Vene õppekeelega kool ja kogu Eesti haridussüsteem ootab eelkõige poliitilist otsust, st selget eesmärgipüstitust, kuidas ja mis ajakavaga toimub üleminek eestikeelsele haridusele. Varem või hiljem jõutakse poliitilise kokkuleppe sõlmimiseni, ent paraku tekib siis suur vajadus õpetajate järele, kes oleksid suutelised õpetama teise emakeelega lapsi. Õpetajate ettevalmistus on aga teatavasti pikaajaline protsess, mistõttu on praegu ülim aeg selleks valmistuma hakata.

Kooliuuendus eeldab terviklahendust, mis hõlmab nii koolivõrgu korrastamist, õpetajate esma- ja täiendõppe sisu arendamist, uuendatud õppematerjale ja nüüdisaegsete õppemeetodite jõudmist igasse kooli. Lisaks on kindlasti vaja ka toetavaid tegevusi, et vene koolide lapsed leiaksid võimalusi ka kooliväliselt eesti keelt kasutada. Keelt õpitakse ikka seda kasutades.

Koolid ja õpetajad kurdavad, et eesti keele tundide hulk põhikoolis ei ole piisav. Õppekava pole kummist, aga eesti keelt ei pea õpetama ainult eesti keele tundides. Kõige efektiivsem on õpetada õppekeelest erineva emakeelega lapsi LAK-õppe kaudu, mis tähendab aineõppe ühendamist keeleõppega ja eeldab aineõpetajaid, kes oskavad õpetada oma ainele lisaks ka sihtkeelt. Ülikoolide õpetajakoolitus vajab põhjalikku remonti, kui tahame, et näiteks bioloogia-, ajaloo- või keemiaõpetajad oskaksid õpetada oma ainet nendelegi, kellele eesti keel pole emakeel.

Palju aitaks kaasa ka eestikeelne huvitegevus, eestikeelsed pikapäevarühmad, ühistegevused eesti koolidega. Projektipõhine koostöö eesti ja vene koolide vahel peaks muutuma õppetöö osaks. Keeleõpe on sellistes ühistegevustes pigem lisandväärtus. Oluline on tuua erineva emakeele ja ka kultuuritaustaga lapsed ja õpetajad kokku, oluline on võrgustamine, mis algab üksteise tundmaõppimisest.

Mõte, et laps peaks õppima kodukeelest erinevas keeles, põhjustab vanemates ikka veel umbusku ja lausa hirmu. Ka nende hirmudega tuleb tegelda, kaasates vanemaid kooli tegemistesse, korraldada avatud uste päevi, nõustada.