Koolid, lapsevanemad, kogukonnad. | Arendada sotsiaalseid oskusi, oskust oma käitumist kontrollida. |
| KiVa programm | Ennetustegevus, kiusamisjuhtumite lahendamine, tulemuste hindamine ja analüüs. | 7‒15-aastased õpilased. | Arendada sotsiaalseid ja empaatilisi oskusi. |
| Kiusamisest vabaks | Kiusamise ennetamine ja sotsiaalsete oskuste õpe. | 3‒10-aastased lasteaialapsed ja õpilased. | Arendada ja õpetada sotsiaalseid oskusi. |
| SPLO | Suhtlemisprobleemide lahendamine. | Algklassiõpilased. | Suhtlemisprobleemide lahendamine, eeloskuste ja oskuste arendamine. |
| Oskuste õpe | Uute oskuste omandamise õpe. | 3‒12-aastased lapsed. | Analüüsi- ja väljendusoskuse arendamine. |
| ART | Agressiooni asendamise koolitus. | Koolid, noorteasutused. | Sotsiaalsete oskuste õpetamine, viha kontrollimise õpetamine. |
| ALT | Agressiivsuse asendamise treening. | Noorteasutused, võrgustikud, individuaalnõustamine. | Sotsiaalsete probleemide ennetamine. |
| CAP | Väärkohtlemise ennetamise programm. | 6‒12-aastased lapsed, lapsevanemad, koolipersonal. | Õpetab lapsi ära tundma ohtlikke olukordi, nendega toime tulema. |
Koostöö lapsevanematega
Koostööd lapsevanematega peavad õpetajad väga oluliseks, kuid vanematega suheldes hoiduvad kooli töötajad võimaluse korral oma arvamuse avaldamisest, kuna on saanud lapsevanematelt ähvardavaid kirju ja telefonikõnesid.
„Ja väga kurb on see, et kui sa näed, et lapsel on mingi probleem, sa räägid vanemale, aga ta absoluutselt ei usu seda. Lapsevanem õigustab alati lapse ebasoovitavat käitumist.“
Lapsevanemad ei soovi eriti jagada infot lapse tervisliku seisundi kohta, ka siis mitte, kui uuringutel on juba käidud ning ebasoovitava käitumise algpõhjused teada. On lapsevanemaid, kes keelduvad igasugusest abist ja koostööst, vaid süüdistavad kooli, et seal ei osata õpilasega käituda.
„Meil on majas kaheksasada õpilast peaaegu, meil on väga palju müra, väga palju lärmi, väga palju inimesi, ma arvan, et see keskkond on see, mis võib lapsel midagi vallandada, nii et ta ühel hetkel ei suuda ennast enam kontrollida.“
Samas märgiti, et paljud lapsevanemad on koostööst kooliga ka väga huvitatud. Toodi välja, et õpilastel aitab koolis paremini toime tulla see, kui kodus on päevakava ja reeglid paigas.
Mõned järeldused
Õpetajate arvates peaks enamik agressiivselt käituvaid õpilasi õppima eraldi koolis või väikeklassis, mitte teistega koos suures tavaklassis.
Enamik õpetajaid saab agressiivselt käituvate õpilastega hakkama, kuid kõik ei ole selleks siiski veel valmis ega ole saanud ka piisavat ettevalmistust.
Agressiivset käitumist kontrollivaid ja ennetavaid programme tuleb rakendada esimesest klassist alates kuni põhikooli lõpuni.
Kõik õpetajad ja tugisüsteemi töötajad peaksid läbima vajalikud koolitused ja pidevalt peavad toimuma ka täienduskoolitused, et sama programmi raames saaks kogemusi vahetada.
* Ellamik, P. (2020) Põhikooli õpilaste agressiivne käitumine: töötajate arusaamad, toimetulekuvõtted, sekkumismeetodid.
Magistritöö. Tartu Ülikool. https://dspace.ut.ee/handle/10062/68169