Lapse probleemide märkamine jääb suuresti õpetaja kanda
Varajase märkamise tähtsusest on räägitud aastakümneid. Sellest hoolimata tuleb tihti ette olukordi, kus lasteaeda või suisa kooli tuleb laps, kelle kõne areng ja sotsiaalsed oskused on eakaaslaste omast märgatavalt maha jäänud, tõdeb varajase kaasamise keskuse tegevjuht ja koolitaja Liina Lokko. Ta ütleb, et kuna meie väikeses riigis ei ole – ja ilmselt niipea ka ei tule – laste aitamiseks piisavalt spetsialiste, vajavad lasteaiaõpetajad selles vallas veel rohkem teadmisi ja oskusi, et osata abi vajavaid lapsi võimalikult vara märgata, sest lapsed ei tohi jääda abita.
Millal on õige aeg lapse probleemi märgata?
Märgata saab juba enne lapse sündi. Sünnieelne diagnostika on arenenud tohutu kiirusega, kuigi paljusid asju teadus veel tuvastada ei suuda. Arvan, et kui laps on arstide pilgu all, leitakse tema probleemid üles. Kui aga laps mingil põhjusel perearsti vastuvõtule ei jõua või satub sinna harva, võib tema mahajäämus kõnes või üldises arengus jääda märkamata. Eriti siis, kui lapsevanem ei oska kõrvalekallet märgata või ei pea seda oluliseks. Võib ka nii olla, et vanem sisimas tunneb, et midagi on viltu, aga eitab seda. Kui laps jõuab lasteaeda ja õpetaja probleemi märkab, ei ole õpetajal küll õigust osutada ühelegi erivajadusele ega diagnoosile, kuid on kohustus oma tähelepanekutest vanemaga rääkida. Sellised vestlused on keerulised ning nõuavad õpetajalt julgust ja väga head suhtlemisoskust.
Võib ka nii olla, et õpetaja küll räägib lapsevanemaga, aga vanem ei võta teda kuulda. Hästi palju sõltubki sellest, millised on õpetaja suhted perega, milline hetk ütlemiseks valida ja kuidas öelda. Kindlasti tuleb vältida süüdistamist laadis „olen teile juba mitu korda öelnud, miks te pole midagi teinud“. Nii ei saavuta midagi.
Kuidas üldse hinnata, mis on eakohane, mis mitte?
Selleks on abimaterjalid, kus on kirjas, milliste probleemide puhul tuleb abi otsida. Eesti perearstide eestvedamisel koostatud lapse tervise jälgimise juhend ilmus juba kümme aastat tagasi ning haigekassa ajakohastas selle eelmisel aastal. Näiteks on seal välja toodud, et kaheaastane laps peab moodustama kahesõnalisi lauseid. Kui laps seda ei suuda, tuleb konsulteerida logopeediga. Meil ei jõua tihti nelja-aastanegi logopeedi juurde ja kõnetu lapse vanemaid rahustatakse, et ootame veel, küll kõne tuleb. Ilma tööta ei tule! Mida kauem seda edasi lükata, seda hullemaks asi läheb. Alustada tuleb aga lapsevanematele niisuguse lihtsa asja selgitamisest, et lapsega tuleb silmast silma rääkida.
Mis meil lapse aitamise süsteemis vajaka on?
Teoorias on kõik hästi, aga see ei ole jõudnud alati praktikasse. Üks olulisemaid probleeme ongi, et abi saamine võtab liiga kaua aega. Lasteaedades käies näen ka seda, et rühmad on liiga suured. Kui rühmas on 20 last, kellest kolm-neli vajavad tõsist abi, võib rühma psühhosotsiaalne keskkond lapsi ja õpetajaid vaimselt kahjustada. Olen ise olnud 15 aastat lasteaiapidaja – Tartu Anni lasteaias on meil kaks sobitusrühma, kus käib kokku 26 last. Algusest peale oleme püüdnud rühmad väikesed hoida ja see on andnud võimaluse raske puudega lapsi kaasata. Praegusel ajal on paljudel lastel madalad eneseregulatsiooni oskused, mis viivad käitumisprobleemini ning millest keskkonna mõjul võib kujuneda psüühikahäire. Õpetaja peab oskama nii aru saada, miks laps halvasti käitub, kui ka teda aidata. Rühma, kus on mitu tuge vajavat last, on vaja juurde veel vähemalt üht pedagoogiliselt kompetentset abiõpetajat.
Millega tegeleb varajase kaasamise keskus?
Pakume juba rohkem kui kümme aastat sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuseid, eripedagoogi, logopeedi, psühholoogi nõustamisi lastele ja peredele, koolitusi lastevanematele ja lasteasutustele, õpikeskkonna hindamist, tugiisiku ja lapsehoiuteenust. Meil on keskused Otepääl ja Tartus. Hiljuti lõppes viis aastat kestnud projekt raske ja sügava puudega lastele lapsehoiu ja tugiteenuste pakkumiseks. Töötame sageli väljakutseid pakkuva sihtgrupiga, aga püüame selle kõrvalt teha ka ennetustööd. Sageli pöörduvad meie poole omavalitsused, kes vajavad nõu mõne keerulise lapse aitamiseks.
Kuidas te neid nõustate?
Juba aastaid on meid kutsutud lasteaedadesse mõnd abivajavat last vaatlema ja pakkuma lahendusi, mida saaks teisiti teha. Aeg-ajalt on õpetajatel vaja kõrvalpilku. Näiteks kutsutakse meid rühma vaatlema Kallet, kes teisi lapsi lööb ja hammustab. Poisi vanemad ja õpetajad ei ole osanud olukorda lahendada.
Kuigi läksime vaatama üht last, hakkab rühmas enamasti silma terve sündmuste ahel. See, et Kalle võttis tassi ja selle vastu seina viskas, sai alguse tunduvalt varem: keegi kiusas teda mängunurgas, keegi ei võtnud mängu, keegi ütles talle halvasti ja inetult. Kõik need sammud kokku viisid halva käitumiseni. Õpetaja märkas ainult seda viimast, ta ei jõua ega saagi kõike märgata.
Olukorra lahendamiseks tuleb hakata juhtunut samm-sammult lahti harutama. Teeme sellist tagasisidestamist hästi detailselt: mida meie näeme, mis on põhjus, millest ahel alguse sai ja mida edasi teha. Muidugi tuleb ette ka selliseid lugusid, kus suhted rühmas on läinud juba väga halvaks ja osa lastevanemaid nõuab, et Kalle viidaks rühmast ära. Kalle emal ei ole last kuhugi viia, pealegi ei ole tema sõnul poisiga kodus muret. Sageli käitubki laps kodus teisiti kui lasteaias.
Kas ühekordsest vaatlemisest piisab?
Me ei tee kunagi ühekordseid vaatlusi. Vaatleja läheb lasteaeda kohale juba hommikul enne lapse tulekut, et näha lapse käitumismustrit algusest peale. Teine vaatlus on teisel päeval teise õpetajaga. Mõnikord kohtume ka kolmandat korda, sõltub lapse loost. Kui mitu tundi kestva vaatluse jooksul laps midagi sobimatut korda ei saada, näitab see, et tegu pole kroonilise probleemiga, vaid peab olema mingi tõsine ärritaja, miks see juhtub. Ükski tõsise vaimse tervise probleemiga laps ei suuda end nii pikaks ajaks kokku võtta. Suure tõenäosusega teevad õpetajad midagi teisiti, sest võõras inimene on ruumis. Pärast arutamegi, mida nad teisiti tegid, et seekord lapse väljakutsuv käitumine ei avaldunud.
Mida olete õpetajatele soovitanud?
Olen soovitanud panna konkreetselt kirja, kui tihti laps sobimatult käitub – kas mitu korda nädalas, päevas või tunnis – ning millise olukorra või tegevusega see seotud on. Ainult nii saab hakata nägema mustrit. Löömine ei ole põhjus, vaid tagajärg. Tuleb aru saada, miks laps lööb: võib-olla on tal kõht tühi, janu, püksid mustad või mõni muu mure. Samuti olen soovitanud õpetada ja treenida lastega eneseregulatsioonioskusi ning ka metoodiliselt saab paljugi teisiti teha. Kui laps ei suuda pikka aega ühele tegevusele keskenduda, on mõistlik kasutada kella, et ta teaks, kui pikalt üks või teine tegevus kestab. Samuti peaks päevakava olema korduvalt läbi räägitud, et oleks ette teada, mis järgmisena tuleb. Kõnetu lapse puhul tuleb kasutada kõnet toetavaid pilte, abivahendeid, suhtlustahvleid, piktogramme vms. Alati anname õpetajatele ka mõtteid abimaterjalide valimiseks.
Kas annate tagasisidet ka lapsevanematele?
Kui lasteaed palub, kohtume vanematega ja selgitame, mida neil tuleks lapse aitamiseks teha. Aeg-ajalt jõuame selleni, et vanem läheb ise nõustamisele ja otsib abi.
Kas suhtlete ka nende vanematega, kes probleemset last rühmas näha ei taha?
Ma ei ole selliseid kutseid teadlikult vastu võtnud. Kui asi on lastud juba nii kaugele minna, on tegu kriisiolukorraga ja väljastpoolt ei saa minna neid suhteid klaarima. Küll aga olen vanematele koolitusi teinud ja selgitanud, miks Kalle-sugused lapsed nii käituvad ja rühmas sellised asjad juhtuvad. Kunagi ei tohi jääda ühe lapse juurde kinni. Väga lihtne on kedagi süüdi mõista, aga vanemad peavad aru saama, et rühmas ei ole üks, vaid on 20 last. Keegi mõjutab kedagi, ühega sobitakse paremini, teisega üldse mitte. Sellega saab päris palju pingeid maha võtta, kui rääkida mitte konkreetsest lapsest, vaid kollektiivist. Kusjuures mina olen alati laste poolt.
Paraku Kalle vanemad koosolekule ilmselt ei jõua.
Seda küll. Aga miks nad ei jõua? Häbi- ja süütunde pärast. Kui Kalle ema kuuleb igal õhtul, milliseid tegusid poeg jälle tegi, siis ta ei tule koosolekule. See on inimlikult mõistetav. Mõtleme, kas me ise samas olukorras tahaksime, et mitukümmend lapsevanemat meile ütlevad, et sinu laps on kõiges süüdi ja sa ise ka. Pealegi ei vii see kuhugi, sest keegi neist ei ole selle valdkonna spetsialist, nad ei tea põhjust ja ainult külvavad emotsiooni. Aga emotsioon ei aita Kallet ega Kalle ema. Võib-olla on see ema teinud meeletult palju tööd, lihtsalt tulemust ei ole tulnud. Kui ta peab kogu aeg halbu emotsioone kogema, ei jaksa ta ühel päeval enam üldse.
Teete samal teemal ka koolitusi.
Jah, minu valdkond ongi keerulise käitumisega laps rühmas, eneseregulatsiooni oskused ja varajane märkamine. Tundub, et need teemad kõnetavad õpetajaid, sest huvi on olnud suur ja tagasiside hea. Kui varem tegime kogu päeva kestvaid silmast silma koolitusi, siis koroona tõttu läksime veebikoolitustele üle. Arutleda ja mõtteid vahetada on muidugi parem kohtudes, veebis saab infot anda ja küsimustele vastata. Õpetaja jaoks on aga veebikoolitus praegu hea lahendus, sest selle saab sättida laste lõunaune ajale ja viia läbi mitmes jaos. Kaheksaks tunniks õpetaja majast ära minna ei saa, aga paariks tunniks on võimalik endale asendaja leida.
Kui tihti juhtub, et õpetaja keerulise käitumisega last ei mõista?
Seda tuleb palju ette ning see tuleb Nõukogude ajast. Olen ise ka nõukaaja laps, keda kasvatati Spocki järgi. Spockil on palju häid mõtteid, aga ta ei tähtsustanud lähedussuhet. Samal ajal kui kogu Euroopas lähtuti kiindumusteooriast, kus kõige tähtsam on lähedussuhe. Õpetajatel, kes on tulnud Spocki ajast, kus valitses suhtumine: mina ütlen, kuidas on õige, ja laps räägib siis, kui kana pissib, on väga raske end muuta ja õppida aru saama, et lapsega pahandamine ja riidlemine teeb asja palju hullemaks.
Lastele tuleb asju selgitada, mitte nendega kurjustada. Peame õpetama, kuidas peab, mitte kogu aeg ütlema, kuidas ei pea. Last ei tohi sildistada ega häbistavalt või alandavalt karistada. Need õpetajad ei taha halba, lihtsalt nii on eluaeg tehtud. Aga ka korda õpetada ja piire seada saab ainult lähedussuhte kaudu, kurjaga ei saavuta midagi.
Lastega saab kokku leppida, et me ei aja juttu ega sega teisi, vaid istume vaikselt ja keskendume tööle. Lastele tegelikult meeldib, kui saab ühte tegevusse süveneda. Ka see on osa metoodikast, kui me arutleme koos, kuidas meil on rühmas hea töötada, lepime omavahel kokku ja peame kokkuleppest kinni.
On arvatud, et erivajadusega laps areneks paremini erirühmas, kus on spetsialistid ja selleks paremad tingimused.
Arvan, et see sõltub eelkõige õpetajatest. Õpetaja, kes tahab last aidata, teeb seda ükskõik millises rühmas. Erirühmi ei keela ju keegi loomast, küsimus on selles, et sinna pole spetsialiste võtta. Mis kasu on paberite järgi tasandus- või sobitusrühmast, kui sinna ei ole panna õpetajat, kes keeruliste olukordadega toime tuleb. Vanemad arvavad sageli, et kuskil mujal on parem, aga see ei pruugi nii olla. On juhtunud, et laps saab pika ootamise peale lõpuks koha erirühma, aga mõne aja pärast tuleb vanematelt tagasiside, et läks keerulisemaks. Erirühmas on küll vähem lapsi, aga nad kõik võivad keeruliselt käituda. Ja tugipersonali ei ole ikka piisavalt, et kõigile jaguks.
Kas kaasav haridus vajab muutusi?
Ma ei ole muutuste vastu, aga ei näe praegu, millised need peaksid olema. Olen väga suur kaasava hariduse pooldaja, kui kaasamine on sisuline. Kui õpetajatel on olemas soov, jõud ja oskused kaasata ning selleks on loodud tingimused.
Mu enda kõige vanem laps on erivajadusega. Olen emana olnud kaasamise juures kogu tema haridustee aja Tartu katoliku lasteaias ja Tartu katoliku koolis ja mul on sellest ainult head kogemused. Hakkamasaamise võti oli, et tegime koostööd ja otsisime lahendusi. Võin öelda, et Tartu katoliku hariduskeskusel on väga suur panus selles, et minu lapsel on praegu sellised oskused ja võimed, nagu tal on, ning ta on jõudnud praeguseks kutseharidust omandama. Kui ta ei oleks saanud käia tavakoolis ega suhelda normarenguga inimestega, ei oskaks ta toime tulla poes, tänaval ega kuskil mujal. Meil ei ole nende inimeste jaoks eraldi ühiskonda.
Küll aga peaks olema vanemal, kes tunneb, et ta ei suuda oma last tavarühmas või klassis toetada, õigus valida. Praegu on nii, et keegi teine valib tema eest: need lapsed me kaasame, need paneme sobitusrühma, need tasandusrühma. See on Exceli tabeli keskne lähenemine, aga kõiki lapsi ei saa panna tabelitesse, lähtuma peab konkreetsest lapsest ja tema perest.
KÜSIMUS JA VASTUS
Kas lasteaias märgatakse abivajavat last?
Merle Siimann, Lähte Kiisupere lasteaia direktor:
Lapse eripära märkavad juba sõimerühma õpetajad, kes jälgivad last ja annavad oma tähelepanekutest märku ka lapsevanemale. Kui laps jõuab aiarühma, hakkame juba tõsisemalt abimeetmeid kavandama. Olen suutnud ka omavalitsusele selgitada, et rühmad, kus on abivajadusega lapsi, peaksid olema väiksemad. Aastaid oleme teinud ka oma õpetajatele koolitusi lapse erivajaduse ja keerulise käitumise teemal.
Olen ise samuti neil koolitustel osalenud ja näen, et õpetajad ootavad sageli valmis lahendusi ja retsepte. Tegelikult sõltub lapse toetamine kõige rohkem iga õpetaja enda isikust ja valmisolekust. Kui õpetaja on valmis otsima lahendusi, siis õnnestub lapse toetamine hästi, vastasel juhul mitte. Ehkki iga õpetaja peab olema valmis last toetama, on õpetajate hulgas neid, kellel on rohkem intuitsiooni ja oskust märgata ja kes saavad erivajadusega lastega paremini hakkama kui teised.
Lasteaias oli hiljuti üks keeruline juhtum. Lahendusi hakkasid otsima lapsevanemad ning protsessi kaasati lasteaed ja kohaliku omavalitsuse spetsialistid. Kuna sel ajal meil lasteaias veel eripedagoogi ametis ei olnud, kuid soovisime lisaks kellegi kõrvalpilku, kutsusime varajase kaasamise keskusest olukorda hindama Liina Lokko. Jäime Liina Lokko põhjaliku analüüsiga väga rahule. Ta märkas olulisi asju ja andis kasulikku nõu nii rühmaõpetajatele kui ka lapsevanematele. Oleme kasutanud ka Rajaleidja teenust, kellega koostöö on olnud hea, aga seal on tihti pikad järjekorrad.
Kaire Hääl, Põlva Pihlapuu lasteaia direktor:
Õpetajad märkavad eripärase käitumisega last juba sõimerühmas, ometi võib võtta väga kaua aega, enne kui laps abi saab. Spetsialiste napib, järjekorrad on pikad, vaatlused ja nõustamised võtavad oma aja. Kui lapsevanem lapse abivajadust eitab ega ole valmis abi otsima, võib juhtuda, et me ei jõua perega koostööni kuni lapse kooliminekuni. Õpetajad toetavad last sellest hoolimata nii, nagu oskavad. Lasteaias on oluline, et lapse arengu toetamiseks teeksid koostööd nii rühma õpetajad kui ka asutuses töötavad tugispetsialistid.
Viimaste aastate jooksul oleme oma õpetajaid pidevalt koolitanud. Minu koordineerida on maakonna lasteaiaõpetajate koolituskava koostamine ja koolitusi valides võtamegi arvesse eelkõige õpetajate ootusi. Liina Lokko koolitused keerulisest lapsest rühmas ja varajasest märkamisest on oodatud ja hästi vastu võetud. Eelmisel õppeaastal tegi ta meie maakonna õpetajatele kaks koolituspäeva, sel aastal oleme planeerinud veel kaks koolitust õpetajatele ja kaks koolitust õpetajat abistavatele töötajatele ja õpetaja abidele. Teoreetilise taustaga häid lektoreid on palju, aga temal on õpetajate hinnangul lisaks väga suur kogemuspagas. Teooria tundmine on erivajadusega lapsega töötades hädavajalik, aga õpetajad vajavad ja ootavad ka praktilisi selgitusi, millele tähelepanu pöörata, mida teha, kuhu pöörduda, samuti elulisi näiteid ja soovitusi toimetulekuks.
Tiina Trees, Soinaste Laululinnu lasteaia endine direktor:
Laste toetamine lasteaedades on veel üsna erinev, arvan, et see on suuresti töökultuuri küsimus. Saan rääkida oma kogemusest Soinaste Laululinnu lasteaias, mida ma seitse aastat juhtisin ja kus märgatakse kõiki lisatuge vajavaid lapsi. Lapse abivajaduse esimene märkaja ongi rühmaõpetaja, kes rühma meeskonna ja lapsevanemaga teda ühiselt toetab. Kui õpetaja tunneb, et vajab nõu ja abi, pöördub ta juhtkonna ja tugispetsialistide poole. Moodustasime lasteaias lapse arengut toetava meeskonna, kellega ühiselt arutasime ja otsustasime, milliseid meetmeid lapse toetamiseks rakendada. Mõne aja pärast kogunesime uuesti ja analüüsisime, kuidas need toimisid, ja vastavalt sellele korrigeerisime. Lapse arengut toetavasse meeskonda kuulus igast rühmast üks õpetaja ning sai heaks tavaks jagada oma keerulisi kogemusi kolleegidega.
Ükskord kutsusime erapooletu vaatlejana lasteaeda Liina Lokko, kes vaatles lapsi rühma keskkonnas mitu päeva: jälgis, kuidas nad rühmas tegutsevad ning kaaslaste ja õpetajatega suhtlevad, millised on nende sotsiaalsed oskused. Saime hästi põhjaliku ja professionaalse ülevaate, mida tema välishindajana märkas ja mida teha soovitab. See puudutas nii rühma füüsilist kui ka vaimset keskkonda, samuti õpetajate ja juhtkonna tegevust.
Kõige suurem kasu oligi minu hinnangul sellest, et ta nõustas kõiki osapooli ja last ei vaadeldud väljaspool lasteaeda kuskil kabinetis, vaid rühmas lapsele omases keskkonnas.
Arvan, et õpetaja peab olema valmis igat last toetama. Olen kuulnud ka arvamust, et õpetaja ei saa aidata, kuni lapsele ei ole diagnoosi pandud. Aga mida me siis õpetajana teisiti teeksime kui seni, laps on ju sama? Lasteaiaõpetaja peab olema eriline inimene, igaüks sellesse ametisse ei sobi. See töö nõuab suurt empaatiat, kannatlikkust, järjekindlust, sest tulemused ei tule üleöö. Seepärast on väga tähtis leida õpetajad, kellel on õiged väärtushinnangud ja hoiakud ning siiras soov lapsi aidata.
Kas perearst märkab lapse terviseprobleeme?
Le Vallikivi, Eesti perearstide seltsi juht:
Perearstid on koostöös teiste tervise- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistidega aastal 2010 välja töötanud ja 2020 värskendanud põhjaliku lapse tervise jälgimise juhendi, mis sätestab, millal peaks laps perearsti või pereõe vastuvõtule jõudma, samuti valdkonnad, milles me lapse arengut jälgime.
Et see juhend oleks kasutatav iga perearsti ja pereõe igapäevatöös, oleme ka perearsti kvaliteedisüsteemi sidunud laste jälgimise ja vaktsineerimisega. Näiteks lisandus 2020. aastast täiendavalt kolmeaastaste ja 5. klassi laste regulaarne tervisekontroll.
Perearstikeskuse ülesanne on imikute regulaarne läbivaatus ja vaktsineerimine, lasteaiaealiste laste tervisekontroll kord aastas, kooliminejate tervisekontroll ja edasi kooliealiste laste tervisekontroll koostöös kooliõdedega.
Murelikuks teevad need vanemad, kes jätavad vastuvõtule tulemata. Ka 2016. aasta riigikontrolli audit tõi välja, et kuni pooleteise aastani käiakse lapsega vastuvõtul regulaarselt, lasteaiaealised aga kipuvad ära kaduma. Isegi kui vanem leiab, et lapsega on kõik hästi, on regulaarne tervisekontroll vajalik, et probleeme õigel ajal märgata. Paraku olen olnud sunnitud mõnel juhul ka lastekaitsesse pöörduma, kui maimikueas laps korduvatest meeldetuletustest hoolimata ei ole vastuvõtule jõudnud. Arst peab saama veenduda, et laps areneb normaalselt ja on hea tervise juures.
Läbivaatusel pöörame muuhulgas palju tähelepanu lapse kõne arengule ja vaimsele tervisele, kuigi pervasiivseid arenguhäireid enne kolmandat eluaastat väga hästi diagnoosida ei saa. Omaette küsimus on, kui hea suhtleja laps on ning kuidas ta perearstikeskuses kui endale võõras keskkonnas avaneb. Pooletunnise vastuvõtu põhjal põhjapanevaid järeldusi teha ei saa.
Kõige tähtsamad koostööpartnerid perearsti jaoks ongi lapsevanemad, kes saavad aru, kui lapsega on midagi valesti, samuti lasteaia- ja kooliõpetajad ning tugispetsialistid. Lapsevanema mõju lapse tervisele ja arengule on väga suur. Arstidena tahame vanemaid uskuda ja usaldada, kuid arst peab oskama näha ja ära tunda ka varjatud ohumärke. Üha rohkem on perearstid hakanud tähtsustama proaktiivse jälgimise ehk ennetustegevuse tähtsust.
Aitäh, väga hea artikkel, soovitan lugeda!