Loodusliikumine pakub teadmisi ja elamusi

22. jaan. 2021 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Merle Laanemäe on töötanud Põltsamaa Mari lasteaias liikumisõpetajana üle kümne aasta ning viimased viis aastat teinud rühmadele ka loodusliikumist. Ta ütleb, et loodusliikumine seob omavahel mitmeid õppevaldkondi: „Mina ja keskkond“, keel ja kõne, matemaatika, käeline tegevus, liiklus, tervis, muusika ja muidugi liikumine. Kõige tihedamalt ongi loodusliikumine seotud õuesõppega.

Loodusliikumine Mari lasteaias sai Merle Laanemäe sõnul alguse koolieelikute osalemisest „Otsi Otti“ keskkonnaharidusprogrammis, kus lastele jagati teadmisi, mida teha, kui oled metsa ära eksinud. „Umbes viis aastat tagasi kasvaski sellest välja loodusliikumine. Mõni laps ei olnud kunagi metsateid mööda käinud, maha langenud puutüvede alt läbi pugenud, rinnuni ulatuva rohu sees kahlanud, purret pidi oja ületanud ega metsas onni ehitanud – see oli nende jaoks uus ja huvitav kogemus.“ 

Igal kolmapäeval loodusesse

Põltsamaa Mari lasteaias on kuus rühma: Pihlamarja, Maasikmarja, Vaarikmarja, Kibuvitsamarja, Kirsimarja ja Pohlamarja rühm. Igal kolmapäeval on ühel rühmal loodusliikumise päev. Kui see päev hakkab lähemale jõudma, vaatavad liikumisõpetaja ja rühmaõpetajad koos rühma nädala ja kuu plaani üle ning sellest lähtuvalt arutavad läbi ja lepivad kokku, kuhu seekord minnakse ja mida tehakse. „Minema hakates on alati plaan olemas,“ selgitab Merle Laanemäe. „Kohe alguses räägin lastele, kui palju maad on sihtpunktini ja kuidas me sinna saame. Matka kavandades lähtun konkreetsest rühmast. Sõimelaste jaoks on piisava pikkusega retk juba see, kui nad jalutusnöörist kinni hoides aia ühest otsast teise haljasalale mänguplatsile lähevad, künka otsa ronivad või siis kõnniteel liikumist harjutavad. Suurematega saab kaugemale minna.“ Kõige pikema, neljakilomeetrise matka tegi õpetaja koolieelikutega. Nendega on ta kasutanud teekonna märgistamiseks ka mitmesuguseid rakendusi. Näiteks rakendust, mille abil saab liikumistrajektoori üles joonistada ja GPS-kunsti teha. Pärast on tore vaadata, milline kujund läbitud vahemaast välja tuleb.

Matkale tulevad liikumisõpetajaga kaasa ka rühmaõpetajad ja õpetaja abi. Mida rohkem täiskasvanuid, seda lihtsam on rühma hallata, kui keegi lastest vahepeal maha kipub jääma või abi vajab. Iga kord enne minekut korratakse üle ohutusreeglid ja võetakse kaasa esmaabikott, mida õnneks senini vaja ei ole läinud. Hästi oluline on matkal olles, et lapsed üksteist vajadusel toetaksid ja aitaksid. Algusest peale on kokku lepitud käitumisreeglid, mida tuleb matkal arvestada. Üks kindel reegel on, et metsas liikudes peab laps kogu aeg õpetajat nägema. „Esimesi kordi kuhugi minnes tuleb lapsi rohkem jälgida, hiljem nad juba teavad, kuidas matkal käituda,“ räägib õpetaja. Ta lisab, et lastele tuleb looduses olles ka vabadust anda. „Ainuüksi tunne, kui laps saab lombile tekkinud jääkirme peal trampida, kuulata, mis häält jää teeb, ning mitte keegi teda ei keela, on elamus omaette.“

Põnevad avastused ja leiud

Loodusesse minnes võtab õpetaja seljakotis kaasa mitmesuguseid vahendeid: luupe, binokleid, mõõdulinte, nööre ja palju muudki, et teekonnal vahepeatusi tehes lastele põnevaid tegevusi pakkuda. „Traditsioonilisi asju nagu pall mul kaasas ei ole, sest palli saab kilekottidest või käepärasest looduslikust vahendist ka ise meisterdada. Küll aga on mul kotis näiteks värvilised pleksiklaasid, läbi mille on huvitav vaadata, mis värvi maailm paistab,“ selgitab Merle Laanemäe. Kõige toredam on tema sõnul, kui lapsed ise midagi leiavad ja avastavad. Selleks et teele satub ootamatult mõni põnev asi, tuleb õpetajal alati valmis olla ja oma tegevust sellele vastavalt kohandada.

Iga pikema retke juurde kuulub söögipaus, sest värskes õhus läheb lastel kõht kiiresti tühjaks. Kuna õues süüa on iseenesest tore elamus, küsivad lapsed teele minnes sageli esimese asjana, millal juba sööma hakatakse. Kehakinnituseks võetakse kaasa võileibu, puuvilju, jooki ja kindlasti ka kommi, sest magus annab jõudu ja energiat. „Vahel paneme võileibade asemel kotti leivapätsi ja lihakonservid ning teeme võileivad kohapeal valmis. Kuigi alguses suhtusid mõned lapsed sellesse umbusuga ja arvasid, et neid võileibu nad küll ei söö, maitsesid need veel kõige paremini,“ naerab õpetaja.

Kopramatk ja porimatk 

Loodusmatkadel ja -retkedel on olnud erinevad teemad. Näiteks tutvusid lapsed lasteaias kobraste eluoluga ning pärast seda võetigi ette kopramatk Põltsamaa jõe äärde, kust kopratee alguse saab. „Teele asudes me ei teadnud, kas meil õnnestub koprajälgi näha või ei,“ meenutab õpetaja. „Aga just sel hommikul oli värske lumi maha sadanud ning värskete jälgede järgi jõe äärt mööda edasi liikudes jõudsime kohta, kus koprad olid veest välja tulnud, söömas käinud ja vette tagasi läinud. Nägime kopra näritud puud ja tema pesa, kobrast ennast küll mitte.“ Õpetaja ütleb, et ka metsas käies vaadatakse alati üle kõik loomade jäljed, mis teele satuvad.

Ühe talvise matka ristisid lapsed aga porimatkaks. See toimus sellisel talvel, kui Eestis lund ei olnud. Tookord matkati Kuningamäe terviserajale, kus lumekahurid tegid parajasti suusa- ja terviseradade jaoks kunstlund. „Lapsed said lumes hullata, liugu lasta ja lumepalle teha,“ räägib õpetaja. „Lõpuks otsustasime siiski ka Kuningamäe otsa ronida, kuhu viis mudane rada, nii et lõpuks olime kõik poriga koos. Käisime siiski tipus ära, vaatasime Põltsamaa panoraami ja tegime porimaali ka.“

Külmal ja kargel talvel pakub Kuningamäe terviserada aga imelist vaatepilti. Kuna töötavate lumekahurite kõrval kasvab palju kuuski, tekivad kuuskede ja elektripostide külge kaunid jääskulptuurid. Matkadel imetletakse ka looduse ilu.

Möödunud sügisel küsis õpetaja lastelt, mis saab konnadest, kui loodus läheb magama ja linnud lõunamaale lendavad. „Läksimegi parki tiigi äärde, kus konnad talveund magavad, ning rääkisime konnadest ja konnaelust. Leppisime sealsamas kokku, et kevadel tuleme samasse kohta tagasi konnalaulu kuulama. Paljud head mõtted tulevadki lastelt, kui lasta neil endal välja pakkuda, kuhu nad tahaksid minna ja mida teha.“

Veel on tehtud prügimatku, kus korjataksegi loodusest prügi ja räägitakse, kuidas seda sorteerida. Ja muidugi avastusmatku, kus jälgitakse looduse muutumist ja tehakse katseid.

Katsed vee ja tuulega

Merle Laanemäe sõnul on looduskatsed loodusliikumise oluline osa. „Näiteks tegid lapsed jõe ääres katseid veega: panid ühte purki puhast jõevett, teise purki kalda äärest võetud mullaga segatud vett ja kolmandasse porilombist võetud vett. Jätsid siis purgid mõneks päevaks rühmaruumi seisma, vaatasid ja võrdlesid. Lasteaia lähedal asuvas Sõpruse pargis tegime katseid tuulega, jälgisime, kust suunast tuul puhub, ja lennutasime paberlennukeid. Ka õpetajas endas peab natuke uudishimulikku ja avastamisvalmis last olema. Kui olla hästi avatud ja arvestada laste soovidega, asjad õnnestuvad.“

Iga aastaaeg on tore isemoodi

Merle Laanemäe kinnitab, et lastele meeldib looduses käia igal aastaajal. Kõige parem ongi käia ühes ja samas kohas nii kevadel, sügisel kui ka talvel ning võrrelda, kuidas loodus on muutunud. Põltsamaa lähedal on palju looduskauneid paiku, kuhu minna. Üks koht, kus ta lastega sageli käib, on linna lähedal asuv parkmets. „Olen ise siin kandis üles kasvanud ja lapsena selles metsas palju mänginud, tean ja tunnen siin iga soppi,“ räägib ta. Pealegi on see parkmets päris metsa moodi, seal on kõike: lehtpuid ja kuuski, võsa ja padrikut, on oja ja jõgi, teerajad ja tarnamättad. Kevadel võib sealt leida jänesekapsaid, suvel maasikaid ja sügisel seeni, seal kasvavad ka metsikud õunapuud.“ Õpetaja sõnul ei sega loodusesse minekut ka halb ilm. „Ütlen ikka, et ei ole halba ilma, on kehvad riided. Kõigil lastel on olemas ilmastikukindlad riided, mis kannatavad vihma, pori, lund, lörtsi.“

Looduses liikudes annab õpetaja lastele ülesande hoolega ümbrust vaadata ja kõike tähele panna, et saaks hiljem nähtu üle arutleda. „Näiteks märkab keegi lastest talvises metsas seent, mis on huvitav leid, mille üle arutleda. Või kui pikka aega ühes paigas asunud sipelgapesa on ühtäkki kadunud või suur puu tormiga maha kukkunud, arutame koos, miks ja kuidas see juhtus. Sügisel märkas üks laps pargis puu all madalat lehehunnikut. Keegi arvas, et see võib olla siilipesa. Lähemalt vaadates selgus, et siil oligi ennast lehehunniku alla magama sättinud. Kui loodusesse minnes aega võtta, leiab põnevaid asju.“ Õpetajal on kotis kaasas ka matkapäevik, kuhu ta paneb kõige kohta, mida nähakse ja tehakse, kirja märksõnad. Hiljem on rühmas hea meenutada, kus käidi ja mida tehti.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!