Õpetajate puuduse leevendamisest: koolis võiks töötada vaimse toe spetsialist

15. jaan. 2021 Mari-Vivian Ellam õpetaja - 2 Kommentaari
Mari-Vivian Ellam.

Õpetajate järelkasvu probleem on õhus juba aastaid ja mul on hea meel, et vähemalt lõpuks on selle mastaapsusest ja tõsidusest ka riigi tasandil aru saadud. Õpetajate puudust põhjustavad ilmselt mitmed mõjutegurid: suur töökoormus, suhteliselt kõrge hariduslävend (magistrikraad) ja kõrge lävend ka sisseastujale. Minule endale on õpetajatööga seoses kõige suurem probleem õpetaja vaimne tervis.

Õpetaja ei ole klassiruumis kaitstud ühegi solvangu ega rünnaku eest ja sellisel puhul ei ole õpilastele võimalik ka mingit karistust rakendada. Oleks äärmiselt oluline, et õpetajale oleks iga päev kättesaadav kiire psühholoogiline või vaimne tugi.

Kõik see muserdab

Viimastel aastatel lastega kodus olles olen tundnud, et õpetaja-aastate jooksul on minusse kogunenud väga palju pingeid ja valusaid kogemusi, mida oleksin tahtnud pärast juhtunut kohe kellegagi arutada. Ühes tunnis keegi sõimab ropult, on ette tulnud ka otseseid ähvardusi ja lihtsalt solvanguid, rünnakuid minu isiku pihta.

Õpetaja kasvatab paksu naha, töötempo on kiire, pühid pisara, kui üldse pisara valad, ja teed tööd edasi. Töös on ka palju rõõmuhetki, emotsioone on spektri ühest hetkest teiseni. Liialdatult võib isegi öelda, et õpilased tervikuna on nagu veidi vägivaldne mees – ühel päeval peksab, teisel toob lilli. See kõik natuke muserdab, selge see.

Osalesin hiljuti BFM-i tudengite vändatavas dokumentaalfilmis, mis räägib õpetajate kiusamisest. Kui projektist kuulsin, tahtsin osaleda, sest tundsin, et tahan n-ö ära rääkida. Pärast pooleteisttunnist intervjuud olin emotsionaalselt täiesti läbi ja sain aru, et see rääkimine ei aita. Ma ei mäleta enam paljut olnut, ja kui see isegi meelde tuleb, kaasneb sellega seesama jõuetuse tunne, mis oli siis. Juhtunuga nüüd tegelda on justkui hilja: ma ei saa protsesse enam mõjutada, ei saa enam midagi muuta. Oleks ma tollal saanud olukorda toetava professionaaliga arutada, ennast reflekteerida, oleksin saanud ehk muuta enda käitumismustreid ja panna lõpu ka vaimsele terrorile.

Ilmselgelt tegin õpetajana palju valesti. Aga koolis ei ole ühtegi sellist inimest, kes saaks tegelikult aidata. Kolleegid muidugi toetavad (vähemalt minul olid toetavad kolleegid), ka juht võib olla toetav (minul oli), aga kellelgi ei ole aega istuda ja minu kätt hoida, pisaraid pühkida, kõigil on kiire ja oma tööpinged.

Lisaks on iga õpetaja tööstiil erinev, soovitusi on väga raske anda. Ma püüdsin oma edukamaid kolleege kopeerida, aga muidugi see ei aidanud.

Abi võib olla kaplanitest

Õpetajana olen ise tundnud, et kõige rohkem vajan ärakuulamist. Mu isiklik tunnetus on, et kui kellelgi oleks aega tööpäevast tund aega mulle pühenduda, küsida, kuidas mul läheb, esitada vahepeal mõni täpsustav küsimus, natuke peegeldada mu enda vastuseid ja anda mingi väike positiivne sisend selle kohta, mida ma hästi olen teinud ja milles tubli olnud, siis oleks sellest juba üsna palju abi. Mingit keerulist pshholoogilist mango-tšambot ei olegi vaja, kindlasti oleks liiast pikki õpetussõnu kuulata.

Nii et minu arvates oleks suureks abiks, kui koolis töötaks mõni spetsialist, kes pakuks õpetajatele psühholoogilist tuge ja aitaks neid rasketel hetkedel. Mulle tundub, et just psühholoogiline või emotsionaalne pinge on peamine põhjus, miks õpetajad töölt lahkuvad. See on asi, millega noor õpetaja ei pruugi osata arvestada ja mis võib tabada teda natuke ootamatult.

Arvestades spetsialistide puudust, räägin ma ilmselt utoopilisest plaanist, neid ei jagu õpilastelegi. Kuid ehk võib abi olla kaplanitest? Vaimuliku kõrgharidusega inimesi peaks olema rohkem kui neile pakutavaid töökohti. Lisakoolituse toel võiks neist saada ehk arvestatav tugi koolipersonalile.

Kaplanid on juba kaitseväes, politseis, haiglates, kõrgkoolis ja tundub, et see õigustab ennast. Miks mitte ka üldhariduskoolis? Et kaplan oleks õpetajaile lähemal, mõistaks ta probleeme paremini, võiks anda ka tunde või olla koolis asendusõpetaja. Tundide asendamine ehk ootamatu lisakoormus on ju ka üks õpetajatöö teravaid probleeme, mis õpetajate heaolu mõjutab. Võimalik, et see ei oleks suurele osale õpetajaskonnast vastuvõetav, aga minu arvates tasub sellele vähemalt mõelda. 


2 arvamust teemale “Õpetajate puuduse leevendamisest: koolis võiks töötada vaimse toe spetsialist”

  1. Saale Kibin ütleb:

    Psühholoogilise toe pakkumine õpetajatele on koolipsühholoogi tööülesannetesse riiklikult sisse kirjutatud, lisatuge saavad pakkuda ka sotsiaalpedagoog ja kooliõde. Küsimus on selles, et koolides ei ole piisavalt koolipsühholooge, selle põhjuseks mittemotiveeriv palk ning töötingimused, mille tõttu eelistavad psühholoogid töökohana pigem erasektorit.
    Nii õpilasele kui õpetajale peab olema vaimne tugi igapäevaselt kättesaadav ning süsteem selleks on olemas. Võibolla kuluks ära riigipoolne suurem surve omavalitsustele seaduse täitmiseks (praegu ei ole psühholoogiline abi kõigis koolides tagatud nagu seadus ette näeb). On vaja tagada seaduse toimimine praktikas.

  2. Karin Härmat ütleb:

    Igal õpetajal nagu igal teisel inimestega töötaval spetsialistil või juhil on võimalik ja vajalik paluda tööandjalt supervisiooni ja coachingut. See võimaldab just kirjeldatud juhtumite puhul ventileerida, leida lahendusi, taastada oma tööressurssi ja hoida kvaliteeti.

    Üldjuhul on superviisor kooliväline spetsialist ja teeb tööd erineval tasandil: individuaalselt, grupi, meeskonna või terve organisatsiooniga. Lähemalt supervisioonist, selle kasudest ja superviisoritest saab lugeda siit: http://www.supervisioon.ee

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!